Kuskil siiski vilkus täht, mis näitas, et sünnib midagi ebaharilikku. Aga inimene kõnnib tavaliselt, nina maas kinni, ja tõstab pilgu taeva poole, kui sealt hakkab alla rabisema vihma või rahet. Ainult paar nn Hommikumaa tarka arvas, et tuleb minna vaatama. Astronoomid ju oskavad rehkendada igasuguseid kõverjooni ja koosinusi ning mõõta taevakehade kiirgamist. Siit võib kerkida keerukaid hüpoteese. Peab aga olema pagana kõva annus julgust, et mõne kujutlusepildi nimel teele asuda. Või peab olema peast põrunud. Igatahes nende juttu ei võetud Jeruusalemmas tõsiselt, sest muidu oleks kuningas Heroodes hoopis teisiti reageerinud. Mõtelge ometi, Petlemmas olevat sündinud uus juutide kuningas, õhus on juba tunda riigipööret. Troon kõigub! Kui kutsuks kokku relvastatud kaardiväe ja läheks ise asja uurima: Petlemm asub ju ainult kümmekond kilomeetrit Jeruusalemmast. Aga Heroodes ei viitsi. Ja kas tasubki välismaa turistide loba peale hakata seda vaeva nägema?
Mida Hommikumaa külalised Jeesus-lapse juures täpselt kuulsid või õppisid, seda Piibel ei jutusta. Kui nad sealt aga ära läksid, kadusid nad nagu tina tuhka. Paistab, et ka nemad ei hakanud oma seiklust kuskil pikalt-laialt seletama. Küllap neil oli juba selge, et harukordsete teadmiste levitamine võib osutuda hädaohtlikuks. See võib käia võimumeestele närvidele. Galilei lugu nad arvatavasti veel ei teadnud. Aga võib-olla teadsid ka. Öeldakse ju, et kõrgemal tasemel sulab aeg kokku …
Niisiis – vaikne jõuluöö, mil nähtamatu Jumal tegi end inimeseks.
Kujutab enne maailma elu ja argisekeldusi sel otsustaval silmapilgul: mõni vanamees tukub oma toanurgas, noored löövad tantsu, kaupmees istub laua taga ja rehkendab, purjus mees peksab oma naist, ratsanik kihutab kõrbes – tema reaalsus on liiv ja tuul, telgi ees lõkkel praeb lambakints …
Nagu tänapäevalgi käis elu oma tavalist rada. Kus on nüüd tähed, ja mida nad jutustavad? Kes näeb neid?
Judinad ajab selga, kui mõelda, et kuskil maakolkas sünnib võib-olla midagi olulist, mida keegi ei märka. Kuni äkki selgub, et ajaloo rattad lähevad roobastest välja.
Iga päev on rõõmupüha
Üks prantsuse külapreester kaebas kunagi, et kristlased ei tea õieti, mida nad usuvad ega oska märgata sakramentides peituvat energiat. Nad tulevad pühapäeval kirikusse, mossis nägu peas, ja lähevad sealt tund aega hiljem koju – ikka pahura ilmega!
Ometi on ristiusk rõõmus usk, ja iga kirikutorn, mis maastikust esile tõuseb, peaks meelde tuletama, et Jumal ei asu ainult taevas, vaid elab ka maa peal, ja et meid kõiki ootab vaimustav tulevik, kui me seda kogu südamest soovime.
Jõulud tähistavad seda ajaloolist silmapilku, mil Jumal tegi end inimeseks. See on kosmiline sündmus, mis toob meie tigedasse maailma headust ning rõõmu. Ja nimelt rõõmu – seda rõõmu, mida ainult Jumal võib anda ja mis paneb vastu kõigile elu jalahoopidele ja särab läbi kõigist pisaraist ning leinalooridest. Eriti apostel Johannes toonitab, et jumalik rõõm loidab Kristuse südames, ja sellest võib siis ka iga inimene osa saada.
Jõulud meenutavad mulle Kaana pulma. Kaanas pidutseti ja pühitseti perekondlikku sündmust. Kristuse ilmumine Petlemma sõimes märgib Jumala pulmi inimkonnaga. Nüüdsest kuuluvad Jumal ja inimene lahutamatult kokku ja inimesele on antud võimalus end täielikult teostada.
Pulmamotiivi kasutatakse pühakirjas sageli. Pulmad on ju pidulik etapp elus, mis ühendab, toob rõõmu ja ehitab tulevikku. Jeesuse avalik tegevus algab Kaana pidulauas ja esimene ime – vee muutmine veiniks – teostub Maarja algatusel.
Johannese järgi seisab Maarja Jeesuse missiooni alguses ja lõpus – Kaana pulmas ja Kolgata risti all. Ta nagu raamib selle sisse. Kuid Maarja sõnadest on jäänud ainult mõni üksik väljend evangeeliumi teksti. Viimane neist ongi öeldud Kaanas, kuid kostab juba 2000 aastat iga teadliku kristlase kõrva: „Mida iganes Tema teile ütleb, seda tehke.”
Kaunis naisekuju lunastuseloos teeb selle kuidagi maalähedaseks. Judeokristlik Jumal ei ole kauge, kättesaamatu võim nagu muhameedlaste Allah, ta laskub meie konkreetsesse murelikku argipäeva, kus iga vein saab varsti otsa ja muud probleemid vaevavad hinge. Ta võtab osa meie töödest, sekkub meie tegevusse, kui me talle selleks loa anname. Jumala tahte järgi oli Maarja tarvilik Jeesuse maa peale tulekul. Jumala tahte järgi on Johannes meile jutustanud Maarja osast Kaana imes ja kirjeldanud seda üllatavat stseeni Kolgatal, kus surev Kristus annab oma armastatud õpilase Johannese ja sellega koos kogu inimkonna oma ema hoolde.
Maarja näeb, mis meil puudub, ja kannab meie hädad Jumala ette. „Neil ei ole enam veini.” Aga kui on vett, siis võib Jumal sellest teha veini, nagu ta võib muuta altariveini Kristuse vereks.
Koos Jumalaga on kõik võimalik. Ja kui me seda teeme, siis ei jää nukrutsemiseks enam ruumi. Siis on iga päev mingil määral rõõmupüha. Ja siis võime võtta omaks Maarja sõnad: „Mu hing kiidab Issandat, ja mu vaim hõiskab Jumala, minu Päästja pärast!”
Särav jõuluapelsin
Elu on raske. Ajad on halvad. Aga ega hädaldamine päästa. Kirumine ka mitte. Juba Augustinus ütles oma rahvale: „Mis te virisete, et ajad on halvad, katsuge ise olla paremad, siis on ka ajad paremad!”
Tõepoolest, kui võtaksime end kokku ja püüaksime olla paremad, siis muutuks mõndagi selles segases maailmas. Kui otsustaksime, et ei astu enam teistele jala peale ega kasuta elus edasijõudmiseks küünarnukke. Kui läheksime appi oma jõu kohaselt – seal, kus on tõesti abi vaja.
Me ei ole loodud üksi elamiseks. Meie kaasinimestel on tähtis osa meie arengus, õnnes või õnnetuses. Selleks et olla õnnelik, on meil tarvis sõbralikke, heatahtlikke kaasinimesi. Kuid selle asemel, et ootama jääda teiste sõprust või armastust, peaksime kõigepealt ise muutuma armastusväärseks.
Lahkust ja abivalmidust nimetatakse tänapäeval solidaarsuseks. Üks prantsuse psühhosotsioloog väidab, et ängistavates oludes mõjub see sõna „parandavalt”. Kahjuks esineb see päästev lahendus peamiselt perekonna raamides. Väljapoole ta enamasti ei ulatu. Põhjuseks võib pidada umbusku: ma aitan teda, aga tont teab, mis ta minu abiga peale hakkab? Ja siis ükskõiksus vana tuntud lööklause järgi: „Pole minu asi.”
Ükskõiksus on eriti hädaohtlik. See eraldab, isoleerib. Inimene, keda maailma sündmused ei puuduta, kes naabreid ei näe, looduse ilu ei märka, väljaspool iseennast millegi vastu huvi ei tunne, jääb varsti üksi. Iseenese suletusse. Ja on lõpuks õnnetu.
Solidaarsus aitab mitmesuguseid takistavaid vaheseinu murda. Üks mu naaber kannatab mitme tervisehäda käes ja on nüüd sattunud ka vastuollu kahe perekonnaliikmega. Et mitte nutta ja ka mitte vihastada, paneb ta oma päevaprogrammi teiste abistamise. Ta aitab ühel vigasel vanainimesel sisseoste teha, jagab asjahuvilistele naabripoistele postmarke ja naeratab neile, kellel on hirm üksinduse ees. Nõnda kannatab ta ka isikliku valu ja pingelised suhted paremini välja, saab paremini aru neist, kes teevad midagi valesti, ja jõuab andestada.
Inimsuhete väärtustamine õpetab ümbritsevat maailma teistsuguse pilguga vaatama, märkama loomade eripära ja võlu, hindama esemete ilu ning avastama nende sümboolikat.
Vestluses ühe antikvaariga arutasime seda moodsa inimese rahuldamatuse draamat. Millestki ei ole küllalt, seda ja teist oleks vaja rohkem, kiiremini, vägevamalt! Inimesed ei tunne enam asjade väärtust. Vanavanematelt päritud huvitavad toolid ja riiulid visatakse ära või müüakse maha ja ostetakse nende asemele labast plastmassist aiamööblit.
Antikvaari lapsepõlv oli 20. sajandi algupoolel. Väikese poisina oli ta kunagi saanud jõulukingiks ühe apelsini. „Kujutage ette, üks apelsin! Üks lõhnav punakaskollane