Üritasin magama jääda. Pigistasin silmad kinni, et vajuda unne ja pääseda mõtetest. Õnneks isegi siis, kui laps on armunud, ei jäta uni teda rahule ega sunni teda hommikuni ärkvel olema. Ilmselt on unetud ööd täiskasvanud armunute saatus.
Saabus hommik, kuid ma ei jõudnud oma mõtete juurde naasta, sest magasin kauem kui tavaliselt.
Ärkasin ema hääle peale:
„Tõuse! Tõuse! Onu kutsub sind.”
Võpatasin, nagu oleksin saanud elektrilöögi. Mu keel läks sõlme. Oleksin tahtnud küsida: „Milline onu?”, kuid ei suutnud ühtki häält teha.
„Tõuse! Agaa5 käskis enda juurde tulla.”
Ma polnud võimeline mõtlema. Igasuguse mõistuse kiuste, isegi lapse mõistuse kiuste olin ma kindel, et onu on saanud mu saladuse jälile, ning ma värisesin hirmust. Selleks et vältimatut piina edasi lükata, ütlesin, et ma pole veel söönud.
„Tõuse kohe. Sööd ja siis lähed!”
„Kas te ei tea, miks onu mind kutsub?”
Ema vastus rahustas mind pisut:
„Ta käskis kõigil lastel tulla.”
Hingasin kergendatult. Onu kutsus perekonna lapsed tihti kokku, et jagada neile õpetusi ja näpunäiteid; pärast vestlust andis ta kõigile maiustusi. Vähehaaval kogusin ma end ning olin kindel, et onu ei saa kuidagi mu saladust teada.
Sõin rahulikult hommikusöögi ära. Esmakordselt sellest hetkest peale, kui ärkasin, nägin Lejli musti silmi – need vaatasid mind läbi teekannust kerkiva auru.
Kui ma aeda läksin, nägin onu teenrit Maš Qasemi. Ta kastis lilli, püksisääred üles keeratud.
„Maš Qasem, ega sa ei tea, miks onu meid kutsus?”
„Jumala eest, miks peaksin valetama? Agaa käskis kutsuda kõik lapsed. Tõesti ma ei tea, mis tal teiega asja.”
Ainult sugulased tohtisid teda onuks nimetada. Kõik teised – sõbrad ja tuttavad ning meie linnajao inimesed – nimetasid teda agaaks, nii silma all kui ka seljataga. Onul oli pikk ja keeruline nimi, mis koosnes seitsmest osast. Jah, seitsmest osast. Seitse korda tuli suu lahti teha ja sulgeda, selleks et lausuda nimi, mis andis onukesele õiguse olemas olla. Onukese isal polnud ka just lühike nimi – see oli kuueosaline. Ka teda nimetati lihtsalt agaaks, ning ta tegelik nimi läks vähehaaval inimestel meelest. Onukese isa, hoolitsedes selle eest, et pärast surma tema seitsmest pojast ja tütrest koosnev liit ei laguneks, ehitas oma tohutusse aeda seitse maja ning jagas need oma eluajal laste vahel. Onuke oli lastest vanim, ning ta päris isalt austava agaa tiitli. Kas vanuse või loomuomaduste tõttu juhtus, et pärast isa surma hakkas onu end perekonnapeaks pidama ning istus nii kindlalt „troonile”, et meie suure pere liikmed ei söandanud tema loata vettki juua. Onu sekkus oma sugulaste ellu nii otseselt ja jõuliselt, et osa tema vendi ja õdesid võitsid endale kohtu kaudu tüki aeda, mille nad eraldasid müüriga; mõned aga müüsid oma majad ning lahkusid.
Aia ülejäänud osas elasime meie, onuke ja üks onu vendadest, kelle maja oli meie omast taraga eraldatud.
Onu istus suures, viie uksega toas, ning lapsed vestlesid või mängisid vaikselt siseõues.
Mustasilmne Lejli tuli mulle vastu. Taas kohtusid meie pilgud. Tundsin, et mu süda hakkas imeliselt põksuma, otsekui oleks see kuuldavalt löönud: tak, tak.... Aga mul polnud võimalust mõtelda ega järeldusi teha, sest toast tuli onu. Ta oli pikk ja kõhetu, seljas õhuke hõlst ning jalas liibuvad puuvillased püksid. Tema nägu oli murelik. Kõik lapsed, ka kõige pisemad, tundsid, et sel korral ei oota neid õpetused ega manitsused ning et õhkkond on täiesti teistsugune.
Pikka kasvu onu kõrgus meie kohal. Tema silmad vaatasid paksude prilliklaaside tagant kuhugi ülespoole ning ta ütles kuival ja ähvardaval toonil:
„Kes teist määris kriidiga ust?”
Ning ta näitas pika ja kondise sõrmega majja viivat ust, mille teener Maš Qasem tema selja taga oli just sulgenud. Tahtmatult vaatasime sinnapoole. Uksele oli kohmakate tähtedega kirjutatud: „Napoleon on eesel.”
Enamiku pilgud – meid oli kaheksa või üheksa last – pöördusid Sijamaki poole; aga enne kui onu oma kõrgusest meid silmitseda jõudis, taipasime viga, mille olime teinud, ning lõime pilgu maha. Keegi meist ei kahelnud, et see oli Sijamaki kätetöö, sest me olime mitu korda rääkinud onukese huvist ja armastusest Napoleoni vastu, ning Sijamak, kes oli meist kõige ulakam, tõotas ühel päeval oma arvamust Napoleonist onu majauksel väljendada. Ent inimlik kaastunne ei lubanud meil süüdlast reeta.
Onuke seisis meie ees otsekui vangilaagri ülem, kes peab vangidele jutlust. Kuid oma kõnes, mis oli täis hirmuäratavaid lubadusi ja ähvardusi, ei maininud ta üldse Napoleonile osaks saanud solvangut, vaid pahandas selle üle, et keegi oli ukse kriidiga ära määrinud.
Siis peatas onu hetkeks oma sõnadevoolu ja tekkis rusuv vaikus. Äkki kiunatas ta häälega, mis kuidagi ei sobinud tema pika kasvuga:
„Ma küsin, kelle töö see on?”
Taas pöördusid meie pilgud Sijamaki poole. Sel korral märkas onu meie pilkusid ning puuris oma vihase pilgu Sijamaki näkku. Siis juhtus midagi ootamatut. (Mul on piinlik seda meenutada, kuid ma loodan, et vajadus asju õiges valguses kujutada õigustab mu avameelsust.) Sijamak tegi hirmust püksid märjaks ja hakkas kogeledes andeks paluma.
Kui süüdlane oli karistuse kätte saanud ning pisarsilmi kodu poole lonkis, läksid ülejäänud lapsed laiali. Me lahkusime vaikides – osalt hirmust onu ees, osalt poolehoiust ja kaastundest Sijamaki vastu, kes suuresti meie süü tõttu oli karistada saanud.
Nuttes kaebas Sijamak oma emale onukese peale.
Ema muidugi aimas, kellest on juttu, kuid küsis siiski:
„Milline onu?”
Ning õnnetu poisike pahvatas mõtlematult:
„Onu Napoleon.”
Me tardusime jahmatusest. Esmakordselt kõlas täiskasvanute kuuldes hüüdnimi, mille me juba ammu olime onukesele andnud.
Muidugi sai Sijamak veel kord karistada, sel korral oma vanemate käest; meie aga hingasime kergendatult, sest olime ammu põlenud kärsitusest seda hüüdnime valjul häälel välja ütelda.
Meie onu austas Napoleoni juba noorpõlvest saadik. Hiljem saime teada, et onul olid Napoleoni kohta kõik raamatud, mis olid ilmunud pärsia keeles, mõned ka prantsuse keeles (onu oskas mõnevõrra prantsuse keelt). Tema raamatukogus polnud raamatut, mis nii või teisiti poleks olnud Napoleoniga seotud. Jutt võis käia teadusest, kirjandusest, ajaloost, seadusandlusest või filosoofiast, ikka oskas onu tsiteerida mõnda Prantsuse imperaatori ütlust. Nõnda juhtus, et onu mõjutusel pidas suurem osa meie perest Napoléon Bonaparte’i suurimaks filosoofiks, matemaatikuks, poliitikuks, kirjanikuks ja isegi luuletajaks.
Mohammad Ali-šahhi ajal teenis onu sandarmeerias ning oli lipniku aukraadis. Tema lugusid lahingutest ning võitlusest röövlite ja mässajatega oli igaüks meist nelikümmend-viiskümmend korda kuulnud.
Meie, lapsed, andsime igaühele neist lugudest erilise nimetuse, nagu näiteks „Lugu Kazeruni lahingust”, „Lugu Mamaseni lahingust” ja nii edasi. Esimestel aastatel oli neis lugudes tegemist onu ja viiekuue sandarmi kokkupõrgetega käputäie varaste ja röövlitega, kes tegutsesid Kazeruni või Mamaseni ümbruses. Ajapikku aga vastaste hulk suurenes ning kokkupõrgetest said tõelised lahingud. Näiteks kui varasemates lugudes onu ja viis sandarmit piirasid Kazeruni juures sisse tosina jagu röövleid, siis kahe-kolme aasta pärast muutus Kazeruni lööming veriseks tapluseks, kus sada viiskümmend sandarmit piiras sisse neli tuhat röövlit, kelle inglased olid mõistagi üles kihutatud.
Alles hulk aega hiljem, kui meil olid juba mingid teadmised ajaloost, saime aru, et onu suure poolehoiu tõttu Napoleoni vastu kokkupõrked Kazeruni ja Mamaseni juures mitte üksi ei kasvanud peadpööritavate mõõtmeteni, vaid omandasid