Ma ei seleta neid definitsioone, mis on ainult valik määratust hulgast, ei taha neile väita ka midagi vastu. Ajaloolisel uurimisel nad vaevalt on kasutatavad.
5. Eelnenud definitsioonis on oluline “alandlik, leplik ja koordineeruda tahtev hoiak”, see just on iseloomustav “usulisele elamusele”. On kujuteldav ja olemas vastupidinegi: inimene ei taha koordineeruda, vaid koordineerida endale ja oma soovidele. Sellest hoiakust, millel pole nime meie keeli (kreeka sõnaga võiksime hüüda teda hybris’eks), tekib see, mida hüütakse maagiaks ehk nõiduseks ja ta samuti nagu uskki väljendub sõnades, mõtetes ning tegudes.[17] Samuti nagu usulisel elamusel on “maagilisel elamuselgi” oma emotsionaalne ja veendeline sisu. Arvestades meie mõistetega on need kaks hoiakut täieliselt vastandid: usundis avalduv usk, koordineerudes üha selgemini mõistetavaks saava “nimetuga”, tunnistab inimese muutuvaks ja kasvavaks suuruseks, maagias avalduv üleolek jätab inimese sisemiselt staatiliseks, tahtes vaid suurendada tema võimu (vrdl. sääraste maailmavaadete suhte kohta UA 1939:122–128). Selleks kasutatakse kõiki, enamasti divide et impera põhimõtet rakendades saadud, rohkem või vähem tõelisi teadmisi “nimetu” sisust ning olemusest. Küsimuseks on aga, kas nad ürgses (või ürgsemas) inimeses olid koos segamatult ja lahutamatult või pole need kaks hoiakut üldse ajaliselt korrelaadid, kuigi nad sisuliselt on.
Põhjendusi üheks või teiseks arvamiseks on käsitletud edasises, siin esitan ainult loogilised võimalused ning oma arvamise. JEVONS (An Introduction to the History of Religion, London 1896:28 jj.) väidab, et “sympathetic magic” pärinevat inimliku arengu algajast, mil inimene polnud veel tunnetanud oma jõu piire ja seepärast arvanud enda võimeliseks mõjustama looduslike nähete käiku ja tegema teisi taolisi asju, mis talle polevat siis paistnudki ebaharilikud, vaid endastmõistetavad. Alles ebaharilike nähete ootamatu toimumise kaudu olevat ta saanud “üleloomulise”, miski temast endast väljaspool seisva võimu kujutelma. Siis ta esmaselt olevat taibanud oma võimu piire, mis kogemata rohkenedes muutunud üha kitsamaks. Arengus mahajäänud rahvad või indiviidid olevat ometi talitanud endiselt ja nende tegude vahetevahene õnnestumine pannud arenenumad oletama, et on tegu üleloomuliste võimude mõjuga. Viimati omistatud “üleloomulised” jõud neile arengus mahajäänud endile ja säält tunginud siis maagia religiooni ning matnud kõik oma alla. Ma ei tea kedagi teist, kes väidaks nii radikaalselt ja selgelt, et maagia oli olemas enne usundit, kuigi sellele vaatele kaldub rohkem või vähem kogu preanimistlik koolkond. Risti vastupidist arvamist esindab W. SCHMIDT (UG I (1926), 572 j.) seletades:
“See oli täieliku kaitsetuse tunne, mida inimene tundis loodusega vastakuti seistes, niikaua kui ta seda oma kätetööga ületada ei suutnud, ja seda oli alguses küllalt vähe… kuhu ta siis põgenes oma abituses ja puuduses? Siit astub esile see… isikustamise moment tegevuse juures… just see sisemiselt kausaalsustungiga seotud personifitseerimise tarve viib inimese ühe kõrgema olemuse tunnustamiseni, millele kui looduse loojale ja valitsejale omistatakse ka kogu võim tema toimimises. Tema poole pöördub inimene sellel personifitseerimise perioodil nagu üks inimene teise poole, sõnas ja palves, mitte ainult sõnalises palves, vaid dramaatilise esitusega, kogu oma keha osavõtul. See on kõik maailma põhjuslikkuse isikliku käsitluse loomulik tulemus, mis inimese üle sel perioodil valitseb.
Vastupidiselt sellele kannab maagia kahtlemata selgelt asist iseloomu, s.t., ta tahab Kõrgeimast Isikulisest Põhjusest hoidumise või eitamise läbi asja enese poole pöörduda ja saavutada soovitud eesmärke temas salapäraselt uinuvate jõudude abiga. See uus meetod võis juba preanimistlikul ajal pooldajaid leida kõikjal neis paigus, kus mingil põhjusel taheti loobuda austusest ja kuulekusest Kõrgeima Olendi [Höhste Wesen] vastu ja seda suruda tahaplaanile. See pidi veel oluliselt tugevnema, kui nüüd animism mängu tuli, mis soodustas selliselt veelgi Kõrgeima Olendi tõrjumist, kui ka võimaldas läbi vaimuidee kujundamise nõidumist eemalt [Fernzauber], läbi mille maagia võitis uusi laiu valdkondi ja tema üleolek vana personaalse käsitluse üle tugevnes veelgi. Kord mõistetuna pidi maagiline jõud inimese eneseteadvusele meelepärasem olema kui palumine teise isiku ees.”
Mina isiklikult ei usu kummatki, kuigi esimese usutavaks tegemiseks võiks vihjata lapse hoiakule välismaailma suhtes ja teist jaatades (selles pikas tsitaadis on SCHMIDTi teooria olemas peaaegu terveni) saab säilitada ortodoksse ilme. Mulle tundub, et on üsna õige BETHi (RuM:397j.) arvamine, kuigi ta ei näita, kuidas need kaks hoiakut läksid lahku ja ta tõepoolest tahaks ometi usulisele anda primaadi. Asja tähtsuse pärast tsiteerin temagi arvamise pääjooned:
“Religioonile ja maagiale eelnenud etapi tõelise väljakujunemise psüühiline omapära seisneb s ü m b i o o t i l i s e s tundeseisundis, milles inimene tunnetab end kokkuliidetult kas enesele lähedalseisvate universumi osadega või universumi kui tervikuga nii, et sama olemus, sama eluimpulss on teistes ja temas endas olemas. Selles sümbiootilises elutundes kujundab end too suhtumine [Einstellung] maailma ja tema osadesse, mis ei ole ei religioon ega maagia, too pööraste jõurütmide tunne, läbi millede inimene omandab teatud veendumuse kahepoolsest suhtest ja mõjutusest… Need on aga kaks täiesti erinevat laadi, kuidas inimene, kes tunnustab lõputut-tajumatut, sellesse suhtub… Maagia reageerib nii, et inimese omast kogemusest pärineva kaitsetuse tunde tembeldab valetajaks [Lügnerin] ja teeskleb enese võimetele mittevastavat jõudu, oskust ja meisterlikkust, mida ta ütleb ikka jälle läbi omaenese abinõude õigustavat, lühidalt, milles ta andub illusioonile, mis muutub seda keerulisemaks ja tihedamaks, mida enam maagiline tegevus äpardusi ja pettumusi endaga kaasa toob. Religioon reageerib nii, et inimene tunnustab oma lõpliku kaitsetuse tunde ehedust ja tõesust koos üleval ja väljaspool kogemuslikku seisva jõu tunnustamisega, mis viimati omal moel tahtes mõeldud, tema elu tahab, nii nagu see on, nõnda et ta end talle hea südamega ja usaldavalt ära annab… On võimalik tegelikkuses asja niimoodi käsitleda, et maagia ja usund on kaks psüühilise käitumise väljendust ja vormi, mis lähtuvad samast reaktsioonide kogumist… Seejärel võivad mõlemad vaimsed nähtused samahästi olla üheskoos tekkinud kui ka algusest peale... Tundub mulle aga oluline kindlaks määrata, et religioosne tunne on tõepoolest primaarne reaktsioon sümbiootilis-sümpateetilises elu- ja maailmakäsituses.”
Segasevõitu seisundeid nende kolme võimaluse vahel on rohkesti. Neist poleks muidu kõneleda mõtetki, kuid mõndagi nad näevad ometi, millest kategoorilisemad hoiakud lähevad mööda. Nii arvab LEHMANN (LR:31. 64. 87), et maagia kuulub poolmateriaalseile, poolvaimseile “deemonite” usundile, kultus kuulub jumalusile ja kuigi need kaks printsipiaalselt erinevad, praktiliselt jäävat piir “immer etwas fliessend”. Tal on selles õigus, et maagia on avaldanud mõju usunditoiminguile, kultusele, kuid andes kultuse mõistele liiaks kitsad piirid, ta ajab ta peaaegu segi maagiaga, üteldes (LR 4 I (1925), 64–66):
“Kui maagia puhul oli tegemist ebaisikuliste jõudude ja deemonlike vaimudega, olid nende käsutamine ja inimlikule tahtele alluvaks tegemine selle