Üks preester ütles mulle hiljuti, et ükski päris õige asi ei teostu kunagi ilma takistusteta. Kui kõik väga lihtne näib, on midagi viltu. Saatan astub ainult siis vahele, kui asi ära tasub.
Kas te usute Jumalat? Kui jaa, siis missugune ta on?
Vastab Fanny de Sivers
Kas ma usun Jumalat? Vastus tuleb spontaanselt ladina keeles: Credo in unum Deum, parem omnipotentem, creatorem cœli et terræ, visibilium omnium et invisibilium („Mina usun ühteainsasse Jumalasse, kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu Loojasse”). Sellele järgneb iseenesest kõik oluline kristlikus veendumuses, mis seisab kontsentreeritult meie usutunnistuses, Jumal-Poja kehastumisest kuni surnute ülestõusmiseni.
Sest mis oleks lihtsalt „uskuda Jumalat”? Sageli üsna ähmane ettekujutus, et kuskil kaugel pilvede taga hõljub ehk mingi kõrgem olevus, kes jääb välja meie argielu reaalsusest ja sellega ka meie hädadest ja rõõmudest. Selline Jumala-pilt on kahvatu ja ebamäärane, temast ei ole kasu, aga ta ei sega ka meie plaane. Nagu keegi seda hiljuti ühe prantsuse sotsioloogide ankeedi puhul väljendas: „Kas Jumal on olemas või ei ole, mis see mulle korda läheb!”
Minu Jumal on elav, aktiivne isik, ta on üks ja kolm. Ta on kehastunud Kristuses, ja Kristuse kaudu oleme ka meie osa Jumalast.
Suhe Jumalaga sõltub sellest, milline on inimene. Ja kuna me oleme kõik kuidagi erinevad ka bioloogiliselt, siis ei ole meie sidegi Jumalaga täiesti sama. Jumalat tunda saab kõigepealt Pühakirja kaudu, mis on ju „Jumala sõna”, s.t Jumala tahtel ja Jumala valguses kirja pandud. Sellele, kes kahtleb Pühakirja jumalikus inspiratsioonis, võib vastu seada täiesti inimlikku loogikat: definitsiooni kohaselt on Jumal kõikvõimas ja püha – ta ei valeta ega saa ka lubada, et tema kohta levitataks valet mitu tuhat aastat järgemööda. Kui ta seda lubaks, siis ta ei oleks Jumal. Probleem seisab aga selles, et Jumalasõna on suletud raamat neile, kes tahavad sellest omal jõul „jagu saada”. Jeesus tuletab apostlitele meelde, et nad ei suuda ilma temata midagi teha. Ja ilma Püha Vaimu valgustuseta jääb ka kõige harituma lugeja mõte pimedaks.
Kuid Vaimu abiga muutub paljas uskumine vähehaaval metafüüsiliseks teadmiseks, mis areneb nagu kõik muu meie maailmas. Mõnes ammutuntud, sada korda läbiloetud tekstis võib mõni sõna äkki hakata kiirgama, ja sellest võivad lähtuda uued teadmised ja uued teed.
Kui mõni küsimus saab selge vastuse, siis tõusevad sellest vastusest uued küsimused. Kristlase elu ei tohi olla vaikne nohisemine oma katekismusest kättesaadud tõdede keskel. Kristlane peab iga päev edasi püüdma, või nagu üks preester mulle kord ütles: „Kui te kõndida ei suuda, siis roomake, aga ärge jääge seisma.”
Ergutavaks lektüüriks on ka pühakute elulood ja nende kirjutised. Nagu ma juba märkisin, oleme me kõik erinevad, ja meie erinevus toob esile Jumala erinevaid aspekte. Pühakute elukogemus asetub teatavasse ajastusse ja kannab selle mentaliteeti, kuid igaühe juures võime leida midagi, mis puudutab meid isiklikult, ‒ mis küll on kooskõlas Piibli õpetusega, kuid millest Piiblis pole otseselt kirjutatud. Sest Piiblis on mõndagi jäänud üles tähendamata, sealt leiame ainult olulise, nii-öelda vundamendi ja toese, kuid edasi ehitama peame ise. Ja ehitama õpetab pidev palve.
Usu „leidmisest”
Kuidas saab usku leida? Usk ei tule kogemata, juhuslikult. Usk on Jumala and. Ja kuna Jumal tunneb huvi kõigi inimeste vastu, on ka selline and määratud kõigile inimestele. Aga kõigepealt peab inimene ise tahtma, anni vastuvõtmiseks valmis olema. Kui inimene ei taha Jumalaga tegemist teha, siis Jumal ei sunni end peale. Küllap sellepärast on maailmas nii palju uskmatuid.
Olen kohanud inimesi, kes halisevad, et nad tahaksid uskuda, aga lihtsalt ei suuda. Seal on kindlasti midagi viltu, ent väljastpoolt vaatlejal on raske kindlaks teha, mis nimelt. Võib-olla mingi tõrksus oluliste tõdede vastu.
Ristiusk on totaalne: tuleb vastu võtta kõik või mitte midagi. Kui keegi näiteks aktsepteerib Kristust Jumalana, kuid ei tunnista tema ülestõusmist, siis võib tõesti küsida, kas see inimene on üldsegi kristlane. Meil on kõigil kuri võimalus Pühakirjast välja valida see, mis meile eriti meeldib, ja „unustada” kõik muu, mis kipub meie elu keeruliseks tegema. Meie moraalne laiskus tingib tihti meie usu leiguse või – olematuse!
Jumala anni puhul tuleb muidugi arvestada ka seda, et Jumalal on nii-öelda oma kellaaeg. Ainult tema näeb, kui küps on inimene vaimselt, kuivõrd ta suudab metafüüsilisi tõdesid „välja kannatada”. Mõni jõuab niikaugele alles surmatunnil. Aga mõni on selleks valmis juba lapsepõlves.
Ent usust kõneldes tuleb endale selgeks teha, et Jumala and pole nagu sünnipäevaks saadud kristallvaas, mille paned lauale või kapi otsa, ja mis seal aastakümneid seista võib. Usk on justkui elav organism, mis peab arenema, nagu kõik maailmas areneb – sest nõnda on Jumal seda tahtnud. Ka Jeesus kasvas ja arenes, samuti Maria ja apostlid.
Samuti peame meie kõik edasi minema. Usuand esitab küsimusi ja neile tuleb otsida vastust. Usk ei ole niisiis paljas uskumine, vaid pidev vaimne kasvamine intellektuaalse arutluse ja pingutuse kaudu, palve ja pühakirjalugemisega, millele peaks lisanduma veel soliidne ajalooline kommentaar, mis aitab õigesti aru saada keelelistest väljenditest ja välja koorida sündmuste rägastikust seda ajatut tarkust, mida meiegi sajandil õpetuseks võib võtta.
Olen ise läbi käinud mitmest arenguastmest, kus tundus, et „nüüd on kõik selge”. Kuid uute teadmiste ja veendumuste najal tõusid uued küsimused, ja lõpuks märkasin, et igal juhul on teekond veel pikk …
Vahel antakse pühadele inimestele teadmisi ilmutuste kaudu. Kui Jumal tahab, võib mõni probleem sekundiga selgeks saada; kuid seda juhtub harva, ja ka siis jääb kehtima töö, järelemõtlemise ja võitluse põhimõte. Kuulus Lisieux’ Thérèse suri kahekümne aastaselt, temast öeldi, et vaatamata oma noorusele ja kogenematusele väljendus ta sõnades ja tegudes küpse naise elutarkus. Selgi puhul ei avaldu ainult Jumala and, vaid ka isiklik panus, aktiivne eneserakendamine Püha Vaimu valguses.
Mõned pealiskaudsed kristlased arvavad, et mõistusel pole usuga üldse midagi tegemist. Usk on tundeasi, väidavad nemad. Kuid tunded võivad sundida usu meie tujude teenistusse. Teame, et tunded on muutlikud: täna nii, homme võib-olla hoopis teisiti. Meie suhted jumalariigiga ei tohi nõnda kõikuda. Need peame seadma kindlale alusele, mida võivad ehitada ainult tahe ja mõistus.
UUE TESTAMENDI EVANGEELIUMIDEST
Alguses oli Sõna
Pühakiri on üks neist vahendeist, mida Jumal kasutab kõneluses inimesega. Ammu kuuldud ja kirja pandud lugude all ootab Elav Sõna. See on kättesaadav kõigile. Lugeja, kes otsib Tõde, saab sealt alati vastuse oma küsimustele. Ta võib avastada tarkust, mida juba paljud teised enne teda on avastanud, kuid mõnikord ka midagi täiesti uut, mida veel keegi siin maa peal ei tea.
Nõnda tuleb meeles pidada, et Sõnast kiirgab alati uut valgust ja uusi ideid. Sellepärast ei saa ka ükski eksegees ega kommentaar olla lõplik.
Püha Vaim on inspireerinud Piibli tekstide sõnastuse. Püha Vaim aitab ka – kui Teda appi kutsuda – loetud kirjakohta lahti mõtestada. Johannese evangeelium jutustab sündmusi minevikust ja näitab meile teed tulevikku, kuni märkame, et mõlemad kohtuvad Igaveses Olevikus.
Markus