Maš Qasemi uue seisundi kinnitamine leidis aset paar-kolm aastat tagasi. Tol päeval oli onu ülimalt pahur. Maš Qasem parandas veejuhet ja hooletuse tõttu vigastas kirkaga onu suure metsroosi juuri. Onu oli vihast lõhki minemas. Ta andis Maš Qasemile mitu võmmu kuklasse ning käratas:
„Kao siit! Et ma su nägu siin majas enam ei näeks!”
Maš Qasem laskis pea norgu ning ütles:
„Agaa, mind saab siit viia ainult politsei või surm! Teie päästsite mu elu. Kuni elan, on mu kohus teid teenida. Kes oleks teinud minu heaks seda, mida tegite teie?”
Maš Qasem pööras näo onu vendade, õdede ja nende laste poole, kes olid kisa peale kokku tulnud, kuid ei söandanud süüdlase kaitseks välja astuda, ning ütles erutatult:
„Kujutage vaid ette… Kazeruni lahingus sain ma haavata. Olin kahe suure kivi vahel pikali… Mõlemalt poolt langesid kuulid nagu rahe… Ma olin hinge heitmas, taevast aga vahivad mind varesed ja kaarnad. Ühekorraga näen: tuleb meie agaa, andku Jumal talle õnne ja tervist!… Ta tuleb läbi kuulirahe otse minu poole. Mees nagu lõvi! Ta võttis mu selga ja pani padavai omade poole… Kuni ta meie kaevikuteni jõudis, ei pannud ta mind kordagi maha. Kas keegi saab sellist asja unustada?”
Me kuulasime hinge kinni pidades. Kui Maš Qasem oli jutu lõpetanud, pöörasime pilgu onu poole. Vihane ilme oli ta näolt kadunud. Ta seisis, pilk kuhugi kaugusse suunatud, nagu oleks ta enda ees lahinguvälja näinud. Tema huultel mängles mahe naeratus.
Maš Qasem oli samuti märganud onu meeleolu muutust ning lausus:
„Kui agaad poleks olnud, lamaksin praegu mullas nagu õnnetu Soltan Ali-khaan!”
Onuke poetas sosinal:
„Vaene Soltan Ali-khaan! Ma oleksin tahtnud tedagi päästa, aga ei saanud… Jumal olgu talle armuline…”
Nende sõnadega tunnistas onu avalikult, et Maš Qasem võitles tema alluvuses. Mees, kes veel hiljaaegu oli selge sõnaga kinnitanud, et tollal ta isegi ei tundnud Maš Qasemi, tegi nüüdsest peale oma otsatutes sõjalugudes tollest enda tentsiku; mõnikord koguni palus ta Maš Qasemil täpsustada, kuidas oli mõne tegelase või koha nimi. Tervelt kaks aastat pärast seda vahejuhtumit sundis ta Maš Qasemi seltskonnas jutustama, kuidas too oli surmast pääsenud, ning sel kombel sai Maš Qasem, kelle elus seni oli suurim sündmus hulkuvate koerte käest pääsemine Qomis (millest me väikeste lastena olime kuulnud), väärilise koha Kazeruni ja Mamaseni juures võidelnud sangarite hulgas.
Nüüdki hakkas Maš Qasem Kazeruni lahingut kirjeldama, mina aga ei kuulanud tema juttu lõpuni, vaid läksin tasahilju tagasi koju.
Pikkade ja piinavate mõtiskluste tulemusena jõudsin järeldusele, et ma tõepoolest olin Lejlisse armunud. Lõplikult veendusin selles tol päeval, kui meile astus sisse jäätisemüüja ja kui ma andsin oma jäätisest poole Lejlile, tuletades meelde Maš Qasemi tarku sõnu: „Kui oled armunud, siis oled valmis andma talle kõik maailma varandused, otsekui oleksid sa kuningas…” Seni aga polnud ma kunagi oma jäätist kellelegi andnud.
Vähehaaval avastasin enda juures kõik armumise tunnused, millest Maš Qasem oli rääkinud. Kui Lejlid polnud, tundsin tõepoolest südames külma, aga kui ma teda nägin, pani südame kuumus mul ka näo ja kõrvad õhetama. Kui Lejli viibis läheduses, ei tulnud mul armastuse saatuslikke tagajärgi mõttessegi. Alles siis, kui tuli õhtu ning Lejli koju läks ja ma üksi jäin, mõtlesin taas armastuse hukatuslikule jõule. Mõne päeva jooksul muutus ängistus nõrgemaks. Öösiti ei piinanud mind enam hirm, sest ööd olid täis mälestusi päevastest kohtumistest Lejliga. Üks meie sugulane, kes töötas välisministeeriumis, tõi onule Bakuust mõne pudelikese Vene lõhnavett. Lejli lõhn – ta kasutas seda lõhnavett – jäi mõnikord mu kätele ja ma kartsin neid pesta, et Lejli lõhn maha ei läheks. Vähehaaval ma tundsin, et armunud olla on mõnus. Pärast esimese kahe-kolme päeva piinasid olin nüüd õnnelik, ometi tundsin hingepõhjas rahutust. Oleksin tahtnud teada, kas ka Lejli on minusse armunud. Mul oli küll selline tunne, ent tahtsin selles kindel olla.
Sellistest kahtlustest hoolimata olid mu päevad rõõmsad. Mu õnne kirgas taevas tõmbus pilve ainult nendel hetkedel, kui mõtlesin, et äkki saab onu mu saladuse jälile. Mõnikord nägin unes, et ta seisab mu ees, püss käes ja puurib mind vihase pilguga, ning ärkasin külma higiga kaetult. Ehkki ma püüdsin oma armastuse tagajärgedele mitte mõtelda, olin ma üsna kindel, et onu ei kiida seda heaks. Onu ning minu isa vahekord oli pingeline. Esiteks oli onu algusest peale selle vastu, et tema õde mu tulevase isaga abiellub. Ta oli veendunud, et tema perekond kuulub õilsamate hulka, ning „aristokraatliku” tütarlapse abielu lihtinimesega, liiati veel maalt, ei tule kõne allagi. Kui mu vanemate abiellumine poleks toimunud onukese isa eluajal, oleks see arvatavasti jäänudki toimumata.
Teiseks ei ilmutanud mu isa küllaldast lugupidamist Napoleoni vastu ning mitmesugustel seltskondlikel koosviibimistel – mõnikord isegi onu juuresolekul – nimetas teda seiklejaks, kes on Prantsuse rahvale rohkesti häda ja õnnetust toonud. Onu meelest olid sellised väited kõige suurem kuritegu ning need olidki mu arvates konflikti peamine põhjus.
Üldiselt oli see konflikt varjul nagu tuli tuha all ja tuli nähtavale ainult üksikutel puhkudel, kõige enam triktrakimängu ajal, ning tänu sugulaste sekkumisele läks mõne päeva pärast kõik jälle vana rada. Meil, lastel, oli onu ning mu isa hõõrumistega vähe asja, sest meil olid omad mängud. Kuid pärast seda, kui ma sain aru, et olin Lejlisse armunud, hakkasid nende plahvatusohtlikud suhted mind vaat et kõige rohkem häirima. Õnnetuseks puhkes ühel päeval onu ning mu isa vahel äge tüli, mis mõjutas kogu minu edasist saatust.
Vana vaenu uuesti lõkkele puhuv sündmus leidis aset onu Koloneli kodus.
Koloneli poeg Šapur, keda kõik perekonnaliikmed onunaise eeskujul hüüdsid Puriks, oli lõpetanud ülikooli, ning juba suve algusest peale kõneldi uhkest peost, mille onu Kolonel oma poja diplomi auks korraldab.
Onupoeg Šapur ehk Puri oli meie suures suguvõsas ainus, kellel oli kõrgem haridus. Onukese „aristokraatlikus” perekonnas lõpetasid lapsed tavaliselt kolm või neli gümnaasiumiklassi ning seepärast oli Puri ülikoolidiplom esmajärgulise tähtsusega sündmus. Kõik sugulased kiitsid üksteise võidu Puri andekust. Ehkki ta oli alles kahekümne ühe aastane, näis ta oma pika, kühmus kogu tõttu vanemana. Minu arusaamise järgi polnud ta tark, vaid tal oli lihtsalt hea mälu. Ta tuupis kõik pähe ja sai häid hindeid. Kuni kaheksateistkümnenda eluaastani viis ema ta käekõrval üle tee. Ta polnud välimuselt inetu, kuid rääkides sisistas pisut. Kõik sugulased, iseäranis onu, ei tüdinud kiitmast Puri andekust, meie aga hüüdsime teda isekeskis „geenius” Puriks. „Geenius” Puri auks korraldatavast peost oli nii palju juttu, et see kõneaine täitis kogu meie koolivaheaja.
Siis saime teada, et pidu toimub ühenduses Puri sünnipäevaga.
Esimest korda elus valmistusin terve päeva küllaminekuks. Käisin saunas ja juuksuri juures, triikisin püksid ja särgi, lõin kingad viksiga läikima – ühesõnaga olin hommikust õhtuni tegevuses. Tahtsin jätta Lejlile kõige paremat muljet. Valasin endale peale peaaegu poole ema lõhnaõlist Soir de Paris.
Onu Koloneli maja oli samas aias, kus meie maja, kuid oli laudadest taraga eraldatud.
Onu