„Maš Qasem, aga mis on varga tabamisel meiega tegemist? Miks on onu meie peale vihane?”
Maš Qasem vangutas pead:
„Mis on sellel teiega tegemist, noorperemees?… Kui sa teaksid, kes on varas, siis saaksid aru, kui pigis te olete… Oh, oh, oh… Armas Jumal, et see möödas oleks!”
Küsisin ärevalt:
„Kes see varas on, Maš Qasem? Mida ta varastas?”
„Jumala eest, miks peaksin valetama? Mingu ma hauda… jah… jah… Näe, agaa tuleb!… Jookse minema! Põgene kohe või peida end kuhugi!”
Nähes, et ma ei jõua enam põgeneda, lükkas Maš Qasem mu suure pukspuu taha, ise aga jätkas lillede kastmist. Aiateel tuli nähtavale onu Napoleon. Kui ma nägin tema sünget nägu, langes mu süda saapasäärde. Kui ta suu lahti tegi, sain ma aru, et ta oli pööraselt vihane.
„Qasem! Kas sa ei pidanud varast valvama? Leidsid ka aja lilledega jändamiseks!”
„Ärge pahandage, agaa! Ma hoian tal silma peal.”
„Kuidas sa saad siit valvata varast, kes on keldris?”
„Iga natukese aja tagant käin teda vaatamas… Mis te temaga teete, agaa? Ehk on parem ta politseisse viia – siis on teil vähem tüli?”
„Politseisse? Enne kui ta on üles tunnistanud, ei lähe ta siit kuhugi. Ma olen täiesti kindel, et too mees pani selle mõtte talle pähe!”
Sõnade „too mees” juures osutas onu meie maja poole.
Oli näha, et Maš Qasem tundis end ebamugavalt: ta piilus silmanurgast pukspuu poole, mille taga ma varjul olin. Onuke jätkas:
„See Hamadolla oli paar aastat tema teener. Ta polnud mingi varas. Ta oli aus ja jumalakartlik inimene. Aga nüüd – säh sulle, ronib minu majja… Muidugi keegi saatis ta! See on vandenõu!”
„Jumala eest, agaa, miks peaksin valetama? Mingu ma hauda… Ma tahan ütelda, et ta on töötu, näpud põhjas, ja tuli vaatama, ehk on midagi ripakil…”
Onuke vaikis mõnda aega mõtlikult. Maš Qasem jätkas lillede kastmist, aeg-ajalt minu peidukoha poole piiludes.
Äkki ütles onu vastu tahtmist:
„Tead, Qasem, kõige enam teeb mulle muret selle õela inimese pikk keel.”
„Kelle, agaa?”
Onu viipas uuesti meie maja poole:
„Kellele enda au midagi ei maksa, see ei hooli ka teistest. Ma kardan, et kogu linn on tema juttu täis.”
Maš Qasem vangutas pead:
„Jumala eest, agaa, tülis olles maiustusi ei pakuta.”
Nähtavasti meenus talle nähtamatu tunnistaja, kes kuulis kõike, seepärast tõttas ta juttu mujale juhtima, enne kui onu ohtliku kohani jõuab: „Kas poleks parem kõik solvangud unustada ning üksteisega ära leppida? Teha nägu, nagu poleks midagi olnudki…”
„Mina peaksin selle mehega ära leppima?!”
Onukese häälest kostis selline viha, et Maš Qasem parandas end kähku:
„Ma pole midagi ütelnud, agaa… Muidugi ei saa temaga ära leppida… Ta solvas teid väga rängalt…”
„Ühesõnaga – kardan, et ta räägib kogu linnas, mis talle iganes pähe tuleb.”
„Jumala eest, agaa, mulle tundub, et te juba ütlesite üksteisele kõik, mida tahtsite.”
Onu kaotas kannatuse ning kähvas:
„Kas sa siis aru ei saa? Sa tead ju, mis eile öösel juhtus. Ma tundsin end pisut pahasti, tervis polnud päris korras… Mäletad, mis ta lahkudes ütles?”
„Jumala eest, miks peaksin valetama? Mingu ma hauda… Ei, ei mäleta.”
„Kuidas sa ei mäleta? Midagi sinna kanti, nagu oleks mul varga ees hirm olnud.”
„Tule taevas appi! Teil – ja hirm?!”
„Aga mida mina siis räägin! Sina tead ju kõige paremini, sest sa olid koos minuga lahingutes ja rännakutel ja igasugustes ohtlikes seiklustes. Sulle peaks ju selge olema, et sõna „hirm” on mulle tundmatu!”
„Jumala eest, miks peaksin valetama? Mingu ma hauda… Jumal näeb, et teie kohta ei saa keegi seda ütelda. Juba enne Kazeruni lahingut ütles Soltanali-khaan – olgu Jumal talle armuline –, et teist sellist kartmatut nagu agaa annab otsida!… Kas mäletate seda ööd, kui röövlid tungisid meie telki? Nagu eile oleks see olnud… Ühe kuuliga panite kolm meest siruli…”
„Neil päevil olid röövlid ohtlikud ja metsikud… Tänapäeva vargad on nende kõrval nagu imikud.”
Maš Qasem hüüatas õhinal:
„Minagi olin uljaspea ega kohkunud ühegi asja ees tagasi, aga mis seal salata, sel ööl oli mu süda saapasääres… Nende pealik oli teie jalge ees maas ja palus armu… Nagu eile oleks see olnud!… Kas ta nimi polnud Seid-Morad?”
„Jah, ma olen mitmeid Seid-Morade näinud!”
„Põlegu ta põrgus!… Kui õel ja salakaval ta oli!”
Maš Qasem sattus kirjeldamatusse erutusse ning nähtavasti unustas mu olemasolu. Ka onu Napoleon oli kõrgendatud meeleolus. Mõlema näod olid kirgastunud ja põlesid vaimustusest, nii et oli ilmne: kumbki ei kahelnud põrmugi oma lugude usaldusväärsuses ning sel hetkel elustusid nende silme ees pildid kaugest minevikust.
Mõne hetke olid mõlemad vait. Nende silmad vaatasid kaugusesse, nägudel säras naeratus. Siis tuli onu tagasi reaalsusesse ja süngestus uuesti.
„Nõndaks, Maš Qasem. Sellest teame ainult meie sinuga. Aga… aga mis siis saab, kui see laimaja ja see tobukesest arst hakkavad inimestele rääkima, et see-ja-see oli hirmust peaaegu hinge heitmas… Mis siis mu aust ja lugupeetavusest saab?”
„Aga kes neid usub, agaa? Kes siin maal ei teaks teie julgust ja teie vaprust?”
„Ah, kui inimesed mõtleksid peaga! Kuid nad usuvad ainult oma silmi ja kõrvu. Räägi mida tahes, aga mina olen kindel, et see mees läheb välja kõige peale, selleks et minu autoriteeti hävitada.”
Tundus, nagu oleks Maš Qasemile minu lähedalolek meelde tulnud, sest ta kõõritas mu peidupaiga suunas ning ütles:
„Praegu pole vaja sellest rääkida, agaa. Midagi pole ju veel juhtunud.”
„Mis loll jutt see on? Juba täna hakkab rahvas keelt peksma.”
„Aga meie ütleme, et see on vale… Ütleme, et agaal polnud tervis korras.”
„Jah, aga…” vajus onu mõttesse.
„Võib näiteks ütelda, et madu hammustas teid.”
„Ära räägi rumalust! Kus seda on nähtud, et madu hammustab inimest ja hommikuks on ta terve nagu purikas?”
„Miks ta ei või terve olla? Meie külas üks mees…”
„Mine oma külamehega õige metsa! Ei, madu meile ei kõlba.”
Maš Qasem jäi samuti mõttesse.
„Mulle tuli hea mõte, agaa! Me võime ütelda, et te sõite arbuusi meega ja pärast oli kõht korrast ära.”
Onu ei vastanud midagi, nii et paistis, nagu poleks ka see mõte talle meele järele olnud. Mõne hetke pärast lausus Maš Qasem:
„Agaa, teate mis…”
„Mida ma tean?”
„Tähendab, kui te minu käest nõu küsiksite, siis minu arust oleks kõige parem varas lahti lasta.”
„Lahti lasta? Varas?!”
„Sest