Ta toppis püstoli kobamisi kabuuri tagasi, mõne allesjäänud padruniga, viimane ettevaatusabinõu, ja varjude lähedus annab talle üliinimliku jõu, seda usub ta igatahes ise, kui vinnab ennast ülespoole ja väljapoole üle tara ja rabab kinni okastraatidest, mis jooksevad kaldu tara kohal.
„Üliinimlik jõud,” mõtleb ta iroonilise naeratusega, vabastab käed okastraadi okastest ja hüppab üle tara.
„Noh,” mõtleb ta teisel pool tara alla rohelusse maandudes. „Hiilige sellest üle.”
Ja seda nad teevadki. Ta tunneb kohe nende kohalolekut. Ta ajab ennast üles põõsastest, kuhu ta on maandunud, ja vaatab otse kollakasse silmapaari. Karjatab. Teravatipulised kõrvad tõusevad silmadest kõrgemale ja allpool paljastub rida nõelteravaid hambaid. „Loom,” mõtleb ta ja viskub kõrvale. Otse teise samasuguse looma suunas. Samad kollakad kaldus silmad, mis näevad mingit hoopis teistsugust maailma kui see, mida näeb tema ise. Ürgaja silmad. Ja kui ta läbi metsamaastiku edasi tormab, on ta ajas enne jääaega.
„Hundid,” taipab ta äkitselt. „Issand jumal, kas need ei olnud mitte hundid?”
„Kas see on linn?” kisendab tema sisemus. „Kuidas kurat saab see olla üks Euroopa suurlinn?”
Ta kõliseb. Tema teekond on häälekas kiirtee. Ta haarab jämedast kuldketist ja rebib selle kaelast ja heidab otse rohelusse. Otse loodusesse.
Ja siis jõuab ta mingi müürini ja haarab kohe sellest kinni oma veriste, tõmblevate sõrmeotstega, mis pulseerivad valu läbi terve keha, ja nagu mägironija ronib ta mööda püstloodis müüri otse üles, vinnab ennast sellest üle, üle tara müüri peal, ja all on kogu loodus nagu hiilivatesse varjudesse mähitud, puud tunduvad liikuvat, mets, mis läheneb, liikumatud hundid paistavad kõige oma ürgse ükskõiksusega liuglevas hiilimises osalevat. Ja ta tõmbab püstoli välja ja tulistab loomade pihta, kogu selle varjudena hiiliva looduse suunas. Ja miski ei muutu. Peale selle, et püstol tõrgub. Ta viskab selle varjudele järele. Tema nägemine on häiritud. Ta ei tea, mida püstol tabab.
Ja nüüd on ta on mingi tee peal. Asfaldil. Viimaks ometi asfalt. Ja ta kiirustab tõusust üles ja kõikjalt vahivad teda loomad, tumedalt, ükskõikselt, ja lehk ja häälitsused täidavad vihisevat õhku ja ta katsub leida mingit nime nendele hiilivatele variolevustele, kes teda jälitavad ja kes ei paista iial, iial, iial loobuvat.
Nimed rahustavad.
„Fuuriad,” mõtleb ta, kui ta jookseb. „Gorgod, harpüiad. Ei, mitte päriselt. Ei, mis nende nimi on? Kättemaksujumalannad?”
Ja korraga taipab ta, et tegelikult on need just kättemaksujumalannad, kärbsed, taltsutamatud ürgjumalused. Naiselik kättemaks. Aga siiski, kuidas neid kutsutakse? Keset hullumeelsust otsib ta üht nime.
Nimed rahustavad.
Ta jookseb ja jookseb, aga ei jõua nagu kusagile. Ta jookseb jooksulindil, ta jookseb kleepuvas asfaldis. Ja nad on kohal, nad saavad endale kehad, nad hiilivad endiselt, aga muutuvad kehaks. Kehadeks. Ta arvab, et näeb neid. Ta kukub. Ta kukutatakse.
Ta tunneb, et teda vinnatakse üles. On kottpime. Ürgpimedus. Jäine tuul vihiseb. Ta keha pöörleb oma telje ümber. Või ei pöörle? Ta ei tea. Äkitselt ei tea ta midagi. Äkitselt on kõik muutunud nimetuks, struktureerimata kaoseks. Ta ei tee muud, kui otsib ainult üht nime. Müstiliste olendite nime. Ta tahab teada, kes need on, kes ta tapavad.
Ja ta näeb üht nägu. Võib-olla on see üks nägu. Võib-olla on neid palju. Naiste näod. Kättemaksujumalannad.
Ja ta pöörleb. Kõik on pea peale pööratud. Ta näeb kuud oma jalgade vahelt nähtavale tulemas. Ta kuuleb tähti alustamas valgusaastate laulu. Ja ta näeb pimedust pimenemas.
Nüüd näeb ta üht nägu. See on tagurpidi pööratud. See on üks naine, kes on kõik need naised, keda ta on kunagi vigastanud, vägistanud, peksnud, alandanud. See on üks naine, kes on kõik naised, kellest saab üks naine, kellest saab loom. Armas väike nugisesarnane nägu, mis avaneb hiiglaslikeks, mõrtsukalikeks lõugadeks. Ja see lööb hambad tema näkku kinni ja ta tunneb oma veriseid näpuotsi tantsimas mullasel maapinnal ja tunneb valu, mis ületab mõistuse piirid, mis paneb teda tundma looma rünnakut, selle looma, kes on just tema põsega minema kihutanud, hellitusena. Ja ta ei saa millestki aru, absoluutselt mitte millestki.
Peale selle, et ta sureb.
Et ta sureb lihtsalt puhtast valust.
Ja siis, viimase rahulduspuhanguga, meenub talle varjukujude nimi. Muld, mis imendub veristesse sõrmeotstesse, on viimane, mida ta tunneb.
See rahustab.
2
VANA KALUR OLI elus väga palju näinud. Fakt oli see, et ta arvas, et ta on näinud kõike. Kui ta nüüd, mil õhtu hakkas jõudma, pakkis kokku oma müügileti arbuusidega, mis olid ammu kalavõrgud välja vahetanud, tuli tal tunnistada, et ikka veel leidus üllatavaid asju. Ja seegi üllatas teda. Elul – ja ennekõike turismil – oli ikka veel üksjagu hullumeelseid asju pakkuda. See lõi turvalise tunde. Elu ei olnud veel päriselt möödas.
See oli palju aastaid tagasi, kui vana kalur taipas, et see raha, mida ta võis teenida turistidele arbuuse müües, ületas kaugelt selle, mis võrgud sisse tõid. Ja oluliselt väiksemate pingutustega.
Ta ei olnud pingutavast tööst eriti vaimustatud. Kuigi üks õige kalur peaks ju seda olema.
Vana kalur vaatas Liguuria merele, mis lebas ja kummus kevadõhtus, otsekui naudiks ta seda sama intensiivselt kui vaatleja. Vana kaluri pilk libises edasi metsastunud küngaste peale, mis ümbritsesid väikest küla ja üles müürile, mis ümbritses vanalinna, kunagist etruskide sadamat. Ehkki sellest ei teadnud vana kalur midagi. See, mida ta teadis, sel ajal kui üks hingetõmme teise järel laskis piinialõhnalisel meretuulel viliseda läbi alveoolide, oli see, et Castiglione della Pescaia on tema kodu ja tal on seal hea olla.
Ja et täna oli teda üle väga-väga pika aja mingi asi üllatanud.
See oli alanud üsna süütult. Oma kergelt hägustunud pilguga oli ta eristanud sinivalget päikesevarju keset supelranda, kus ülejäänud päikesekummardajad neelasid päikest nii kaitsetult kui võimalik. Päikesevarju all istusid kolm last, kõik piimvalged, kehad niisama erevalged kui nende juuksepahmakad. Siis tuli veel üks samasugune laps ja istus maha ja lõpuks üks samasugune täiskasvanud naine, kõige väiksem samasugune laps käe otsas. Kuus täiesti piimvalget inimest istusid nüüd kobaras päikesevarju all, jagasid üksteisega väikest ümmargust varju, mille see heitis päikesest üleujutatud rannale.
Sellal kui vana kalur võlutult omapärast vaatepilti jälgis, laskis ta ärivaimul hetkeks hinge tõmmata ja kuulis just nagu kaugusest:
„Cinque cocomeri, per favore.”
Üllatust kummalise perekonna üle sinivalge päevavarju all täiendas üllatus meeletu tellimuse üle – ja see sai lisa ostja heasüdamlikust naeratusest.
See kuulus kõhnale, täiesti piimvalgele mehele, kes kandis linasest riidest pisut kottis ülikonda ja veidrat erkkollase Pikachuga rannakübarat.
Omapärasest hääldusest hoolimata oli tellimus absoluutselt arusaadav. Olgugi et mõistusevastane.
„Cinque?” pahvatas vana kalur.
„Cinque,” noogutas piimvalge mees, võttis ostu vastu ja taarus nagu purjus tasakaalukunstnik mööda randa minema, viis suurt arbuusi süles. Need vajusid päevavarju juures liiva sisse maha, üksteise järel, nagu tohutu suured seemned. Piimvalge mees lausa hüppas päevavarju alla, nagu oleks ta viibinud radioaktiivselt saastatud tsoonis ja jõudnud lõpuks kiirguskaitse piirkonda.
Vana kalur juurdles natuke aega, kuidas jagada viis arbuusi seitsme inimese vahel. Seejärel sõnastas ta möödapääsmatu küsimuse:
„Mispärast