Vincent de BEAUVOIS (Spec. hist. I, 94) ainult tsiteerib teda ja möödumisi oletab, et kujude austamisele on veel kaks põhjust “(affectis erga morientes) timor et adulatis ergo reges, diligentia artificum insculpendo et repingendo imagines”.[29] Viimativiimaks tuleneb sellest vaateviisist animism jne., aga ka vääretümoloogiate koolkonnas on sellest jääneid.[30]
Selle kõrval aga stoikud eriti muutsid jumalused elementideks ja psüühilisiks võimeiks. Nii oli jumalatar Athena mõtlemine (phronesis) ja maast kuuni ulatuv tihedam õhk; Zeus mõistus (nus), puhas õhk ja ülemine hemisfäär (Mythografoi 1843 : 327j.). Nii võis kõik lood jumalaist ja nemad isegi teha ümber filosoofiliste tõdede “teisitiütlemiseks” (allegoria), kuigi keegi ei vaevunud seletada, miks talitati nõnda ja sügavad tõed peideti juttudesse. See arvamine on tõusnud uuesti renessansiaegu ja esineb paljudel autoreil (temast põlvneb degeneratsiooniteooria, natuurmütoloogiline ja natuurfilosoofiline koolkond), viimati veel CREUZER kuulsas Symbolik und Mythologie der alten Völker (I–IV, 1810– 1822) arvab, et monoteistlik ürgtarkus ning õpetus lunastusest ning surematusest olevat peidetud igasuguste müütide ja riituste taha, mida preestrid polevat tahtnud avaldada rumalaile, kes polla olnud võimelised mõistma neid eksaktsel filosoofilisel kujul.
Modifikatsioon sellest vaatest on J. J. BACHOFENi väide “müüt on sümboli eksegees”. Kuigi ta tunnistab, et müütides esialgu olnud ka inimestel “nende mineviku varaseimad mälestused, nende füüsikaliste teadmiste kogusumma, varasemate loomisperioodide ja määratute maailmaga toimunud muudatuste mälestus”, on tehtud need “usuliste tõdede kujutamiseks, suurte loodusseaduste näitlikustamiseks, eetiliste ja moraalsete tõdede väljendamiseks ja äratamaks trööstivaid aimdusi, mis viivad välja ainelise faatumi [Fatum] trööstitutest piiridest”. (Versuch über die Gräbersymbolik des Alten, Basel 1859 : 46jj.). Ei ole õige väita, et see teooria oleks lausa ekslik, sest mõnel üksikul juhul on võimalik näidata enamvähem usutavalt, et mõni müüt on tolastunud inimeste mälestus kunagi kuuldud tõest. Järgnev üks näide (ROYS, The Book of Chilam Balam of Chumayel, 1933, 87 j.) pole ainukene:
“Oli siiski ka teine eklipsi seletus. Kaasnedes mõninga informatsiooniga Euroopa almanahhidest me leiame Codex Perez’ist (lk. 27) väite, et kuuja päikesevarjutus on põhjustatud sellest, et nad on “kaetud planeetide poolt”. Ning ka San Antonio maia indiaanlased lõunapoolses Briti Honduurases nimetavad xulab’iks (“sipelgas”) Koidutähe jumalust, kes jääb vägevuse poolest alla ainult kristlikule Jumalale. Kirjutaja kaldub ühendama seda nimetust sipelgatega, keda nimetatakse xulab ja keda põhja-Yucatani maiad usuvad ära söövat päikese ja kuu. San Antonio indiaanlased on olnud mõjutatud nii holide kui kekchide poolt ja see idee põhja pool, et xulab-sipelgad söövad ära kuu, võib olla hoopis vääriti mõistetud teooria, mis on sisse toodud lõunast ja mis tekitab sellise, et varjutused on põhjustatud teatavate planeetide poolt.”
Kuid, vastupidi on võimalik väita ka, et kõik müüdid on inimliku rumaluse tulemused. Basaalsel, kõiki võimalusi sisaldaval kujul kõneles sellest FONTENELLE (Essai sur l’origine des fables (1691–99), 1724: Oeuvres 1758 (III), 270 jj.):
“Tavaliselt omistatakse müütide päritolu Idamaa inimeste elavale kujutlusvõimele. Mina seon selle pigem esimeste inimeste teadmatusega. Saatke inimene poolusele ning tema esimesed lood on müüdid. Ja on siis põhjapoolkera vanemad müüdid midagi muud? Needki on täis hiiglaseid ja võlureid. Ma ei taha siinkohal väita, et hõõguv ja põletav päike ei soodusta kujutlusvõimet paratamatult muinasjuttudest toituvail vaimudel, vaid ütlen seda, et see eelsoodumus on olemas kõigil inimestel ja see ei sõltu päikesest. Nõnda siis ei ole ma kõiges eelnevas eeldanud inimeste puhul muud kui seda, mis on neile ühine ja toimib nii jääväljadel kui kõrvetava päikese all… Siinkohal võiksin näidata ka hämmastavat kokkulangevust Ameerika indiaanlaste ja kreeklaste müütide vahel… Sest kreeklased, kui nad olid alles noor rahvas, ei arutlenud sugugi mõistlikumalt kui Ameerika barbarid, kes olid tõenäoliselt samuti noor rahvas, kui hispaanlased nad avastasid. Nii on meil igati alust mõelda, et indiaanlased oleksid lõpuks sama mõistlikult arutlema hakanud kui kreeklased, kui neile vaid selleks vabadus oleks antud… Ka vanade hiinlaste juures me leiame vanade kreeklastega sarnase lähenemise — seletamaks looduses toimuvat, mõeldakse välja lugusid. Millest on tingitud tõus ja mõõn? Loomulikult ei mõelnud nad kuu mõjust meie vetele. Ühel printsessil olnud sada last. Viiskümmend elasid mere kaldal, viiskümmend mägedes. Neist said alguse kaks suurt rahvast, kes tihti omavahel sõdivad. Kui merekalda asukad on üle mägede elanikest ning sunnivad viimased taanduma, siis on tõus. Kui nad aga tagasi lüüakse ja nad mägedest mere äärde pagevad, siis mõõn. Säärane filosofeerimine sarnaneb igati Ovidiuse Metamorfoosidega ning on tõsi, et ühesugune teadmatus on andnud erisuguste rahvaste juures ühesuguseid tulemusi.[31]
Kõik vanemad teadlased (ja neid on väga palju), kes on arutanud taoliselt, peavad endastmõistetavaks taoliste seletuskatsete puhul isiklikustamist inimese poolt, keegi ei küsi, miks inimene tegi jumalused oma näo järgi. Keegi ei katsu tõestada seda dogmaks muutunud hüpoteesi, mis nii absoluutsel kujul vastab tõele alles inimkonna vaimse arengu kõrgemail faasidel. Primitiivse müüdi olendid tõepoolest pole inimesed ega loomad, pole loodusenähted impersonaalselt ega isikud, vaid kõikide nende üksikfaktide lahutamatu kompleks. Ainult siis, kui väita, et inimene iseendki vaatles nõnda, võib öelda, et inimene moodustas loodusenähteist omataolised olendid.
Viimne suur koolkond müütideseletamise alal on väga sarnane esimesega ning pärineb ka juba renessansi ajast, mil võrreldes kristlusega püüti vabandada paganaid kui idamaiseid rahvaid nende elava fantaasiaga. See polevat neid lasknud kainelt vaadata tõde loodusenähete kohta, vaid sundinud luuletama ning ilustama kõike tajutut. Eriti intensiivseks muutus see vaateviis müütide kohta saksa romantikute estetismi tulemusena, vennad GRIMMid, Fr. M. MÜLLER, MANNARDT, DÄHNHARDT ja igasugused kuu, päikese, tähtede, kõue ja tuulemütoloogid arutavad nõnda ja pole võimalik väita, et nad alati eksiksid. Kuid selle teooria äärmused on sama koomilised kui PALAIPHATOSe seletus Aktaioni loole. Kahjuks pole mul võimalik tuua näidet just Aktaioni kohta sellest koolkonnast, aga väga kena on lugeda LUBBOCKi (284) arvamist Oidipuse loo kohta:
“Selline seletus kaugeneb — ja see on just tema peamine võlu — vanadest müütidest mitme vastandliku joone poolest. Just nagu päike hajutab teda ümbritseva pimeduse ja õhtul läheb taas pimeduseks üle, nii tappis ka Oidipus oma isa ja abiellus oma emaga. Sel viisil ei osuta selle kohutava loo sisu mitte inimese hinge moraalsele rikutusele, vaid valestimõistetud kirjelduse tõlgendusele, et päike hajutab pimeduse ja lõpuks otsekui naituks pimedusega, millest ta pärineb.”
PALAIPHATOS arvatavasti seletanuks, et Oidipus tappis ühe taadi ja abiellus tolle eidega ning rahvas haletses vaest meest, kes tõeliselt tappis oma isa ning võttis naiseks olendi, kes võinuks ju olla ta ema. Natuurmütoloogide ja euhemeristide seletused pole ju mõeldud muuks kui “moodsale inimesele” ebasobivate joonte kõrvaldamiseks inimkonna ajaloost ning mõttelaadist.