§ 2. Arvamisi usundi tekkimise põhjustest (ülevaade ilma algusundi olemuse teooriaid puudutamata)
1. Nagu § 1.4 arvan usu olevat alandliku, lepliku ja koordineeruda tahtva hoiaku selle suhtes, mis inimene ükskord tundis olevat mõistetamatu, saladusliku ja endast kõrgema ning võimsama. Sellele hoiakule vastav maailmaseletus ning käitumine on usund. Nüüd võib aga ometi küsida: milline osa inimese hingest, mis võimed üldse tingisid säärase hoiaku tekkimise, millised keskused inimeses, tunded või tungid reageerisid kogemustele maailmast usklikult ja usundiga? Minu arvates on see küsimus küll üsna mõttetu, sest arvan, et alguses inimene üldse reageeris alati tervikuna, mitte nõnda nagu praegu, et osa hoiak erineb teise omast. Seejuures on ükskõik, kui ulatuslik inimtervik oli ja kui selge. Teiseks paheks selle küsimuse juures on “põhjustamise” printsiip üldse. Siinkohal eitavad ta kehtivust tõepoolest kõik need, kes arvavad usundi olevat tekkinud Jumala ürgse ilmutuse tagajärjel. Kuid ka siis, kui arvata teisiti, on väide, et usund on tekkinud põhjustatuna mingist inimvaimu avaldusest, väga segane, sest väitjaist ei oska keegi öelda, mis ta õieti mõtleb põhjustamisega. Mõlema pahe pärast on alljärgnev pigemini pilk natukene naljakasse kultuurilukku kui pilk püüule avastada tõde.
2. Teoloogide vastu, kes oma usundi ja hiljem ürgusundigi tuletasid Jumala otsesest endaavaldusest inimestele, tol korral antud seletustest ning juhistest hakkasid kangekaelsemad väitma, et usund pole jumalik ilmutus, vaid lausa inimlik nähe. Püüd olla risti vastu pühitsetud arvamisele tingis taolistele arvamistele sisse vähem või rohkem usundit halvustava maitse, sest inimvaimu kindlaima tõe asemel ta tehti võimalikult madalal oleva osa avalduseks. Seejuures unustati muidugi täiesti, et inimkond pole iialgi koosnenud aristokraatidest, sageli sõimati neid ja ometi mõeldi nagu nemad. Ütlematajäänud eelduseks oli ju kõikidele neile ikkagi, et kõik, mis on kasvanud välja väga madalaist nähteist, on ise madal ja jääb selleks igavesti. Unustati, et on võimalik iga vaimse elu avaldust tuletada nii madalast või algeliselt pinnalt, kui aga keegi tahab. On ju näiteks võimalik väita matemaatika tekkinud hirmust: primitiivne inimene arvutas esimest korda, nähes vaenlasi ja võideldes nendega. Kuid see, mis seletab kõike, ei seleta enam midagi, ta on nii suur üldistus, et iga inimene teab sama teadmata ja talle ei tarvitse keegi õpetada säärast magedat tarkust. On täiesti loomulik vana väide hirmu kui jumaluste tekitaja kohta, kuid see ei kehti ainult usundi suhtes.[23] Hirm ja sellele reageerimine alistudes või püüdes anastada hirmuobjekti on t e i n u d kõik asjad, mida inimene oletab väljaspool end ning mõjustab ja kujundab neid veel praegugi. Viimast võib moodnegi inimene kogeda asjade puhul, mida ta ei oska nimetada. On muidugi tõsi, et ürgaegne inimene oli jõuetu hirmsate (ja talle arusaamatute) loodusnähtuste ees ja kartis. Aga sellegi väite analüüsimisel ilmneb asjaolusid, milledega mittearvestamine võltsib temast tehtud järeldused. Ühelt poolt on küsitav, kas ürginimene kartis just neid asju ja nähteid, mida meie arvame ta olevat kartnud, sest lastki ei hirmuta palju, mis kohutab meid, ükskõik siis, kuidas seletada seda tõika. Mittemõistmine igatahes ainult ei suurenda hirmuobjektide arvu, vaid samuti vähendab neid. Asjade ja nähete olu selgumine ning nende nimeallapanemine tavaliselt küll vähendab nende võikust, aga mitte alati. Teisalt jällegi tuleb arvestada, et hirmu kui emotsiooni meile hiljem mõistetav sisu on ja oli mitmelaadne. Need, kes muiste väitsid usundi põhjustajaks olnud hirmu, rõhutasid eriti hirmu surma, igasuguste hädade ning haiguste eest (veel DENIKER, The Races of Man 1900 : 215) ja oletasid, et inimene, kartes oma elu pärast, sai usklikuks. Kõik uuemad preanimistliku maagiateooria pooldajad aga rõhutavad hirmus eriti seda komponenti, mida nimetavad “awe, wonder, Ehrfurcht” (MARETT, FL XI (1900), 174; BETH RuM: 236) ja sellest pole kaugel tunne, mida hüüan alandlikkuseks.[24]
Hirmust kui niisugusest üksinda muidugi ei piisa religiooni tekkimiseks. Hirm ja jõuetus loodusnähete suhtes (nende teoreetikute arvates) tekitas inimese pääs mõtte erilise üleloomulise jõu (või jõudude) eksistentsist, kes oli suuteline tegema inimesele halba või hääd. Taolise väitega on aga omakorda seotud rida raskelt lahendatavaid probleeme, mis osalt tulevad arutusele hiljem (§ 6.3–6.7.), nagu see, kas neid oletati üks või mitu, kas neid kujuteldi isiklikena-inimlikena või kuidagi teisiti. Siin on eriti oluline küsimus, kas ürginimene nagu lapsedki hääd ei pidanud endastmõistetavaks (nii KING, The Supernatural 1892: 72. 102 jj.) ja oletanud kogu maailma täis vaenulikku või vaenlasi (LUBBOCK: 183). Ja tundub, et see arvamine on õigustatud, inimene tõepoolest arvestas ainult sellega, mis võis talle teha halba, sest potentsiaalselt polnud tal muud kui ainult vaenlasi.
Edasi on kindel, et inimene reageeris kuidagi taolise hirmutunde tekkides ning katsus tekitavat olendit või eset kas alistada või andis alla ise sellele ja hakkas teda meelitama ning ahvatlema hääks endale. Taoline reaktsioon, ükskõik milles ta avaldus, on loomulik, kuid uueks keerukaks küsimuseks on: kas inimene kunagi on oletanud end suutvat mõjustada nähteid või asju, mis pole taolistatud tema endaga? Või teisipidi, kas inimene on kunagi kerjanud ning meelitanud “jõude”, mis pole taolised temale? Ja, kui oletame, et ürginimene kõike personifitseeris, siis sõltub sellest uus veelgi raskem küsimus: mis mõttes tundis ürginimene üldse end isikuna, kellele taoliseks ta oletas kõik muu? Kindel on ainult, et tema kujutlus iseendast, tema kogemus oma “isiksusest” polnud veel meie poolt sellele sõnale antud sisuga, kuid öeldamatuks jääb, milline kujutlus tal oli endast kui “minast”. Seepärast peab jääma segaseks küsimuski, mis laadi olid tema personifikatsioonid ja, kas meie neid üldse nimetaksime nõnda ja asetaksime isikustuste kategooriasse. Viimati on aga ometi võimalik mõelda, et ürginimene võis suhelda väljasolevaga ka ilma kujutlemata seda omataoliseks. Reageerimisvõimalusi on mitu. Ühed oletavad, et ürginimene hirmuobjekti ees andis alla, reageeris sabaliputamisega, et säilitada end ja kõigiti alandudes hakkas just sellelt hirmutavalt paluma õnne ning abi, varade rohkendamist ning pahede kõrvaldamist, ühe sõnaga, elu kõige laiemas mõttes. Nad arvavad, et selline alandlik peksasaanu roomamine ja õnnemangumine ongi “kõikide religioonide väljumispunktiks” (KAFTAN, Das Wesen der christlichen Religion: 211). See oletus on väga kahtlane, eriti siis, kui ürginimese kuidagi samastame lapsega. Sest, kui laps midagi kardab tõeliselt, siis ta ei reageeri roomamisega selle asja ees, vaid katsetab ta kallal oma vägevust. Erinev reaktsioon on võimalik ainult siis, kui hirmutav nähe või asi teda võlub, kuid ka siis ta ei hakka manguma ega alandu iial sel määral kui tundub loomulik taolisile teoreetikuile. Teised oletavad, et ürginimene reageeris hirmule kohutava asja või nähte alistamiskatsetega. Neid võib eraldada kahte rühma: ühed arvavad, et selline puhtmaagiline reaktsioon on usundlik ja kõnelevad nagu poleks religiooni ja maagia vahel pisematki erinevust, nii nagu FEUERBACH (Das Wesen der Religion 1845):
“Religioonil ei ole ühtegi teist suundumust ega ülesannet kui muuta looduse salapärane [unpopuläre] ja tundmatu olemus tuttavaks, koduseks ja seda, iseenesest paindumatut ja raudkõva, oma südamehõõgumises inimeste eesmärkide heaks pehmendada… et loodust muuta teoreetiliselt mõistetavaks, praktiliselt kasutatavaks inimlikele vajadustele vastavaks olemuseks, ainult vahega, et kultuur püüdleb seda loodusest endast võetud vahenditega, üleloomulik aga palve, usu, sakramentide, lummuse [Zauberei] vahenditega.”
Teisel küljel on kogu preanimistlik koolkond, kelle arvates mainitud põhiline reaktsioon tekitas maagia, millest kunagi hiljem mõnel muul põhjusel tekkis religioon, kas vastandnähtena, resignatsioonitulemusena või korrelaadina. Üks selliseid maagilisi alistamiskatseid on tingimata hirmupõhjuse nimetamine teatavate häälitsustega, milledele järgnesid siis igasugused muud vahendid, mis tollal olid kindlasti “der Natur selbst abgelauscht”, kuigi nad meile ei tundu enam seda laadi. Usun, nagu BETH ja mõned teised, et ürgne “hirm” polnud hirm meie mõttes ja reaktsioon polnud ei alistumine ega alistamine, vaid mõlemad korraga ilma, et inimene olekski