Saateks
Eesti Vabariigi taastuleku aegu ilmus meie avalikku mõtteruumi uus salapärane nimi – Fanny de Sivers. Kes tema on? Kas eestlane? Nimi kõlas mitmel moel võõrapäraselt, mis aga üksnes võimendas selle ligitõmbavat sära. „Mäletan selgesti, millist salapära ja veetlust õhkus ainuüksi Fanny de Siversi nimest, kui see esimest korda, vist millalgi „stagnaaja lõpuaastatel”, ilmus Loomingus ja Keeles ja Kirjanduses minu kui võrdlemisi ignorantse Kodu-Eesti lugeja vaatevälja,” kirjutas tookord Tõnu Õnnepalu, kellele Prantsusmaa eestlase katoliiklik mõttemaailm jäi ühtaegu võõraks.
See ei vähendanud üllatavaid tunnetuslikke dimensioone autori puhul, keda hakkas avaldama ka Vikerkaar: „Midagi väga „teistsugust” oli tema kirjutistes – need olid küll eestlase kirjutatud, kuid eestlase, kes valdab tavalisest hoopis teistsugust informatsiooni, toob teateid sootuks tundmatust maailmast.”1
Nüüd on lähenemas võimeka keeleteadlase ja publitsisti, tõlkija ja etnoloogi sajas sünniaastapäev. Veendunud katoliiklasena on ta olnud silmapaistev ka oma usu- ja usundialaste kirjutistega.
Fanny de Sivers (neiuna Isak) sündis 26. oktoobril 1920. aastal ning kasvas Pärnus. Pärast Pärnu ühisgümnaasiumi lõpetamist (1933–1938) õppis ta Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas, kus keskendus romaani keeltele ja kunstiajaloole (1938–1941).
Abielu Hans-Georg von Siversiga, mis sõlmiti 29. jaanuaril 1941. aastal, viis ta Saksamaale ja sealt edasi Prantsusmaale, kus elas alates 1949. aastast Pariisis (v.a 1953–1954, mil ta elas Lääne-Aafrikas Senegalis). Ta õppis esmalt Breslau ülikoolis romaani keeli (1941–1944), seejärel Pariisi ülikoolis üldkeeleteadust. Sooritas riigieksami ladina, prantsuse ja hispaania keeles Würzburgi ülikoolis 1950. aastal. Sai filosoofialitsentsiaadiks saksa keele ja ameerika kirjanduse alal Pariisi ülikoolis 1953. aastal ning üldfoneetikas ja soome-ugri keeltes Lundi ülikoolis, kaitstes 1971. aastal doktoriväitekirja „Läti prefiksid liivi keele verbis”.
Pärast Breslau Ooperi tantsukooli lõpetamist töötas Fanny de Sivers tantsijannana Breslau ja Neisse (praegu Wrocław ja Nysa) linnateatrites Ülem-Sileesias (1942–1944). Pariisis töötas ta tõlkijana, toimetajana ja sekretärina Prantsuse riigiasutustes ning alates 1964. aastast teadusliku uurimistöö riiklikus keskuses (Centre National de la Recherche Scientifique), kus juhatas mõnda aega selle Euraasia osakonda. Ta oli külalisprofessoriks Hamburgis (1981–1982) ja Tartu ülikoolis (1993–1995), kus pidas rea loenguid.
Ta oli ka Pariisis „maailma ühe võimsama teadusinstitutsiooni” liige, samuti Pariisi Inimese muuseumi juures loodud Euro-Aasia Õpetatud Seltsi (Société des Etudes Euro-Asiatiques) asutajaliige, meenutab Marju Lepajõe nendele, kes olid märganud rohkem Fanny isiklikku lihtsat sära. „Eestis 20. sajandil sündinud teadlaste seas on mõni üksik, keda siia kõrvale saaks panna.”2
Eestis on Fanny de Sivers tuntud eeskätt võrratu esseistina. Temalt on siinmail ilmunud mitu raamatut ja brošüüri: „Mateeriasse kootud palve” (1992), „Surra, kui oled veel noor” (1993), „Kristliku kultuuri sõnu prantsuse keeles” (1997), „Jõuluaja kirjad” (2003), „Paastuaja kirjad” (2003), „Ühelt kaldalt teisele” (2003), „Haigus võib avada aknaid” (2006), „Jumala loomaaed – tuttav tundmatu maailm” (2010). Temalt pärinevad ka kirjutised „Alguses oli Sõna. Neljas evangeelium” (2000), „Aeg on täis. Markuse ja Peetruse evangeelium” (2007). Ta on avaldanud sadu esseid ja artikleid Välis- ja Kodu-Eesti perioodikas.
Lisaks sellele oli Sivers paljude soome-ugri keelte uurimisega tegelevate ühingute ja nende trükisarjade toimetuste liige, osales mitmesugustes teadusseltsides, oli erinevate ajalehtede ja ajakirjade toimetuse liige ja kaastööline. Omaette raamatutena on välismaal ilmunud „Eesti keele grammatiline analüüs” („Analyse grammaticale de l’estonien parle”, 1969; retsensioon H. Rajandi sulest − Keel ja Kirjandus 1970, nr. 8) ja „Rootsi laenud eesti kirjakeeles” („Les emprunts suedois en estonien litteraire”, 1974) jt.3
Tiina Siimets meenutab, kuidas isegi moe kohta loengut pidades esines Pariisi eestlane pigem mõtlejana: „Vahel on jutuks võetud, et meil, eestlastel, puudub oma filosoof, mõtleja, kelle eluväärtused võiksid kanda meie vaimu. Miks ei võiks see filosoof olla Fanny de Sivers?”, küsib Siimets. „Oma loengukonspekti sirvides näen, kuidas tema jutt kandus hoopis kirjandusele, filosoofiale ja sellele, et viimasel ajal on moodi läinud – kurjus. Kohe järgnes ka põhjendus: „Kurjus näib kuidagi värvikam, vitaalsem, ent sellest ei tohi end eksitada lasta. Ka see, kes kurjuse uurimisse liialt süveneb, võib lõpetada nagu Sartre – hullumajas” … Leebes ja südamlikus Fannys oli ka teine pool. Nähes alatust või ebaõiglust, vastas ta sellele viivitamatult mõne artikli või kommentaariga. „Kristlane peab oma arvamust avaldama, sest kes rohkem näeb, sel on kohustus seda väljendada, leidis ta.”4
Vello Salo meenutab, kuidas ta ajakirja „Maarjamaa” esimesest numbrist alates tegi Fannyga koostööd. „Meenub ka eellugu. 50ndate alguses hakkasin otsima meie Läände jõudnud katoliiklasi. Nii algas päris mitu kirjavahetust – ka Fannyga, kellega asju arutades asutasimegi „Maarjamaa“. Ühendamaks aatekaaslasi palves kodumaa eest.” Tegutseti vaid kahekesi: „Häbenesime muide, et meid, „leheneegreid”, rohkem polnudki; sellepärast seisab Fanny artiklite all kaks, minu omade all kolm tärnikest (ikkagi peatoimetaja!). Olgu see „salodus” nüüd kõigile – eriti bibliograafidele – teada.” Nii nagu Sivers kirjutas „Maarjamaale”, oli Salo külaliseks tema majas Pariisi Montmorency linnaosas.
„Kui Fanny leidis endale unistuslossi Montmorencys (mille „arendamise“ vastu võitlemisest sai pärastpoole oluline peatükk tema elus), oli mul au selle külaliseks olla. Rue des Cornouillers nr. 8 seisis uhke, ent elamiskõlbmatuks kuulutatud maja, tühje tube täis. Selles tondilossis ainuvalitses Lossiemand Fanny. Koos oma auto alt päästetud Kiisuga. Maja taga asus muinasjutuline aed – küll ainult meetrit viisteist lai ja ehk viiskümmend pikk, ent täielik padrik, aastaid omapead kasvanud. Maailmalinna Pariisi külje alt leidsin selles tihnikus paigakese, kus segamatult lesida ja lugeda – raamatuid leidus majas külluses. Naabrid olid õnneks kõik kuss. Nii et pretendeerin tiitlile Montmorency metsavend! (Või võsavend.) Muidugi nautisin „lossis” ka perenaise kokakunsti ja tutvusin tema kassidega, samuti siilidega, kes meie vabaõhuõhtusöömaajast piima otsima tulid.”
Kes aga oli perenaine? „Eesti kultuuriatašee Prantsusmaal? Montmorency keskkonnakaitsja? Teoloog? Piiblitõlkija? Keeleteadlane? Pascali esimene vahendaja? Eesti esimene naisesseist? Issanda loomaaia või „Maarjamaa” ema? Teeneid jagub tal igal alal.“ Samuti tõstab Salo esile Siversit mõtleva tõsise katoliiklasena. „Kui keegi peaks aga arvama, et „vagad katoliiklased” olgu kõik ühepikkused ja -laiused, arvaku – ent mina väidan: Fanny on üpris vaga katoliiklane. Ja neid võiks rohkemgi olla.”5
Katoliiklikku külge väärtustab ka Mati Unt: „Ei julge ma end nimetada protestandikski, katoliiklasest rääkimata,” ütleb ta. „Aga teatriinimesena kuulub mu süda küll enam katoliiklusele. Mõtlen siin Näidendi kui Terviku omaksvõtmist, mitte ainult iseenda introvertset esinemist kuskil Lavanurgas. Selles mõttes on katoliiklus väljendusrikkam, põhjalikum, efektsem ja distsiplineeritum. Ja tema „näidendid” on vanemad, enam ühendatud kultuuri ajalooga, on „klassikalisemad”, enam seotud kõigi esimese viieteistkümne sajandiga.” Katoliiklus algas ju Jeesuse ja apostlitega päris alguses, protestantlus seevastu Martin Lutheri ja reformatsiooni kaudu kogunisti 1500 aastat hiljem.
Unt mainib, et lugedes „haaras mind sentimentaalsus”, ja lisab: „Peaasi, et need kirjutised tutvustavad meile ka head stiili. Selgub, et eesti keeles on võimalik end väljendada väga subtiilselt, et on võimalik tabada tabamatut. Vahel ei usugi seda enam. Mõni vari või kahin, mõni võpatus või valgus, mõni teispoolsus või kahtlus saavad Fanny de Siversi sule all lausa su enda omaks, panevad naudingust võpatama.”6
Fanny de Siversi lähenevale 100. sünniaastapäevale mõeldes avaldame tema kogutud teosed vähemalt kolmes köites. Need sisaldavad tema eesti keeles kättesaadavat publitsistikat, mis on nende kaante vahel esitatud teemade kaupa korrastatud vormis. Välja on jäänud mõned