„Kui me oletame, et see oli tema, kes kirjutas „Epivu”, siis ei sattunud ta siia ilma peata. Kuidas saab pea ära kaduda?”
„On mitu erinevat võimalust,” ütles Svenhagen ja vaatas Hjelmi. Vahest ei olnudki see mees täielik idioot, nagu ta oli varem arvanud. Aga Brynolf Svenhagen ei olnud see mees, kellele meeldis, et tema eelarvamused ümber lükati. See muutis ta, kui võimalik, veel karusemaks. Ta jätkas karedal toonil:
„Ahmid võisid selle lihtsalt ära süüa. See ei ole tegelikult mitte päris ebatõenäoline, et nad terve peakolu ära ragistasid, kolju ja hambad ja ajukoore ja kogu selle sodi. Siis võib ju olla, et see ei olnud üldsegi tema, kes need tähed kirjutas. Te peate talitajatega rääkima, see on teie töö. Võib-olla on ühe ahmi nimi Epivu, kust mina tean?”
Hjelm ei andnud järele. Ta vaatas metsikul maastikul ringi.
„Nii et pea võib väga vabalt ikka veel siin kusagil olla. Ei ole muud, kui edasi otsida. Peale selle arvan ma, et te peate lähitulevikus hulga ahmisitta läbi tuhnima. Võib-olla ei ole tegu ühe inimesega. Võib-olla on need jõledad ahmid pistnud nahka kaks või mitu inimest, võib-olla terve jalgpallimeeskonna.”
Ahmisitas tuhnimist mainides märkas Hjelm Svenhageni silmade vahel kerget tõmblust. Nii kaugele ette ei olnud üliorganiseeritud peakriminalist ilmselt mõelnud. See pakkus väikest rahuldust. Need väiksed veidrad võimuvõitlused, mida sotsiaalne eksistents nii ohtralt pakub…
Mispärast ei suuda inimesed üksteisega ilma lapsikusteta suhelda?
Svenhagen marssis minema. Hjelm silmitses Chavezit.
„Mis see on?” küsis ta otse.
„Ma ei tea,” vastas Chavez, „aga päris tavaline see ei ole.”
„Ei,” ütles Paul Hjelm. „Päris tavaline see ei ole.”
*
Nad läksid Bredablicki[1.] ja jõid kohvi. Nad võtsid istet vaatetorni ülemisel korrusel, mälusid kuivanud juustuvõileibu, vahtisid välja kevadpäikesesse uppunud Skansenile ja nägid rahvavoolu iga minutiga kasvavat. Stockholmi pensionäride korpus paistis täies koosseisus kohal olevat, käes surmavad leivatükid, millest pidid peagi saama koledad leivakäntsakad, mis tapsid rohkem veelinde kui riigi salaküttide ühendatud jõud.
Kuigi see polnud päris see, millest Paul Hjelm ja Jorge Chavez mõtlesid. Nad mõtlesid mõrvast.
Kui see nüüd oli mõrv.
„Allilm,” ütles Chavez ja üritas tagajärjetult juustuvõileivast tükki hammustada. Ta soovis, et tal oleksid poldilõikurist lõuad.
„Ellroy?” küsis Hjelm ja vaatas mittemidaginägeva pilguga suurejoonelist Stockholmi vaadet. „Missugune Ellroy?”
„Nii või teisiti allilm,” täpsustas Chavez.
„Nii või teisiti: jah. Aga mitte ükskõik kuidas. Mitte tavaline narkomeeste arveteklaarimine, mitte tavaline hukkamine. Siis ei tehta niimoodi. See siin on midagi erilist. Siin on mingi teade.”
„Epivu?”
Hjelm raputas pead ja vaikis edasi. Chavez mõtles kuuldavalt edasi.
„Ilmselt seoti ta kinni ja visati ahmide juurde. Seal jõudis ta kirjutada teate „Epivu”. Miks ta seda teeb? Miks ei katsu ta selle asemel hoopis põgeneda? Isegi nii kesisel sportlasel nagu Paul Hjelm õnnestus ilma tegelike vigastusteta üle kraavi hüpata.”
„Parem kubemelihas,” ütles Hjelm ja võttis lonksu imelikult venivat kohvi. „Vaevused paremas kubemelihases. Valu kiirgab põlve.”
„See kõlab nagu vähk,” ütles Chavez. „Kubemevähk, kõige ohtlikum vähi liik. Viimaste uurimistulemuste kohaselt on suremus üheksakümmend seitse protsenti.”
„Tema kaitseks võib öelda, et sisse on lihtsam hüpata kui välja.”
„Kui inimene visatakse kiskjate juurde, siis ei istu ta maha ja ei hakka esimese asjana sõrmega mulla sisse kirjutama. Ta üritab välja pääseda.”
„Teisest küljest ei ole usutav, et sinu hukkajad viskavad su lihtsalt röövloomade juurde ja lasevad kohe jalga. Tõenäoliselt jäävad nad paigale ja vaatavad pealt. Tõenäoliselt võtavad nad su sihikule. Tõenäoliselt takistavad sind põgenemast. Tõenäoliselt seisavad ja naudivad vaatemängu. Gladiaatorite mängud.”
„Kas see ei kõla natuke liiga keeruliselt?” küsis Chavez. „Inimene tuleb hukata. Kõnealune isik seotakse kinni, tõstetakse ööseks suletud Skansenisse sisse, tassitakse läbi loomaaia, kus hilja peale jäänud loomatalitajad võivad iga hetk välja ilmuda, et visata ta ahmide juurde. Seda ei tehtaks, kui ei oleks mingit erilist põhjust teda just ahmide juurde visata.”
„Ja siis oleme me tagasi Ellroy juures,” ütles Hjelm. „Kes see Ellroy õieti on?”
„Või siis,” hüüatas Chavez ja lõi kohvitassi alustassile, nii et see jagunes elegantselt kaheks võrdseks pooleks, „või siis aetakse teda taga ja satutakse Skansenisse juhuslikult.”
„Ja siis,” ütles Hjelm ja noogutas, „kas see ei ole ebatõenäoline, et kusagil tee peal on toimunud tulevahetus, ja üks juhuslik kuul võib-olla tabanud üht kümneaastast tüdrukut käsivarde.”
Chavez vaatas teda teatava üllatusega. Hjelm pidas piisavalt pika kunstpausi, et kolleeg nihelema hakkaks.
Jajaa, see oli lapsik.
„Eile õhtul kell 22.14 sai kümneaastane Lisa Altbratt üheksamillimeetrise kuuli käsivarde, kui ta Sirishovsvägenil jalutas.”
„Ja kus asub Sirishovsvägen?” küsis Chavez.
„See on Djurgårdsvägeni põiktänav, mis tuleb ülevalt Rosendalist.”
„Skanseni kaart,” ütles Chavez. Hjelm tõmbas pintsaku põuetaskust kaardi, mis oli voldikohtadest üsna räbaldunud. Chavez silus kaarti ja uuris seda.
„Siit läheb Sirishovsvägen,” ütles Hjelm ja osutas sõrmega.
„Kus asus Lisa Alstedt, kui teda tulistati?”
„Altbratt,” ütles Hjelm. „Umbkaudu siin.”
Ta osutas ühele punktile vahetult enne Sirishovsvägeni suubumist Djurgårdsvägenile, mitte kaugel Oakhillist ja Itaalia saatkonnast. Ja päris seal lähedal jooksis Skansenit ümbritsev tara.
„Hmmm,” ütles Chavez, kellel oli halb harjumus häälitseda nagu Sherlock Holmes, kui ta mõtles. „Lisa Altbrunn siin, rist, Ahmimees siin, rist.”
„Altbratt,” ütles Hjelm ja jälgis pilguga Chavezi pliiatsit. Chavez jätkas:
„Kuul?”
„Paremasse käsivarde teel alla Djurgårdsvägeni suunas.”
„Niisiis kusagilt seestpoolt Skanseni tara. Siin. Kas siit saab üle ronida? Mis siin seespool on?”
„Mis seal kirjas on? Hunt?”
„Täpselt, seal. Jah, hunt, seal.”
Hjelm jälgis pliiatsit, mis tõusis Skanseni kaardilt Bredablicki akna ja päris Skanseni suunas. Hjelmi silm eristas karumäe labürinti ja pilk libises edasi mööda hobustest ja ilvestest ja metssigadest ja pühvlitest, edasi mööda ahmide territooriumist, kus sinivalged kilelindid värisesid ennelõunatuules, ja siis jõudis see huntide avarale tarandikule. Tara oli küll kõrge, aga ei paistnud olevat päris ületamatu. Kuigi selle kohal jooksis kaldus okastraat.
Paul Hjelm noogutas. Kerge kahjurõõmus naeratus levis üle ta näo.
„Ma arvan, et Brunte peab oma tegevuspiirkonda pisut laiendama. Kas sa ütleksid talle selle edasi?”
„Suurima heameelega,” ütles Jorge Chavez ja naeratas laialt.
1 Kohvikuga vaatetorn Skansenis. [ ↵ ]
4
PROFESSOR