„Tasugu Jumal teile, kullake!… Nad ei tea, milline vaev on tütar suureks kasvatada ja mehele panna!”
Proua Farrokh Leqa, kes alati kandis musti rõivaid ega käinud kusagil peale matuste, küsis oma rahulikul ja kuival häälel:
„Muide, proua Aziz, miks Qamaril esimese peigmehega midagi välja ei tulnud? Et isegi pulmadeni ei jõudnud?”
Aziz os-Saltane hakkas uuesti nuttu tihkuma ning pomises:
„Oh kullake, kõik perekonna pärast… Nad nõidusid peigmehe ära… Nad panid tal jõu kinni… Mu vaene laps ootas aasta otsa… Poiss tahtis teda ka iga hinna eest… Arvake ise, kullake, kui mehel on jõud kinni, mida siis teha saab?”
Onu Koloneli poeg Šapur, kes kogu aeg oli vaikselt nurgas istunud, küsis sosinal:
„Tädi, mida tähendab „jõud on kinni”?”
Tobe küsimus! Isegi meie, lapsed, olime seda sõna sadu kordi Aziz os-Saltane suust kuulnud, ning naised olid selle üle nii palju keelt peksnud, et me teadsime ammu, mida see tähendab. Kuid keegi ei jõudnud veel Šapuri küsimusele vastata, kui Asadolla-mirza lausus:
„Moment! Kas sa siis praeguseni ei tea, mida tähendab, et mehel on jõud kinni?”
Šapur ehk Puri vastas kogu oma geniaalsusega:
„Kust ma peaksin seda teadma?”
Asadolla-mirza muigas silma pilgutades:
„See tähendab, et tal pole San Franciscot olnud!”
Nüüd said ka ukse taga seisvad lapsed aru, millest jutt käis. Kui Asadolla-mirza või keegi teine jutustas mõne armastusloo, kus asi lõppes sellega, et noormees ja tütarlaps jäid kahekesi, oli Asadollamirzal kombeks hüüatada: „Ja siis tuli San Francisco!” või „Siis läks sõit San Franciscosse!”
Seda seletust saatis Asadolla-mirza müriseva naeruga ning lisas siis:
„Kui mulle oleks seda varem üteldud, oleksin saanud midagi ette võtta. Meil on siin terve kimp võtmeid – kõike saab lahti teha. Perekonna nimel olen ma kõigeks valmis!”
Kõik puhkesid valjusti naerma, isegi torssis Šams Ali-mirza. Proua Aziz os-Saltane pigistas huuled kokku, tardus hetkeks, haaras siis äkitselt arbuusilõikudega vaagna ning viskas selle keset tuba:
„Kas sul häbi ei ole?! Sa võiksid mu halli pead austada! Et sa kõngeksid koos oma võtmekimbuga!”
Ta ajas end järsult püsti ja läks ukse poole. Kui ta ukse lahti tegi, nägime selgesti, mis toas toimus. Onu Kolonel üritas sekkuda, ent vihane Aziz os-Saltane tõukas ta eemale ning lahkus perekonna nõupidamiselt.
Kui ta läinud oli, hakkasid kõik kurjade pilkude ja sõnadega Asadolla-mirzad süüdistama, kuid tema seletas häirimatult:
„Moment, moment! Mida te pahandate? Ma ütlesin seda heast südamest, selleks et ta teaks, et kui järgmisel peigmehel „jõud kinni on”, oleme sugulase poolest valmis teda aitama.”
Ta puhkes uuesti mürisevalt naerma.
Onu Kolonel sundis ta vihase pilguga vaikima ning ütles:
„Praegu ei ole aeg nalja teha!… Kas sul on mõni nõu, kuidas mu vanemat venda mõistusele tuua? Maksku mis maksab, aga me peame vaenule ja tülile perekonnas lõpu tegema.”
Asadolla-mirza püüdis oma ennestist ülemeelikust leevendada ning ütles ülimalt tõsiselt:
„Tuleme selle kahtlase hääle juurde tagasi. Ma tahaksin teada, miks me üldse eeldame, et see ei tulnud Qamarilt?… Selline paks tüdruk, andku Jumal talle jõudu ja tervist, kes sööb kolm korda rohkem kui mina. On ju võimalik, et ta juhuslikult…”
Šams Ali-mirza läks uuesti keema ning kähvas:
„Ma näen, et kõik pööratakse naljaks. Sellisel juhul lubage mul lahkuda, sõbrad…”
„Moment, moment! Palun ära pahanda, vennas. Ma otsin täiesti tõsiselt sellele asjale lahendust… Kas tohib küsida, härra Kolonel, milleks on meile üldse proua Aziz os-Saltane luba vaja? Te võite ju ütelda agaale, et Qamar tegi seda…”
See ettepanek pani kohalolijad mõtlema. Tõepoolest, miks peab proua Aziz os-Saltane seda üldse teadma?
Pärast lühiajalist vaikimist ütles onu Kolonel:
„Ma nägin suurt vaeva venna ja õemehe lepitamiseks, nii et vend mind vaevalt uskuma jääb. Aga kui paluda Naser ol-Hokamal seda teha?”
See mõte meeldis kõigile. Maš Qasem saadeti doktor Naser ol-Hokama järele, kes oli meie perearst ja elas üle tänava.
Peagi astus elutuppa pungis silmade ja mitmekordse lõuaga arst, kelle lemmiklauseks oli: „Head tervist teile!”
Ta tegi kõigile kummarduse, korrates:
„Head tervist teile! Head tervist teile!”
Kui onu Kolonel oli talle olukorda selgitanud, oli arst ilma pikema jututa nõus seda vastutusrikast ülesannet täitma. Oma südametunnistuse rahustamiseks tunnistas ta Qamari kohe süüdlaseks:
„Jah, agaa… Muidugi… Ma olen proua Aziz os-Saltanele mitu korda ütelnud, et Qamar tuleb läbi vaadata… Ta on tüse tütarlaps, sööb ülearu asju, millest tekivad puhitused… Ja mõistust pole tal ka palju. Muidugi, kui aru napib ja kui on puhitused, võib selliseid asju juhtuda.”
Innustatud onu Koloneli ja kõigi perekonnaliikmete heakskiidust, läks arst onu Napoleoni maja poole, korrates omasoodu: „Head tervist teile!… Head tervist teile!”
Pooletunnine ootus möödus Asadolla-mirza naljade ja lõõpimiste saatel. Lõpuks tuli arst tagasi. Tema nägu säras rõõmust ja rahulolust.
„Head tervist teile! Tänu Jumalale on see arusaamatus lahendatud. Agaal on väga kahju, et ta tegi ennatlikke järeldusi. Ta andis sõna, et homme on kõik jälle endine. Pidin teda muidugi kaua veenma… Vandusin isegi oma kadunud isa hinge nimel, et kuulsin tol õhtul oma kõrvaga seda häält ja tegin kindlaks, kust see tuli.”
Kogu perekond rõõmustas väga, iseäranis onu Kolonel. Mina aga olin rõõmust lausa endast väljas. Oleksin tahtnud arstil kätt suudelda. Asadolla-mirza nipsutas sõrmi ning kuulutas, et esitab doktori ÜRO auliikme kandidaadiks, mina aga naersin täiest südamest tema naljade üle.
Valmistudes lahkuma, lausus Asadolla-mirza naerupuhangu saatel:
„Moment! Perekonna ühtsus on päästetud, aga vaadake, et Qamari uus peigmees asjast teada ei saaks, muidu jääb tal ka ilma nõiduseta „jõud kinni”. Kui noorpaaril ka nüüd ei õnnestu San Franciscosse sõita, siis proua Aziz os-Saltane ei jäta meist kõigist märga plekkigi!”
Perekonnaliikmed hakkasid onu Koloneliga hüvasti jätma ning mu pilk langel „geenius” Purile. Ta istus pahura näoga. Taipasin, et ta oli kriisi lahenduse üle nördinud. Kuid sel hetkel olin nii õnnelik, et ei omistanud sellele tähtsust ning tõttasin koju, et isale meeldivat uudist teatada.
Isa ei ilmutanud aga mingit erilist rõõmu ning pomises endamisi:
„Rumalus on tõepoolest Jumala and!”
Ema hakkas teda uuesti keelitama:
„Kui ta lõpuks järele andis, siis ole sina ka mõistlik! Jumal teab, et ma olen valmis sinu eest surma minema, aga oma isa nimel jäta see!”
Oli juba hilja, nii et ma ei lootnud enam Lejlid näha, kuid heitsin magama temale mõteldes ning lootes teda homme näha saada.
Kolmas peatükk
Ma ei tea, kui kaua ma olin maganud, kui mind äratasid eemalt kostvad karjed. Keegi karjus lühidalt ja summutatult, nagu oleks tal suu kinni pandud.
„Varas!… Va… a… a… ras!… Varas!”
Ma kargasin voodist välja. Isa ja ema olid ka ärganud. Kuulasime tähelepanelikult. Polnud kahtlust, et karjujaks oli onu Napoleon. Tema