„Firdausi10 on ütelnud:
„Kes lontrusi ülendab,
neile lootusi asetab,
see õige tee minetab,
madu südamel soojendab.””
Seejärel pöördus ta ukse poole ning hüüdis valjusti:
„Lähme!”
Onunaine järgnes talle. Lejli, kes nähtavasti aimas, et on juhtunud midagi halba, tõmbas oma käe mu sõrmede vahelt. Kärme pilgu abil jättis ta minuga hüvasti ja lahkus oma vanemate kannul.
Teine peatükk
Näis, et mind ootas taas unetu öö. Vähkresin sääsevõrgu all ühelt küljelt teisele ega saanud magama jääda. Olime juba rohkem kui tund aega tagasi koju tulnud, pärast seda, kui onu oli solvunult lahkunud. Tõsi küll, kõik külalised polnud kohe laiali läinud, kuid nad vestlesid nii vaikselt, et nende hääl ei ulatunud minuni. Ma olin kindel, et nad arutasid hiljutist õnnetut vahejuhtumit.
Lasksin oma silme eest viimase aja sündmused mööda libiseda: äkitselt armusin ma onu Napoleoni tütresse Lejlisse; mitu päeva olin olnud ärevil ja murelik, kuni lõpuks adusin, et armunudolek teeb mind rõõmsaks; ent kurb vahejuhtum kõigutas minu ja mu lähedaste hingerahu. Isa pahasest reaktsioonist onu solvava märkuse peale sain aru, et isa polnud juhtunus süüdi. Sääsevõrgu all lamades kuulsin katkeid vanemate vestlusest. Isa pahandas, korduvalt häält tõstes, ning ema pani talle iga kord käe suu ette. Mitu korda kuulsin, kuidas ema palus: „Jumala pärast, tasem!… Lapsed kuulevad… Ta on ikkagi minu vanem vend… Ära pööra sellele tähelepanu!” Ning kui ma olin juba magama jäämas, jõudsid minuni isa tigedad sõnad:
„Ma talle näitan sellist Kazeruni lahingut, et see talle eluks ajaks meelde jääb!… Kes lontrusi ülendab… Kes on see lontrus?!”
Hommikul pugesin sääsevõrgu alt välja ning jäin „hirmu ja värisemisega” sündmuste arengut ootama.
Hommikusöögi ajal ei lausunud isa-ema sõnagi. Aias oli samuti täielik vaikus. Näis, nagu oleks kõik, nii puud kui ka lilled, ootusest hinge kinni pidanud. Isegi onu Koloneli teener, kes tõi tagasi toolid ja lauanõud, mis onu oli laenanud, hoidus meile otsa vaatamast.
Kella kümneni luusisin aias ja ootasin, et Lejli tuleks välja. Siis ei kannatanud ma enam välja ning pöördusin Maš Qasemi poole:
„Maš Qasem, miks täna lapsed aeda ei tule?”
Maš Qasem vangutas sigaretti keerates pead:
„Jumala eest, noorperemees, miks peaksin valetama? Tõsi, ma ei tea. Ehk keelas agaa neil kodust välja tulla… Kas sa polnud siis eile õhtul härra Koloneli juures peol? Kas sa ei tea, mis seal juhtus?”
„Kas onu oli väga vihane?”
„Jumala eest, miks peaksin valetama? Ma pole teda täna hommikul näinud. Emake Bilqis viis talle teed ja ütles, et härra möirgab nagu haavatud lõvi… Aga tegelikult on agaal õigus… Mõtle ise: ta räägib Kazeruni lahingust ja kõige põnevamal kohal selline asi! Kui ta oleks rääkinud Mamaseni lahingust, oleks teine asi olnud. Kuid Kazeruni lahing polnud naljaasi! Ma nägin oma silmaga, milliseid vägitükke agaa seal tegi… Tänu agaale on seal nüüd kõik nagu kord ja kohus, olgu ta õnnistatud. Näe, kargab hobuse selga, mõõk käes, ja otse lahinguväljale… Võta või jäta – nagu lõvi! Meilgi oli hirm nahas, vaenlasest rääkimata!”
„Sa arvad, Maš Qasem, et siis eilse pärast?”
„Kuidas siis veel, noorperemees… Miks ma peaksin valetama? Ma ei kuulnud oma kõrvaga, tähendab, kuulsin küll, aga mõtlesin sellele, mida agaa rääkis. Aga agaa kuulis… Tähendab, kui me koju olime läinud, siis Puri tegi asja veel hullemaks.”
„Kas Puri tuli koos teiega onu juurde?”
„Jah, noorperemees. Ta saatis meid ukseni… See tähendab, ta tuli ka sisse. Ta rääkis vahetpidamatult, et näe, kuidas agaad solvati…”
„Aga miks, Maš Qasem? Mis kasu on Puril sellest, et onukest mu isaga tülli ajada?”
Maš Qasemi vastus, mis hiljem osutus õigeks, pani mul vere tarretuma.
„Jumala eest, noorperemees, mulle paistab, et Puri on preili Lejlile silma heitnud. Tema ema ütles kord emake Bilqisele, et ta kavatseb preili Lejlile kosja minna. Aga eile õhtul oli ta kadedusest lõhki minemas, kui teie seal sosistasite ja silma tegite… Ta teab, et preili Lejli saab neljateistaastaseks ja et teda võib juba mehele anda, aga sellele ta ei mõtle, et sina oled kolmeteist-neljateistaastane ega saa veel naist võtta…”
Maš Qasem jätkas oma juttu, aga ma ei kuulanud teda enam. Oma armastuse üle mõtiskledes olin pööranud tähelepanu kõigele peale võimaluse, et mulle võis tekkida võistleja. Seda aga oleks pidanud esmajoones arvesse võtma. Kõigis loetud armastuslugudes oli peategelase kõrval vältimatult võistleja, mina aga oma kujutlustes Lejlist ja Madžnunist, Širinist ja Farhadist olin selle kahe silma vahele jätnud.
Oh Jumal! Mida ma nüüd peale hakkan? Kui oleksin vanem, annaksin talle paar tublit kõrvakiilu! Mu silme ette kerkis „suure geeniuse” naeratav nägu ning sel hetkel tundus Puri mulle veelgi inetum, kui ta tegelikult oli.
Püüdes kõigest jõust rahulikuks jääda, küsisin külmavereliselt:
„Maš Qasem, kas sinu arvates Lejli võib Puri naiseks saada?”
„Jumal küll, noorperemees, miks peaksin valetama? Lejli on suur tüdruk, paras mehele panna. Härra Puri on ka kooli lõpetanud… Nende isad on vennad, nii et see abielu on taeva poolt määratud… Ehkki Puri on pisut memmepoeg ja ära hellitatud, aga vaga vesi, sügav põhi…”
Taas tuli mulle hirm armastuse keerdkäikude ees naha vahele. Oleksin tahtnud leida mingi pääsetee, et mitte rohkem kannatada. Mul oli õigus, kui ma algul kohkusin taibates, et olen armunud. Aga nüüd oli juba hilja.
Peaaegu keskpäevani piinlesin kahtluste ja kartuste küüsis; siis läksin uuesti Maš Qasemi juurde.
„Maš Qasem, kas võib sinult midagi paluda?”
„Räägi, noorperemees.”
„Mul oleks tarvis Lejliga kooliraamatute asjus rääkida. Kas sa võid talle ütelda, et ta tuleks hetkeks aeda, kui onu lõunauinakut teeb?”
Maš Qasem oli vait. Seejärel kergitas ta imestunult kulme ning silmitses mind tähelepanelikult. Poole suuga muiates ütles ta:
„Hea küll, noorperemees… Saab tehtud.”
„Aitäh, Maš Qasem, aitäh!”
Pärast lõunat, kui olin veendunud, et isa magab, hiilisin tasahilju aeda ja ootasin seal ligi pool tundi. Lõpuks paotus siseõue uks ning sealt lipsas aeda kohkunud Lejli. Me seisime jälle sama puu all nagu kolmeteistkümnendal mordad’il umbes kell kolmveerand kolm, kui ma olin Lejlisse armunud.
Kõigepealt teatas ta mulle, et peab kohe tuppa tagasi minema, sest isa ähvardas teda, et kui ta läheb aeda ja söandab kasvõi sõnakese minuga või mu õega rääkida, pistab ta kogu majale tule otsa.
Ausalt üteldes ei teadnud ma, mida talle ütelda ja miks ma palusin tal tulla. Aga mulle tundus, et pidin talle midagi väga tähtsat ütlema. Kuid mida?
„Lejli… Lejli… Kas tead, mida Maš Qasem rääkis? Ta ütles, et Puri armastab sind ja tahab…”
Ma sain Lejli pilgust aru, et see oli talle uudiseks, ning tundsin end täbaras olukorras olevat: enne kui oleksin ise jõudnud talle armastust avaldada,