Brynolf Svenhagen silmitses oma väimeest siira põlgusega ja ütles lühidalt:
„Mu nimi ei ole Brunte.”
Mispeale ta jätkas range näoga ringi luusimist.
Chavez kratsis kukalt.
„Need on vist pornopolitseinikud, kes selle on ära virutanud,” ütles ta. „Varsti lasevad nad ahmid sisse.”
Paul Hjelm ronis kipaka puust tara peale, balansseeris seal hetke ja tegi seejärel hulljulge sammu tühjusesse. Ta hõljus nagu baleriin üle ääreni vett täis kraavi ja maandus nõtkelt kolleegi kõrvale. See oli väga üllatav.
„Graatsiline,” ütles Chavez hindavalt.
„Tänan,” ütles Hjelm, ikka veel sügavalt üllatunud, et ta ei olnud selili ahmikraavi kukkunud ja mõnda kaelalüli murdnud.
Ta vaatas ringi. Ahmide territoorium oli päris viisaka suurusega, tükk künklikku maastikku, mis tõusis võrdlemisi kõrge seljandiku suunas. Siin ja seal oli näha üksikuid urge, arvatavasti pesasid, ja suuri laike rohtunud maapinnast paistsid katvat tillukesed riidetükid, just nagu eri värvi ja suurusega suled. Kriminalistid tegid kõik, mis nende võimuses, et mõõdukas ennelõunatuul ühtki riidekiudu endaga kaasa ei viiks.
Paul osutas riidekiududele. Jorge noogutas, võttis tal käsivarrest kinni ja vedas teda ahmiaugu kaugema nurga poole, kus kraav kujutas endast lihtsalt kolme meetri kõrgust betoonseina, mis laskus alla pigem mullase kui rohtunud maapinna suunas.
„Hakkame otsast peale,” ütles ta.
Mehed jäid seisma. Kiud esinesid siin, vähemalt osaliselt, pisut suuremate tükkidena, mille seas torkas silma heleroosa püksisäär.
Püksisäärest ulatusid detsimeetri jagu välja kaks paljaks näritud luud.
Arvatavasti pindluu ja sääreluu.
„See on kõige suurem tükk, mis on alles,” ütles Chavez vaikselt, ja laskus kükakile. Hjelm tegi samamoodi ja ootas järge. See tuli.
„Nende nimi on Gulo gulo, ahm, ladina keeles. Armsad väiksed jõmmid. Näevad välja nagu armsad karupojad. Kärplased. Lähimad sugulased on mäger, metsnugis, naarits, nirk, saarmas ja mink. Väljasuremisohus ja tänapäeval on Rootsis alles vaid sadakond isendit. Üleval mägedes. Nad kasvavad kuni meetripikkuseks ja elavad reeglina uruhiirtest ja lemmingutest, aga vahel vahetavad nad saakloomi…”
Hjelm tõusis ja sirutas selga.
„Olgu,” ütles ta venitades. „Keegi jäi täis, ronis Skansenisse sisse ja kukkus alla röövloomade juurde. See ei saa olla esimene kord.”
„Kas ma oleksin sel juhul sind siia kutsunud,” ütles Chavez ja vaatas talle otse silma. „Need on siin eriti täpsed mõrtsukloomad? Kas sa Ellroyd ei tea? Vähimagi provokatsiooni korral rebivad nad inimese tükkideks, eriti kui nad töötavad karjas. Nende lõuad on nagu poldilõikurid. Nad hammustavad luud ilma pikema jututa tükkideks ja jahvatavad peeneks. Tegelikult on meil vedanud, et meil on nii palju jäänuseid alles.”
Chavez kergitas pliiatsiga ettevaatlikult pooliku püksisääre serva. Natuke ülevalpool riide varjus oli liha luude peal alles ja hoidis neid koos. Seal oli ka üks sõlm. Mingi köiejupi peal.
„Ahaa,” üles Hjelm ja laskus uuesti kükakile.
„Seda võib küll öelda,” ütles Chavez ja lisas: „M.”
„Õ,” ütles Hjelm.
„R,” ütles Cahvez.
„V,” ütles Hjelm.
„Väljaspool igasugust kahtlust,” ütles Chavez. „Ja oleks tore, kui meil õnnestuks leida pea. Ja siin on meil igatahes üks variant olemas,” jätkas ta ja peatas vana kohtuarsti Qvarfordti. „Midagi uut, mu hea härra?” küsis ta galantselt.
„Nix,” ütles erakordselt kõrget pensioni nautiv ja ikka veel töötav vanahärra ja vajutas loksuva kunstsuulae harjunud närimisliigutusega oma kohale. „Ei pead, ei sõrmi. Tuvastamine on väga raske. DNA saab muidugi kätte, aga nagu te teate, ei ole süsteem eriti hästi välja arendatud. Aga mees on ta küll. Niisiis, meessoost täiskasvanud isik. Vere koagulatsiooniaste viitab ajale eilse õhtu ja öö vahel. Teisalt oleks see muidugi olnud üllatav, kui ta oleks lebanud kauem. Lapsevanemad ja muu taoline element oleks kindlasti pahaks pannud, kui meie sõpra oleks tarbitud päise päeva ajal. Muus osas ei ole mul midagi pakkuda.”
Just siis huikas üks kriminalist üleval künka otsas ja vehkis millegagi, mis ta oli ühest urust välja õngitsenud. See nägi välja nagu ahmisitajunn.
Paul Hjelm pööras sõna mitu korda suus ringi. Kui palju kordi oli ta äsja mainitud sõna oma elus varem kasutanud? Arvatavasti mitte kordagi.
„Arvatavasti ahmi till,” sosistas Chavez kuuldavalt.
„Tahaks loota, et ahmi enam urus ei olnud,” sosistas Hjelm vastu.
Sellal kui kriminalist ennast künkast alla libistas, mõtles Hjelm põgusalt erinevate assotsiatsioonide ja nende tähenduste üle. Kriminalist saabus oma bossi juurde, kes seisis range näoga. Brynolf Svenhagen võttis eseme vastu, pööras seda natuke aega ühtpidi ja teistpidi ja hakkas seejärel liikuma kolmiku suunas. Ta sirutas eseme Qvarfordti poole, kes põrnitses seda läbi poole sentimeetri paksuste prilliklaaside ja noogutas.
„Suurepärane,” oli kõik, mis ta ütles.
Siis pööras range olekuga Svenhagen ennast oma väimehe ja tema vähemalt sama põlastusväärse kolleegi poole. Ta näitas neile eset.
See oli sõrm.
„Väga hea,” ütles Chavez ilmutamata vähimatki märki soovist seda lähemalt uurida. „Sõrmejäljed,” lisas ta natuke mõttetult.
Svenhagen pööras kanna peal ringi. Chavez haaras uljalt lehvivast valgest varrukast kinni ja tõmbas seda enda poole. Stseen tuletas meelde, et lähenemas on jalgpalli EM.
„Põrgu päralt,” ütles Svenhagen läbi hammaste.
„Kas me võiks kirjatööd vaadata, Brunte? Kui see ei ole liiga palju tahetud?”
Brynolf Svenhagen noogutas aeglaselt.
„Me oleme politseinikud,” ütles Hjelm abivalmilt.
Svenhagen tõi kuuldavale veel ühe mitteverbaalse nördimusavalduse ja sai siis endast võitu. Ta viis mõlemad kriminaalpolitseinikud ahmiaugu servale, päris kolmemeetrise languseni ülevalt pealtvaatajate alalt. Seal läks rohu- ja kaljupind üle mustaks mullaks ja just seal oli mitmevärviliste kiudude tihedus kõige suurem. Seal oli näha ka ainsaid verejälgi, tumedam laik, mis oli peaaegu täielikult mullasesse pinda imendunud.
„Vaadake siin ette, kuhu te astute,” hoiatas Svenhagen.
„Mitu ahmi siin oli?” küsis Hjelm.
„Neli,” vastas Svenhagen.
„Neli mõrtsukalikku elukat, kes panid siin ühe inimese nahka, ja peaaegu mitte ainsatki verejälge kusagil – kas see ei ole kummaline?”
Svenhagen seisatas ja suunas Hjelmile jääsinise kas-sa-ei-jaga-üldse-midagi pilgu.
„Täna öösel sadas vihma,” ütles ta ja kummardas alla. „Õnneks jäi see siin alles,” jätkas ta ja osutas näpuga.
Mullapinnas, päris Brynolf Svenhageni nimetissõrme juures, nägi Hjelm mitut süvist. Mõningase pingutusega tundis ta neis ära tähed. Viis tähte. Ta veeris need kokku.
„Epivu?” küsis ta.
„Paistab küll niimoodi,” kinnitas Svenhagen. „Aga ära minu käest küsi, mis see tähendab.”
„Kas tema kirjutas selle?”
„Seda me ei tea. Tähtede suurus paistab vastavat inimsõrme mõõtudele, nii palju võib öelda. Peale selle viitab riidekiudude arv siin sellele, et … söök manustati siin. Sel juhul võib loomulikult