„Jumala eest, miks peaksin valetama? Mina…”
„Kas see on peremehe hääl?”
„Paistab, et tema hääl.”
Läbi lõpmatu tubaderea sööstsime rõdule, kus avaral puulavatsil onu Napoleon suvel magas. Kuid rõdule viiv uks oli suletud. Meie valju koputamise peale ei vastanud keegi.
Maš Qasem lõi endale vastu pead:
„Oh häda! Agaa on ära röövitud!”
Lejli ema, veel üsna noor naine, kisendas:
„Agaa! Agaa! Kus te olete? Jumal hoidku, mu mees on ära röövitud!”
Mu isa püüdis teda rahustada.
Lejli ema oli onukese teine naine. Esimese naisega elas onu kolmteist aastat ning lahutas end sel põhjusel, et naine ei saanud last. Lahutus jättis onu elule sügava jälje, sest ta nägi selles rabavat sarnasust samuti kolmteist aastat koos elanud Napoléon Bonaparte’i ja Joséphine’i abielulahutusega. Hiljem saime aimu, et just see asjaolu ärgitas onukest elama oma elu samamoodi nagu oli Prantsuse keisri saatus.
Isa käskis Maš Qasemil redeli tuua ning ronis esimesena seda mööda üles. Talle järgnes onu Kolonel valges öösärgis ja pikkades aluspükstes, püss käes. Mina koos Puriga tema järel. Üks sääsevõrgu nööridest onu Napoleoni aseme kohal oli rebenenud, nii et võrk rippus viltuselt aseme kohal. Kuid onukesest polnud jälgegi. Lejli ema küsis väriseval häälel läbi ukse:
„Mis on juhtunud? Kus agaa on?… Tehke uks lahti!”
„Jumala eest, miks peaksin valetama? Agaa oleks nagu õhku haihtunud!…”
Äkki kostis mingi tasane hääl. Vaatasime ringi. Hääl kostis magamisaseme alt. Isa kummardus esimesena ning piilus voodi alla.
„Voh! Mida te seal teete, agaa?”
Uuesti kostis voodi alt tasane hääl, mille sõnadest ei saanud aru, nagu oleks onul keel ära lõigatud. Isa ja Maš Qasem lükkasid lavatsi seinast eemale, võtsid onu Napoleonil kaenla alt kinni, tõstsid ta üles ja panid asemele.
„Agaa, miks te voodi alla pugesite? Kus on varas?”
Kuid onu silmad olid kinni ning kahvatud huuled värisesid.
Maš Qasem hakkas tal käsi hõõruma. Uks tehti lahti ning naised ja lapsed tulid rõdule. Kui Lejli nägi oma isa armetut olukorda, hakkas ta nutma, tema ema aga tagus endale vastu rinda.
Maš Qasem pomises:
„Paistab, et madu on agaad hammustanud!”
Lejli ema hüüatas:
„Mida te seisate? Tehke ometi midagi!”
„Maš Qasem, mine, too doktor Naser ol-Hokama!… Ütle, et ta kohe tuleks!”
Varsti tuligi ööriietes doktor Naser ol-Hokama, arstikott käes. Ta vaatas onukese läbi ning ütles:
„Head tervist teile! Mitte midagi tõsist. Ainult väike ehmatus.”
Ta valas rohupudelist mõned tilgad veeklaasi ning andis onule juua. Ühe või kahe minuti pärast tegi onu silmad lahti. Mõne hetke vaatas ta arusaamatult ringi, seejärel peatus ta pilk doktoril. Järsku lükkas ta arsti käe vihaselt oma rinnalt ning sisistas kähedal häälel:
„Parem juba surra, kui näha petist ja valelikku!”
„Head tervist teile! Head tervist! Mis on juhtunud, agaa? Suvatsete naljatada?”
„Mitte põrmugi! Ma räägin täiesti tõsiselt!”
„Mitte midagi ei saa aru, agaa… Mis on juhtunud?”
Onu kergitas end asemel ning sõrmega ukse poole näidates kähistas:
„Välja siit! Kas te arvate, et ma ei tea midagi vandenõust oma venna majas? Mulle pole vaja arsti, kes müüb oma südametunnistust! Sellisel arstil pole mu perekonnas asja!”
„Ärge erutage end… Hoidke oma südant!”
„Mu süda pole teie asi! Samuti ei lähe teile korda puhitused Qamari kõhus!”
Rõdul viibijad hakkasid aimama, kuhupoole onu mõtted tüürivad. Vaatasime üksteisele otsa, et keelekandja kindlaks teha. Märkasin, et Maš Qasem silmitseb kahtlustavalt Purid, Puri aga pööras mõningase ärevusega pilgu kõrvale, püüdes mitte kellelegi otsa vaadata.
Onu tõstis häält ning teatas:
„Üldse tunnen ma end hästi!… Mulle pole arsti vaja. Minge minema, härra doktor! Minge ja sepitsege oma intriige kusagil mujal!”
Onu Kolonel küsis, et juttu mujale juhtida:
„Mis siis ikkagi juhtus, vennas? Kas tulid vargad?”
Onu Napoleon, kes arsti silmates oli asjaloo ilmselt unustanud, vaatas kohkunult ringi ning noogutas pead:
„Jah, varas tuli… Ma ise kuulsin tema samme… Ise nägin ta varju… Pange kähku uksed kinni!”
Äkki langes onu pilk minu isale. Ta pigistas vihaselt huuled kokku ning hüüatas tühjusesse vaadates:
„Mida need siin teevad? Kas mu maja on mõni karavanserai?!”
Ta näitas pika kondise sõrmega ukse poole ning käratas:
„Välja!”
Isa puuris teda pilguga ning ukse poole suundudes ütles tasakesi:
„Oleme me alles lollid! Selle asemel, et rahulikult magada, tulime päästma kuulsat Kazeruni lahingu kangelast, kes hirmust voodi alla puges!”
Onuke kargas voodist ja tahtis onu Koloneli käest püssi haarata, kuid too jõudis selle selja taha peita.
Arst kahmas oma koti ja jooksis peaaegu kabuhirmus ukse poole. Mina tõttasin ema kannul samuti välja. Lävelt heitsin ma viimase pilgu Lejlile ning lahkusin, viies mälus kaasa tema nutetud silmad.
Kuni koduni kuulsin onukese häält, kes arutas varga kinnivõtmise strateegiat. Kuid onukese ja tema kaasosaliste otsingud lõppesid tühjalt – vargast polnud jälgegi. Pool tundi hiljem oli kõik jälle vaikne.
Olin nii erutatud, et ei saanud kuidagi und. Ma ei kahelnud põrmugi, et see oli Puri, kes tegi tühjaks kogu perekonna jõupingutused onukese ning minu isa lepitamiseks. Puri käitumisest rõdul oli näha, et tema rääkis onu Napoleonile kõnelusest doktor Naser ol-Hokamaga. Ma oleksin heameelega Puril hambad kurku löönud. Närukael! Kaevupunn! Mul jäi vaid loota, et onu Kolonel aimab oma poja alatust. Kui ei, siis pean talle sellest rääkima!
Ehkki ma öösel peaaegu üldse ei maganud, tõusin hommikul enne teisi ja lipsasin vargsi aeda.
Kui ma Maš Qasemi lilli kastmas nägin, jäin tardunult seisma. Tema püksisääred olid nagu ikka põlvini üles kääritud, kuid õlal rippus onukese kaheraudne püss.
„Maš Qasem! Miks sul püss on?”
Maš Qasem vaatas ringi ning ütles:
„Noorperemees, mine oma koju tagasi!”
„Aga miks, Maš Qasem? Mis on juhtunud?”
„Täna on halb päev, kohtupäev! Ütle ka isale-emale, et nad siia ei tuleks!”
„Miks? Kas midagi on juhtunud?”
„Jumala eest, miks peaksin valetama? Mu süda on väga raske. Agaa andis käsu lasta maha igaüks, kes sellest pähklipuust kaugemale julgeb tulla.”
Kui Maš Qasemi nägu poleks olnud nii tõsine ja kurb, oleks võinud arvata, et ta teeb nalja. Ta kohendas õlal püssi ning jätkas:
„Täna hommikul vara püüdis tuvikasvataja Abbas-agaa öise varga kinni, kui see meie maja katuselt alla ronis.”
„Ja mis temaga tehti?”
„Miks peaksin valetama? Algul tahtis agaa talle sealsamas lõpu