“Je viens nettre a profit les erreurs de la terre…
Il faut un nouveau culte, il faut de nouveaux fers, il faut un nouveau Dieu pour l’aveugle univers.”[26]
Kuid see arvamine pole piirdunud ainult nendega, veel meie päevil mõtlesid nõnda Gabriel de MORTILLET, Carl VOGT ja paljud kirjanikud, kes käsitlesid usundirajajaid (või uute sektide juhte), nagu meie VILDE meie prohvet Maltsvetti.[27] On väga tavaline meetod meditsiinimeestes, vanemais meestes (EILDERMANN) või šamaanides näha suuremaid või väiksemaid pettureid ning väga haruldane nähe, et keegi teadlasi neid kirjeldab kui inimesi, kes ise usuvad seda meile võimatutunduvat, mida nad tunnevad ning väidavad teadvat maailmast. Kui aga neid pidada petiseiks, miks siis mitte kõikjal ning alati näha usukandjate hulgas kõige tavalisema ilmena auguri naeratust? Miks mitte, sest taolist on juhtunud ning juhtub, kuid arvata, et juhtub ainult seda, on täiesti väär. Pole koguni põhjust uhkete kristlastega arvata, et paganlikud meditsiinimehed, kui pole petjad, siis on haiged, kes petavad iseend ja vaielda haavunult vastu, kui sama oletust rakendatakse kristluse korüfeedele. On mu meelest kindel, et need primitiivsed nõiad suudavad rohkem, kui valge suvatseb tunnistada, ükskõik, milliste vahenditega siis on saavutatud nende rituaalide tulemused maagilismeditsiinilisel alal. Nad petavad umbes sama palju nagu iga valitsevasse klassi kuuluv teadlane, kelle prestiiž on kaalul rumalate juures. Ja, nagu kõigest näha, too “hirmutamisteooria” riivab rohkem maagiat ja maagiale alistatud usundit kui usundit algelisel kujul.
Kurjade vägede ja kurjade deemonite tekkimist on muidugi võimalik kujutella ka ilma primaarse hirmuta inimese poolt kui loogilisi järeldusi ebamugavusist. Oletagem, et jääaegne inimene soovis talvel sooja. Pole võimatu, et ta selle puudumisest antud hetkel järeldas kellegi, kes seda kadedalt peab endale ega anna välja, nii tuletas siis olendid, kes on kurjad — ja alles pärast hakkas neid vahetevahel kartma või arutama, kuidas neile mõjuda. Minu meelest taoline oletus, mida pooldavad eriti saksa idealistid nagu FEUERBACHki, viimati väites, et kõik jumalused on tekkinud inimese soovest, eeldab ürginimesele liiaks suured filosoofilised, abstraheerivad võimed ja ontoloogilisele jumalatõestusele vastava mõtlemise. Sest, kui inimesel oli teatavaid soove ja ta ei suutnud neid teostada, siis ei tarvitsenud veel järeldada, et kuskil elab keegi, kes suudab. Just niisamuti, nagu seda, mida kardetakse, ei peeta tingimatult võimsamaks endast kõigiti.
Eelkäsitletud põhjused usunditekkeks on kasutades natukene vähe täpset terminit, puhtvoluntaristlikud ja meeldivad eriti neile, kes usundis näevad emotsioonide ning tahte valdkonnas avalduvat nähet, mille tõeliseks sihiks on inimese mõnud ja õnnelik elu. Aga juba sääranegi materialist nagu HAECKEL (Die Welträtsel: 187) taipab, et hirmuga üksi on võimatu seletada usundit, isegi koer, ulgudes kuu poole või haukudes lehvivat lippu, “ei väljenda ainult hirmu, vaid ka tumedat tungi nende tundmatute nähtuste põhjuse äratundmise poole”. Ja see väide viib teise rühma arvamise juurde, mis seletab usundit kui ürgset maailma seletussüsteemi tingitud inimese vajadusest kausaalse seose järgi igasuguste erinevate nähete vahel. Muidugi võiksid esimese rühma esindajad väita, et vajadus kausaalsuse järele on hirmu olematuksseletamine ja osa ürgmaagiat. Kuid niisuguse väitega (mis esineb isekujul nendegi juures, kes ülistavad teousundit vastandina intellektiusundile) ei ole saavutatud kuigi palju, sest nii muutub mõiste “hirm” üpris ebamääraseks maatriksiks.
3. Kui väita, et usund on primitiivne, populaarne metafüüsika või filosoofiline süsteem, s.t. religioon on intellektist tekkinud nähe, siis jääb muidugi maagia üsna kõrvale, sest maagia pole seletus, vaid parimal juhul seletuse kasutamine vaenuliste jõudude võitmiseks, nende tõkestamiseks või neilt inimesile vajalise väljanõudmiseks. Kuid muidugi ei haara usundi tuletamine seletusevajadusest kogu usundit. LEHMANN (LR: 29) ütleb õigesti primitiivsete usundite kohta, et need on “teatud kindel viis tegelikkuse protsesside vaatlemiseks ja enda kohandamiseks nendega”, aga just see viimane, et usund sisaldab ka inimese harmoneerumiskatsed oma seletatud “nimetule”, jääb peaaegu täiesti välja intellektualistlikus usundituletuse teoorias. Küsimus, kuidas ja miks ürginimene hakkas vajama seletust, on samuti enamasti jäetud kõrvale või vastatakse lihtsalt, et inimesel juba on kord säärane vajadus! Mõned muidugi ühendavad seletusetarbe hirmuga, nagu tähendatud eespool. Ka see teooria on siis sama poolik, nagu usundi tuletamine hirmust, kuid poolik teisel pinnal ja teises suunas, esimene seletas päämiselt maagia ja vastavate riituste tekke, siinne päämiselt müütide tekke.
Minu meelest tulenevad mõlemad, hirm ja selgusenõue, primaarsest võõristusest ja hämmastusetundest, mis valdab inimest, kui ta hakkab suutma eraldada mitteennast. Intensiivsemal kujul see tunne on hirm, tavaliselt on tal aga sama kvaliteet, mis laste õudusetundel tondijuttude kuulamisel. On midagi paeluvat ja tõrjuvat maailmas, midagi salapärast, mis ei jäta rahule inimese sisemust. Ja olenedes inimese ehitusest on ta esimesed küsimused alati kausaalset laadi ja taoliste küsimuste arv võrreldes teistsugustega määrab veel praegugi inimese vaimse arengu astme. Alles vaimu selginemine ning kasvamine tingib kvaliteedi ja kviditeedi küsimused (§ 4.4). Ajaloos on see väga ilmne kristlikus dogmaatikas: kultuurselt kõrgel Idamaal arutati, kuidas Jumal on inimenegi ja jumalinimese struktuuri, barbaarses Euroopas oli esimesi küsimusi, miks sai Jumal inimeseks? Arvan, et võib väita kindlalt: kui mõned primitiivsed müüdid meile paistavad vastavat muid küsimusi kui “miks?”, siis pole me mõistnud neid õigesti või pole need müüdid enam primitiivsed. Sest müüt tõelise tähenduse ununedes mingis mõttes iseseisvus ning hakkas kasvama nagu liigliha.
Eelnenud väitega pole nõus enamik teadlasi, nad nõustuvad küll, et on kausaalseid aitioloogilisi müüte, kuid need olevat vähemuses. Juba kreeka teadlased, kes hakkasid käsitlema oma müüte “terve mõistuse” kohaselt, tulid otsusele, et neis tavaliselt kirjeldatakse tarkade või kuningate või muidu silmahakkavate inimeste saatust, mida rahvas väljendas mõne lööklausega, kuid hiljem hakkas võtma sääraseid lauseid sõnasõnalt ja luuletas nood ümber. Nii seletab mütograaf PALAIPHATOS (Peri apiston III):
“Öeldakse, et Aktaion olevat nahka pandud oma enese koerte poolt, aga see on vale, sest just isandat armastab koer kõige enam ja jahikoerad liputavad kõikide inimeste ees saba. Ja mõned veel ütlevad, kui Artemis ta oli moondanud põdraks, siis koerad õgisid ta ära. Aga mulle näib, et Artemis ei saa teha, mida (see lugu) tahaks. Pole ju tõsi, et mehest saab põder või põdrast mees, vaid sääraseid müüte koostasid poeedid, et kuulajad ei saaks ülbeks jumaluste vastu. Sest asi tõepoolest oli sedasi: Aktaion oli soo poolest arkaadlane, jahiarmastaja, kes toitis paljusid koeri ja pidas jahti mägedel, aga oma asjad jättis ripakile. Sest tolleaegsed inimesed olid kõik isetöötajad, orje neil polnud üldse mitte, vaid nad ise harisid põldu ja see sai rikkaimaks, kes haris põldu ja oli töökas. Aga Aktaionil, kes ei hoolinud majapidamisest ja meelsamini askeldas koertega, läks elu raisku. Ja kui tal enam polnud midagi, ütlesid talle inimesed: “Õnnetu Aktaion, oled nahka pandud omaenese koerte poolt.” Just nagu nüüdki, kui keegi hoorajahtipidajaid saab õnnetuks, tavatsetakse öelda, et hoorad on pannud ta nahka. Taoline oli nimelt seegi, mis juhtus Aktaioniga.”
Taoline müütideseletus, mida nimetatakse euhemeristlikuks, EUHEMEROSe järgi (u. 300 e.Kr.), kes ta rajas, oli Kreekas väga levinenud ja püsis kogu keskaja läbi seletuseks usundite