Mõni ajaloolane arvab, et jõulukuusk ühendab kaht keskaegset religioosset sümbolit ‒ jõuluvalguse ja paradiisipuu. Keskaja müsteeriumides, mida lavastati kirikus, kujutas paradiisiaeda õuntega ehitud kuusk. Kirik keelas need vaatemängud küll varsti ära, aga mitmes kohas tõi rahvas kuuski tuppa Aadama ja Eeva auks ‒ kellest muide ortodoksid peavad suuremat lugu kui katoliiklased ‒ ja riputas neile külge hästi punaseid õunu, mis meenutasid pattulangemist ja sellel järgnevat õnnetuste seeriat kogu maailmas.
Aga võibolla ongi õunapuu patukandja punane vili sobiv meeldetuletus pühade puhul, mis tähistavad jumal-poja inimeseks saamist. Jeesus tuli ju selleks, et inimkonda patusaastast välja rebida.
Meie kristlik jõulukuusk sai alguse Elsassis. Selestat’ linnavalitsuse ürikud aastast 1521 tunnistavad seda. Juba algusest peale ehiti teda kirevate esemetega. Kusagilt lugesin, et Martin Luther olevat „leiutanud” jõuluküünlad, mis pidid imiteerima taevatähti.
Paistab siiski, et jõulupuu „juured” lähevad tagasi paganaaega. Teame, et Skandinaavia kandis on ammu pühitsetud talvist pööripäeva, mil süüdati tõrvikuid ja riputati puudele kirevaid paelakesi. Pühitsetud kuuskede jalale toodi ohvreid ja neid ohverdati ka päikesele. Selle kultuse jälgi on leitud pronksiaja koopamaalingutelt. Ka roomlased kasutasid oma elamu dekoratsiooniks kuuseoksi, samuti eefeud ja astelpõõsaid.
Kõigis mütoloogiates esineb puid. Neid austatakse ja neilt oodatakse kaitset või kasu. Ka meie esivanematel olid oma pühad puud ja hiied. Paganliku puudekultuse pärast on katoliku kirik kaua aega meie jõulukuuske kahtlaseks pidanud. Veel 1935. aastal nimetas Osservatore Romano seda „paganlikuks ja eksootiliseks moeks”!
Vahepeal on jõulukuusk vallutanud kogu maailma. Isegi ühes india filmis säras väike kuuseke ühe luksushotelli saalinurgas.
Kas jõulupuu on kristlik või paganlik, selle üle võiks veel kaua vaielda. Kuid seletuse algus asetub minu meelest hoopis kõrgemale tasandile. Kui lähtuda ideest, et Jumal on loonud inimese „oma näo järgi”, siis paistab, et igal inimesel ‒ olgu ta juut, kristlane, moslem või pagan ‒ on kaasa sündinud intuitiivne teadmine mõnest Tõeluse aspektist.
Puude tähtsus inimkonna kultuuriloos näitab, et neil on teatav kaal ka metafüüsilisel pinnal. Seda kinnitab nende osa lunastuseloos. Jumalinimene veetis oma elu algaastad puusepatöökojas. Ta saagis ja hööveldas ja lõpetas oma maise teekonna ristipuul. Paradiisipuud, mille all inimene valis patu ja surma, katab Kolgata verine puu, mis tõi lunastuse ja elu.
Anna Katharina Emmerichi nägemustes on juttu Kristuse risti valmistamisest, milleks läheb vaja mitmesugust materjali, sest ta peab saama selliseks, „nagu Jumal teda tahab”. Keegi ei tea, mis puust see piinariist tehti, samuti mitte, miks Jumal teda sellisena soovis. Ka puudel on oma saladused.
Olgem siis õnnelikud oma jõulupuu üle. Jõuluvalgus inimliku eksistentsi pimeduses peaks tooma kõigile rõõmu Jumala auhiilgusest, mis paneb ka puud tantsima, nagu psalm seda kinnitab.
Puul on oma mõte loomingus, nagu kõigel, mis eksisteerib. Inkarnatsioon kasutab mitmesuguseid materiaalseid vorme. „Looja väljendab maailmas kehastatud ideesid,” ütles kardinal Ratzinger hiljuti intervjuus Figarole.
Kõik loodu tähendab midagi. Ka kuusk on kindlasti midagi rohkemat kui meie armas jõulupuu, millele me sätendavat kribu-krabu külge riputame. Ta on nähtamatu maailma nähtavaks tehtud märk.
Joosepi jõulusõnum
Jõulupiltide keskse kujuna näidatakse meile muidugi Jeesus-last, vahel üksi sõimes, teinekord ema Maarja põlvedel. Isa Joosep seisab nagu vahipost nende kõrval või taga. On ju Jumal teda ära valinud, nagu me enamasti arvame, ainult selleks, et kaitsta ja kasvatada väikest Jumal-poega, kes on maailma tulles võtnud omaks kõik inimkonna nõrkused ja hädaohud. Kuid jõuludel on meile järelemõtlemiseks mitmesuguseid teemasid esitada. Ja üks neist puudutab meie argilisi tegemisi.
Jumal oleks võinud valida Jeesuse juriidiliseks isaks mõne vürsti, kõrgema riigiametniku, kirjatarga või mõne muu tähtsa tegelase. Loogiliselt oleks pidanud tuleviku kuningas sündima kuninglikus keskkonnas. Seda arvasid ka nn. hommikumaa targad, kes läksid teda otsima Heroodese paleest. Kuid Jumal valis Joosepi, kes oli ameti poolest naggar, mis tähendab aramea keeles „puusepp, tisler, maja ehitaja”, niisiis lihtne käsitööline, kes pidi ka ise puid raiuma. Ja kuna selles piirkonnas leidub kõrbeliiva rohkem kui metsi, siis võib ette kujutada, et niisuguse tööga ei saanud eriti rikkaks.
See näitab aga, et Jumal ei hooli meie sotsiaalsetest suhetest. Ka meie ise peaksime need tõsiselt läbi mõtlema.
Mäletan lapsepõlvest, kui ranged olid meil seisuse piirid. Minu ema ja isa olid lihtsad taluinimesed ja kui me suvel maale vanaisale külla läksime, pandi nad kohe tööle. Kas heina tegema või peenraid kaevama. Kui ema vend, kes oli ülikoolis käinud, ka maale tuli, teeniti teda nagu suurt härrat ikka, et ta oma valgeid linnaisanda käsi ei määriks … Ei julge ette kujutada, kuidas püha Joosepit oleks vastu võetud, kui ta ühel ilusal päeval oleks meie taluõuele ilmunud.
Kõik hästi tehtud töö on Jumala ees väärtuslik, väidab ka hiljuti pühaks kuulutatud hispaania preester Josémaria Escriva. Nõnda võib öelda, et korralik kohusetruu tänavapühkija on jõudnud täiuse teel kaugemale kui tuntud ja lugupeetud seltskonnategelane, kes on oma karjääri ehitanud ebalojaalsete vahenditega.
Käsitööline Joosep kaalub vaimselt tuhat korda rohkem kui kõik Rooma impeeriumi valitsejad kokku.
Noore Joosepi himu ja armastus
Jõulukaarte kaunistavad mitmesugused sümbolid. Seal on kuuseoksi ja küünlaid, lund ja piparkooke. Kristlikult meelestatud publikule pakutakse ka pilte „pühast perekonnast”, mis tulevad enamasti muuseumidest ja kunstigaleriidest. Siin istub neitsi Maarja rikkalikult volditud mantlis ja hoiab Jeesus-last „põlvede peal”, nagu me „Püha öö” puhul laulame. Tavaliste rekvisiitide juurde kuuluvad paar tiibu lehvitavat inglit ning üllatunud silmadega eesel ja lehm, kel on Assisi Franciscusest saadik au seda stseeni pealt vaadata.
Maarja taga või kõrval aga seisab veider vanamees, kes mulle ammu närvidele käib. Tema juuksed on valged ja habe samuti, ja ilme enamasti pahur või hädine. See raugastunud tüüp peab kujutama Maarja seaduslikku abikaasat Joosepit! Ja kuna renessansisajandid maalivad hoolega jõuluteemalisi pilte, siis leiame seal mitmesuguseid Joosepeid, üks nigelam kui teine.
Olgu see siis Giotto või Dürer või Anton van Dyck, kõik esitavad Joosepit, nagu oleks see Maarja vanavanaisa. Mitmes kohas on tema juuksed juba välja langenud, nagu näiteks Lucas Cranachi „Põgenemisel Egiptusse”. Isegi Fra Angelico, keda peetakse vaimsemaks kui teisi tema aja kunstnikke, annab Jeesuse kasuisale Egiptuse teel kõhna kurva näokese ja valged juuksed musta mütsi all. Võib küsida, kuidas niisugune vilets mehike üldse julges sellist pikka teekonda ette võtta.
Aga anonüümsed ja vähem tuntud meistrid on siin veel leidlikumad. Ühel 15. sajandi lõuendil komberdab vanake juba kepiga.
Mida tähendab see häbematu gerontomaania?
Aga kõigepealt: kas Joosep võis üldse selline olla?
Teame, et antiikajal pandi tütarlapsed varakult mehele. Maarja vanemad olid sügavalt usklikud inimesed. Nende tütreke võis olla umbes 15 aastat vana ja talle tuli leida sobiv, väärikas kosilane. Oleks olnud võimatu niisugust neiut mõnele rikkale saja-aastasele voodisoojendajaks maha müüa. Muide, Joosepi puusepa-ametiga ei saanudki erilist rikkust kokku ajada. Aga see nõudis füüsilist jõudu, tugevaid muskleid, et käia metsas puid raiumas ja need omal jõul koju tirida. Joosepil – nagu ka Jeesusel – pidi olema atleedikeha.
Raugalik Joosep lapseohtu Maarja kõrval oleks ka ergutanud külarahva keelepeksu. Naatsaret oli väike alev, kus inimesed tundsid üksteist ja kõik sündmused leidsid vastukaja naabertänavas. Naised käisid kaevul vett toomas – see kaev on veel tänapäeval olemas – seal jutustati uudiseid,