Õnn pesitseb vahel päris pisikestes asjades. Selleks et teda üles leida, peab tähelepanelikult elama.
Jõulud ilma Jumalata
Umbes viiskümmend aastat tagasi pühitseti jõule ainult kristlaste juures, kirjutab prantsuse esseist Guy Sorman. Nemad panid oma maja jõuluehtesse ja läksid kogu perega südaöömissale.
Mittekristlased tähistasid uue aasta tulekut oma peo ja pillerkaariga, tegid kingitusi ja jõid end sel puhul mõnikord laua alla.
Tänapäeval on asjad muutunud. Jõuludest on saanud rahvuslik püha, kuna uue aasta vastuvõtt taganeb teisele kohale. Aga nüüdsetel jõuludel pole enam ristiusuga palju ühist. Ärid on täis säravat kraami, arvab Sorman, sest kirikud on tühjad.
Jumalast ei ole peaaegu kuskil juttu ja Jeesuse kuju jääb nähtamatuks. Jumalateenistuse asemel kihutab rahvas õhtust teleprogrammi vaatama.
Jõulude paganiseerumisega on need pühad levinud üle maailma. Räägitakse, et isegi Hiinas liiguvad jõuluvanad ringi. Ja ma mäletan ise üht India filmi tüüpilise india armastuslooga, tantsude ja kireva dekooriga. Armastajad teevad karjääri teatris ja esinevad kuskil laval õhtumaiste tantsudega. Neiul on pikk õhtukleit ja partner kannab smokingit. Ja lava ühes nurgas sätendab tilluke jõulukuuseke.
„Jõulud ühendavad meid,” arvab Sorman, kuid lõpetab oma vaatluse ängistava küsimusega: „Kas see on Kristuse võit või lüüasaamine?” (Kirjutis ilmus Le Figaro’s detsembris 2006.)
Pariisi ülikooli filosoofiaprofessor Jean-Luc Marion tuletab meelde, et kristlastel on siin Püha Vaimu valgus ja nad peaksid seda maailmale edasi andma. Jõulud asetuvad talvisele pööripäevale ning kuuluvad sellega aja- ja kultuuriloo valdkonda. Huvitav on märkida, et kristlased ei ole seda pööripäeva paganatelt „üle võtnud”, vaid pigem lahti mõtestanud.
See pööripäev on üks tähtsamaid päevi aastas. Selle asemel, et närida jõulupüha ilmaliku aspekti kallal, arvab prof Marion, peaks põhjalikult järele mõtlema tema universaalsuse üle, kuna selle teostumiseks ei ole teada ühtegi selget põhjust.
Jeesus on Jumal. Tema on loonud maailma. Ja kogu maailm tunnustab teda. Ainult kristlased teavad, mida see sisaldab, ja nende ülesanne on kanda Jumala sõna edasi.
TÄNA, HOMME, ÜLEHOMME
Intervjuu Fanny de Siversiga
Kirja pani Marika Kusnets
Hakkaks päris algusest peale.
Sündisin Pärnus. Seal käisin ka koolis. Kui Eestimaalt lahkusin, olin natukene üle kahekümne. Läksin Saksamaale ja sealt juba Prantsusmaale. Vanemad jäid siia. Ema suri Siberis. Isa jäi kadunuks. Kui oleksin siia jäänud, oleks ilmselt ka mind Siberisse viidud. Hiljem selgus, et olingi küüditatavate nimekirjas. Miks meie perekond ette jäi? Ma ei tea täpselt, mis kriteeriumide järgi neid inimesi valiti. See oli vist kaunis suvaline.
Mis teist Saksamaal sai? Olite te seal kaua?
Umbes kaheksa aastat. Väga pikk aeg. Jõudsin saksa keelegi ära õppida. Jätkasin ülikooliõpinguid ja olin tantsijanna. Teenisin sellega leiba.
Tantsijanna – kas balletis?
Jaa. Saksa teatris olid kõik tantsustiilid esindatud. Kui ooperikoolist läbi käisid, siis oskasid kõike tantsida. Ka steppi. Nii et vahel, kui tänaval bussi ootan ja närviliseks muutun, hakkavad jalad käima.
Kuidas te Prantsusmaale sattusite?
Tahtsin iga hinna eest Prantsusmaale saada. Sõja lõpul oli Saksamaa jagatud nelja tsooni. Alguses olin Ameerika-tsoonis. Käisin siis veel Würzburgi ülikoolis. Ükskord ütles mulle prantsuse kirjanduse professor, et teate mis, prantslastel on siin oma kultuurikeskus – nad kutsuvad meid külla. Valitigi välja üliõpilased, kes kuidagi prantsuse keelt oskasid. Olin ka nende seas.
Seal oli niisugune ilmelik lugu. Noored üliõpilased, täiesti teine miljöö, pärast õhtusööki istusime salongis … Maja juhataja, leitnant, hariduselt ajaloolane – küsis, mida te teete ja kes te olete jne. Keegi ei rääkinud midagi. Hakkasin siis teiste eest rääkima. Nii naljakas oli – kakskümmend inimest istuvad ja keegi ei räägi midagi. Järgmisel päeval ütles see leitnant mulle, et tahab veel rääkida. Läksin tema büroosse. Siis ta küsis, kes ma niisugune olen, – hoopis teistmoodi. Ütlesin siis, et ma tegelikult sakslane ei ole. Ta kutsus mu sinna kultuurikeskusse, et saaksin aega eksamiteks valmistuda. Olin siis just lõpueksameid tegemas. Seal hakkasingi Prantsusmaad nende inimeste kaudu tundma õppima.
Offenburgis, paarkümmend kilomeetrit eemal, anti välja üht prantsuse kultuuriajakirja. Üks jesuiidi paater ajas seda asja, hiigla huvitav mees. Nemad käisid kogu aeg Pariisi vahet. Pariisis oli üks asutus, mis tegeles Prantsuse-Saksa suhetega. Ja mind saadeti Pariisi, kuna tundsin hästi Saksamaad. Seal hakkaski kõik see asi susisema.
Õpinguid ülikoolis alustasite juba Eestis?
Siin hakkasin prantsuse keelt õppima, siis ladina keelt ja kunstiajalugu. Vaevalt poolteist semestrit – üks terve kooliaasta ja natukene peale.
Olete te pärit usklikust perekonnast?
Ema oli väga usklik. Isa eriti ei olnud. Kummalgi polnud mingisugust teoloogilist haridust. Kõik minu küsimused jäid vastuseta. Ja ega kooliõpetaja ka palju parem olnud. Kui ma midagi küsisin, siis ta ehmatas ära. Vahel küsisin niisuguseid hulle küsimusi …
Millised on hullud küsimused?
Näiteks, mida Jumal praegu teeb? Maailm on ära loodud, kõik on enam-vähem hästi. Nüüd ootame ainult viimsetpäeva – kas see on loogiline? Ei osatud vastata. Aga mind huvitab see, mis praegu on, sest mina elan praegu ja praegu peab ka midagi olema.
Kas te nüüd olete vastuse saanud?
Olen ise vastuse leidnud. See on selge – Jumal on vitaalne. Ta teeb kogu aeg midagi. Maailma loomine käib edasi. Kuni lõpuni. Täna, homme, ülehomme …
Keegi ütles kunagi, et minu teooria on niisugune-naasugune. Olen nõus selle kõik prügikasti viskama, kui keegi pakub loogilisema süsteemi asemele. Aga teist sellist lihtsalt ei ole. Ainukene süsteem, mis on algusest peale lõpuni koherentne, tihedalt seostatud, on piiblisüsteem.
On Jumala tunnetamine teid mingit pidi aidanud või – kuidas see teis toimib?
Igal inimesel avaldub see kindlasti isemoodi. Sel teemal on väga raske vaielda, sest Jumal räägib peamiselt sündmuste läbi, isiklikult räägib ta võibolla väga vähestega. Ja neist sündmustest peab siis katsuma kuidagi aru saada.
Kas teie jaoks on usk emotsionaalne?
Emotsionaalne? Väga vähe. Emotsioonid on kahtlased asjad. Kui hammas valutab, siis läheb kogu süsteem sassi.
Minu arusaamist mööda on usk metafüüsiline teadmine. Kõik kuulub kokku. Inimene on tervik. Nii et emotsioonid tulevad kaasa igal juhul. Aga emotsioonid on minu arust teisejärgulised.
Jumalaga võib vahel isegi raksu minna. Siis tulevad emotsioonid vahele.
Ükskord juhtus minuga niisugune naljakas lugu … Ma ei tea, järsku ei maksa sellest kirjutada – see on niisugune natukene hull. Olgu …
Elan 15 kilomeetrit Pariisist. Koju sõidan rongiga. Jaama juures on üks kirik, seal on igal õhtul missa. Enne kui rongi peale lähen, astun ikka kirikusse sisse. Sel õhtul oli mul kuidagi kiire. Vaatasin kella, et jään vist rongist maha. Läksin enne missa lõppu ära. Jooksin, ise tulivihane. Jaamas oli mul kuidagi iseäralik tunne, justkui oleks keegi kõrval. Aga rongi sain kätte – selle, mida olin tahtnud. Muga polnud ammuaega niisugust asja juhtunud – unustasin rahakoti rongi. Kell kaheksa õhtul jõudsin koju – võtmeid pole, raha pole. Kuskilt helistada ka ei saa. Mida teha? Hüppasin bussi peale.