Seda mõtet ei tahtnud Paul Hjelm päris lõpuni mõelda.
Siis oli muidugi veel kolmas võimalus: et tappa ei kavatsetud ei isa ega tütart, vaid et kuul sattus Lisa käsivarde täiesti juhuslikult. Sel juhul joonistus pilt mingist allilma arveteklaarimisest Djurgårdeni puude varjus.
Nii et teha ei olnud suurt midagi. Kontrollida, millega naine oli eile õhtul tegelenud, järele kuulata, kuidas selle abieluga asjad tegelikult olid, kontrollida, kes olid tegelikult teadlikud lastepeost Rosendalis, kontrollida võimalike riugaste esinemist äritegevuses, kontrollida võimalikke ähvardusi veganitelt ja muud taolist, otsida läbi metsaala, kust lask suure tõenäosusega tehti. Et cetera.
Ning oodata ja vaadata, kas see oli puhas juhus, et kaks kuritegu pandi toime nii lähestikku – mis see nüüd võis olla, mida Jorgel seal Skansenis pakkuda oli.
Aeg, aeg, aeg. Ta oli tõesti ummikus kinni; Audi mootori temperatuur tõusis nagu tavaliselt järsult, niipea kui see vähimassegi ummikuhakatusse sattus. Sellel autol ei olnud sugugi kannatust. Kuna selle juht keeldus muutumast mister Hyde’iks, siis pidi seda tema asemel tegema auto. Otsekui peaks iga ummikus seisev auto paratamatult plahvatama. Paul Hjelm keeras ventilaatori ja soojenduse maksimumile ja tänas loojat, et Stockholmis valitses pigem talvepakane kui suvekuumus. Üks silm mootori temperatuurimõõdikul, laskis ta mõtetel Miles Davise ja John Coltrane’i ja Bill Evansi ja Cannonball Adderley ja Wynton Kelly ja Paul Chambersi ja Jimmy Cobbi ületamatute improvisatsioonidega kaasa joosta.
Pilt tema enda elust, turgatas talle korraga pähe.
Karm kontrolliv pilk mootoril, mis oli plahvatamas. Mõttekäigud hulljulgete improvisatsioonide kujul. Samal ajal kui auto liigub erakordselt aeglaselt edasi.
Jajaa, just nii see oli. Kuigi midagi oli terviklikust pildist puudu.
Just siis, kui „So What” läks üle „Freddie Freeloaderiks” ja tavapärasem kaheteistkümnetaktiline bluus autoks moondatud sauna voogas, tekkis Roslagstulli juures parempoolsesse ritta vaba koht. Paul paiskas auto sinna, andis gaasi, nii et rehvid kiunatasid, jõudis uue euroopaliku kollase tule ajal üle ja leidis terve Birger Jarli tänava äkitselt tühja olevat.
„Jah,” mõtles ta, „nüüd on pilt täielik.”
„Freddy Freeloader,” mõtles ta ja vajutas gaasi põhja.
Kõik läks imelikult sujuvalt kuni Stureplanini, kus ta sattus teatud määral obligatoorsesse tülli hoolimatute reklaamifirma autojuhtidega, kes panid oma õiguse maksma, kuigi neil seda ei olnud. Paul Hjelm sülitas selle peale. „Las nad olla,” mõtles ta ja ümises soolol baseeruva ringkompositsiooni „Blue in Green” lõpuhelid kaasa. Ka Nybroplani juures toimuvas virvarris jäi ta rahulikuks. Just siis, kui ta lahtise aknaga autos möirgas üht oma lemmikfraasi „All Bluesist”, nägi ta Ingmar Bergmani kepile toetudes Draamateatrisse koperdamas. Mitte just ilma üllatuseta pööras vana mees ümber ja kohtas hetkeks tema pilku. See oli sündmus, mis nägi välja nagu mõte.
Strandvägen oli hullem. See näis olevat massiivselt autosid täis.
„Ei,” mõtles ta. Nüüd oli pilt täielik. Kiire, lühike vaba lõik, ja uuesti aeglane, visa, jõnksukaupa edasiliikumine. Sörk.
Läks natuke lahedamaks ja üle Djurgårdeni silla pääsemine läks päris hästi. Siis oli pilt juba haihtunud. Just siis, kui ta auto jämedalt eeskirja rikkudes Skanseni sissepääsu ette parkis, kõlasid viimased hispaania mõjudega harmooniad Davise loost „Flamenco Sketches”. Täpsusest üksi oli vähe. Teekond Astrid Lindgreni juurest Ingmar Bergmani kaudu Skansenisse, – nagu reis läbi Rootsi südame –, oli täpselt sama pikk kui „Kind of Blue” Miles Davisega. Nõnda siis. Kolmveerand tundi sekundi pealt.
Kell oli niisiis kolmveerand kümme, kui Paul Hjelm Skanseni väravast sisse marssis, varustatud väikse kaardiga ja suunatuna „metsloomade” juurde suure vabaõhumuuseumi kirdenurgas. Sellal kui ta astus pikale kaetud elevaatorile, mis viis üles mäkke, mõtiskles ta selle üle, missugused loomad ei ole metsloomad. Kas näiteks inimene on metsloom? Ta jõudis üles ja astus välja hoopis teistsuguse ilma kätte, kui see, milles ta oli peale astunud. Kõik talvetuuled olid justnagu käega minema pühitud ja ta jalutas läbi kunstliku üheksateistkümnenda sajandi linna tõelises südamesuves. Aprillikuu ilm, tahtis ta öelda, aga tegelikult oli ju mai. Neljapäev, neljas mai Issanda aastal kaks tuhat.
Aasta, mil Rootsile ja Rootsi politseile sai osaks Amnesty karm kriitika kasvava jõu kasutamise pärast, kui politsei keeras järjekindlalt kumminuiad teistpidi, et lüüa kõva otsaga, ja kui Kosovo albaanlased saadeti tagasi oma rüüstatud kodudesse, viis tuhat õilsat Rootsi krooni taskus.
Korraks tundus talle, et keegi oli tema mõttemustrite kallal käinud.
Ta mõtles, kuhu kõik need vanad seksuaalfantaasiad olid kadunud, need, mis viimaste uurimuste kohaselt pidid inimest tabama vähemat viisteist korda päevas.
Viimane küsimus käis ta peast läbi enne, kui ta haistis röövloomi. Kes kurat on see mustermees, kes jõuab fantaseerida seksist viisteist kord päevas? Siis jäi haistmismeel peale ja Paul Hjelm leidis, et tunneb ehtsat ootust, nagu laps vahetult enne jõuluvana eeldatavat saabumist, hetkel, mil isa kaob tualetti, jämedalt võlts tobe ilme näole manatud. Ja jõuluvanal oli nii omapärane nimi nagu Jorge Chavez ja ta oli puine nagu keskkriminaalpolitsei inspektor.
Täpselt nagu ta ise.
Seejärel kadus metslooma lõhn niisama äkitselt, nagu see oli tulnud. Paul Hjelm eksis nimelt ära. Hiljem eitas ta mainitud intsidenti täielikult, aga tegelikult eksis ta Skansenis ära. Tal olid lapsed, kes lähenesid kahekümnele, ja sellest oli tükk aega möödas, kui nad olid lasknud ennast selle odava Skanseni-trikiga lõbustada, millest haaratakse kinni siis, kui kõik muud ideed on otsa saanud. Pärast seda oli suure vabaõhumuuseumi metsloomade osakond ümber ehitatud ja ta leidis ennast vestlemas ühe ääretult loiult mäletseva põdrapulliga, kes näis olevat mehhaaniline topis. Muud vestluskaaslast seal nimelt ei olnud. Kell lähenes kümnele ja arvatavasti oli Skansen lihtsalt suletud. Läheduses ei olnud ühtki inimest ja põdral ei olnud suurt midagi öelda.
Ennekõike paistis ta olevat kummalises teadmatuses sellest, kus need metsikud kärplased võisid elutseda.
Lõpuks sattus Hjelm karumäele, mis oli tema jaoks tundmatu maailm. Kõik oli vägevasti renoveeritud, ja Hjelm lipsas labürinditaoliste konstruktsioonide keskelt välja sellise tundega, nagu oleks ta järginud juhuslikult lahti keritud lõngakera. Ta möödus hobustest ja ilvestest ja metssigadest ja huntidest ja oli korraga kohal.
Ahmide juures.
Seal oli hulk inimesi ametis. Ta tundis otsekohe ära valges riietuses kriminalistid, kes ronisid ahmide territooriumil madala kvalifikatsiooniga mägironijate kombel väikestel küngastel üles ja alla. Ta tundis ära sinivalge kilelindi, mis jooksis kaitsetara ees risti ja põiki ja teadustas „Politsei”. Ta tundis ära ühe kaheksakümnendatesse eluaastatesse jõudnud enam-vähem sammaldunud palge, mis kuulus peakohtuarstile Sigvard Qvarfordtile. Ta tundis ära ühe rangelt germaani joontega näo, mis kuulus peakriminalist Brynolf Svenhagenile. Ja ta tundis ära ühe erakordselt energilise tõmmu näo, mis kuulus ühele lähedasele kolleegile –, kes oli lisaks peakriminalisti Svenhageni väimees. Tema nimi oli Jorge Chavez.
Chavez silmas Hjelmi, lõi näost särama, sammus sügava kraavi poole, mis eraldas ahmide territooriumi sisemist osa välimisest, laiutas käsi ja hüüdis, just nagu oleks ta seda harjutanud (nii see arvatavasti ka oli):
„Heida endalt oma inimlik kest, oo, looduse kroon, ja tule meie animaalsele