Üheski keeles pole “teadma” ja “uskuma” täielised vastandid ja meie keelde on katsutud nende vastandlikkust istutada saksa “wissen” ja “glauben” eeskujul, mis on vastandid suuremal määral, sest Heebr. 11,1 mõju sääl on olnud suurem ja kestnud kauem. Aga, kui ka vahe teha PLATONi moel (Politeia V) ja nimetada uskumiseks seda hoiakut, mis ei ole inimvõimete ulatuses kindel usutava vastavuses tõele ja teadmiseks seda, mis on, ka siis pole saavutatud otsustavat selgust. Me peame esmalt defineerima, mis on tõelus ja tõde, siis tegema kindlaks, mis moel nad meile on kogetavad ja, kuidas me saame kontrollida, et mõni meie arvamine tõelusest vastab tõelusele, mõni mitte, mis asi on tõestamine ja, kuidas me üldse saame tõestada üht asja mõne teise varal. Pääle hulga taolisi küsimusi võime küsida viimaks, mis põhjusel me teame mõnd ja teist usume, kas põhjused selleks on loodusekorras või meis enestes? Lõpptulemuseks säärasele tunnetusteoreetilisele arutelule (kui jääda mõistete mainitud piiramise juurde) aga on viimati ikka see, et inimkond on liiaks noor ja koguni ehk arengus liiaks madal aste, et tohtida mõnd oma arvamist nimetada teadmiseks. Kõik meie teadmised on oletused, uskumused, nende tõesust tõestades me tõestame ainult nende omavahelist konsistentsi, seda, et meie maailm on ühtlane. Kuid ta on seda ainult teatavate eelduste tõttu, millede üle kõnelemine meile ei tule mõttessegi, sest nad on nii algelised, lihtsad ja vajalised. Kui aga ometi arutada edasi taoliselt nende segaste “terve mõistuse” vaadetega, siis võib varsti hakata kahtlema, kas inimene vaimult on üldse võimeline saama täiuslikumaks. Sest iidses ja lakkamatus laveerimises teadmise ja uskumise vahel ei avaldu viimaks muud kui inimlik ogarus, umbes taoline sellele, mis ükskord ei suutnud loobuda fiksideest, et mõisteil “all” ja “ülal” on absoluutne reaalsus. Miski ju ei taga meile, et taolisi fiksideid meie mõistuses pole ülearuselt palju.
Tavaliselt arvatakse teadmiste allikaks meeltetajusid ning aprioorseid tunnetusi, mis inimeses tõusevad esile teatavate kogemuste mõjul ja tõestuseks peetakse seda, et mingi väide on taandatav neile. Et aga meie meeltetajud üksnes ebamääraselt vastavad tõele, teab ometi iga inimene, kes ei ole oma “terve mõistuse” fiksideede (nagu “ülal” ja “all”) trellide taga. Nägemine infrapunasesse ja ultravioletti on kujuteldav, vast ehk olemaski kuskil mõnede olendite juures. Seda, et on kõrgemaid ja madalamaid helisid, kui suudame kuulda meie, teatakse enamasti, keegi seepärast ei väida, et meie teadmised helidest vastaksid tõele. Kuid iseenda silma inimene rumalusi peab kõikide aistinguorganite kuningaks ning oletab ta andvat õiged vastused. Enamik inimesi mõtleb:
Meie näeme midagi, oletame, et puud. Sedasama eset vaatleb ka teine inimene. Vaatame talle silma. Tema silmis näeme me seda puud kujutatuna täiesti samasugusena, nagu me näeme seda tegelikult. Järelikult? — Kaks pilti on täiesti ühesugused: ühte me näeme vahenditult, teist aga selle inimese silmade peeglikestes. Ja see teine pildike on esimese pildi tõetruu koopia… Algupärand ja koopia on ühesugused, meie aisting on samasugune nagu koopia… Me näeme esemeid niisugustena, nagu nad tegelikult eksisteerivad.
Kui aga pisutki taoliste väidete üle mõelda, siis selgub igale inimesele, et asi ei ole nõnda juba seepärast, et inimeste silmad on erineva teravusega, et nende võimed mikroskoopilises ja teleskoopilises suunas on piiratud, et nende sisse pole ehitatud mõõduriista, mille abil võiksime täpsustada asjade piirjooned ega aparaati, mille abil võiksime projitseerida välja tagasi oma värviaistingu ning võrrelda seda teise inimese vastava projektsiooniga. Peame ju möönma, et meie nägemise ulatus on piiratud samuti nagu kuulmisegi ja seepärast pole meil õigust väita, et näeme esemeid sellistena, nagu nad tegelikult eksisteerivad. Päälegi on säärase väite puhul veel täiesti unustatud, et natukene aega enne ja ehk hiljemgi veel jaatatakse kõigest südamest looduslikku arengut. Kõik taolised inimesed jaatavad teda pooliti ainult, niipea kui tuleb tegu inimese seisukohaga universumis, nad ei suuda loobuda oma totrast usust (sest seda nad ei saa tõestada silmadega ega aprioorselt), et praegune inimene on arengu haripunkt. Kui öelda, et ta pole seda, siis saavad meie meeled ühe keskpärase vahelüli omadeks ja on väga suur häbematus hiljemtulevate vastu pidada oma meeli võimelisimaiks ja täpsemaiks kui nende omi. Säärane meelega pime ja andestamatu patustamine oli omane dogmatistlikele teoloogele, kes koos ristiusu absoluutsusega tõestasid just oma ristiusu tippsaaduseks, millele võis järgneda ainult stagnatsioon või langus. Seda viga on nähtud, kuid sügavamal inimeses peidusolevat ülbust ei taheta näha, seda rumalust koguni õigustatakse ja rajatakse temale isegi filosoofilisi süsteeme! Mis õigusega aga võiksime väita, et “loodus”[19] ei saa tehtud enam midagi kõrgemat inimesest, mis õigusega me usume (või teame), et meie silmadest paremaid nägemiselundeid ta enam ei suuda teha?
On inimesi, kes talitavad teisiti ja mitte nii lausa rumalalt. Nad kõnelevad, et meie tunnetused on relatiivsed, kui on juttu tunnetusest. Kui aga on juttu samast mõnes muus seoses, siis nad väidavad umbes nõnda:
Looduslik kautšuk — taimemahl — oli asi iseeneses, kui aga keemia õppis seda kautšukit kasutama tööstuslikeks otstarbeiks, siis muutus ta tunnetamatust asjast iseeneses asjaks meile. Teaduse ja tehnika arenedes tekib tunnetatud asju üha rohkem.
Kui jääda selle näite juurde, siis: siin on unustatud täiesti, et tulevased põlved võivad avastada uued kautšuki kasutamisvõimalused ja see tähendab, et meie pole teda veel tunnetanud, meie ainult oletame seda. Kui jõgi on kalapüügiks, liikumiseks meile ja veskite ehitamiseks, kas ta on siis tunnetatud, s.t. vana ratsionalistide viga: tunnetus pole k a s u tunnetus ainuüksi. Või, teisisõnu, kui jääda sakslaste definitsioonide juurde teaduse ning usu kohta, siis võime väita, et meie usume oma meeli ning oma tunnetusi, meil pole midagi, mida võiksime hüüda teadmiseks ega ühtki vahendit, millega kontrollida, kas meie kogemused vastavad tõele. Ja ükski teadus ei kirjelda asju, nagu nad on, vaid PICARDi (Das Wissen der Gegenwart: 4) sõnadega “kujutab m e i l e välise maailma suhteid”. Kumb on tunnetanud tselluloidi, kas termiidid, kes teda kasutavad toiduks või meie? Kui me oma ning koduloomade väljaheiteid hakkasime kasutama väetiseks või piirituse ajamiseks, kas nad alles siis said “asjaks meile”?
Sageli me ei tea ju päris lihtsate asjade puhulgi, kummat sõna kasutada, meie “terve mõistus” on hädas ja ta häda on naljakam kui hale. Kuidas on värvipimedaga, kes ei taju punast ega rohelist: kas ta usub nende värvide olemasolu või teab ta seda? Kui näeme paralleeljooni silmapiiril lõikumas, mida me siis teame, mida usume? Kui kõneleme sellest, et midagi on “all”, midagi “ülal”, kas kõneleme sellest, mida teame või asjust, mida usume? Ja, kui minna aprioorsete teadmiste juurde, mida taolised “terve mõistuse” tallalakkujad püüavad tavaliselt vähendada miinimumini, siis, nende juures on veel raskem eraldada teadmist ning uskumist. Kuidas on lugu kolmnurgaga, mille nurkade summa on 180°, kas me teame midagi ta olemasolust või usume ainult? Pole ju kindel, kas kolme tähe ühendavad jooned maailmaruumis moodustavad taolise kolmnurga ja pääle meie kujutluse (või mingi ajupeeglikese) on see ainus koht, kus ta võiks esineda. Kes tagab meile, et dimensioone pole neli või kuuskümmend kolm, sest me näeme kaht ja mõistusega oletame juurde kolmanda? Kui neis küsimusis inimene ei usu aprioorseid tõestatamatuid aksioome, siis ta ei usu neist dedutseeritud süsteemi ja tulemus on ometi, ta ei tea midagi! Ja siingi kehtib sama, mis aistingute