Arto Söderstedt nägi, kuidas vana kalur pakkis oma arbuusileti kokku ja heitis viimase imestunud pilgu varju peitunud perekonnale, raputas pead ja asus teele, et oma lemmikosterias klaas veini juua. Seal kavatses ta rääkida päikesekartlikust perekonnast ja maksta rahaga, mis oli kunagi kuulunud ühele teisele üksildasele ekstsentrikule ühes hoopis teises kohas maamuna peal.
Arto Söderstedti meeli köitsid hetkeks mõtted sellest, kuidas raha liigub, kuidas raha muudab oma asukohta, kust raha pärit on.
Seejärel tõmbas ta kortsunud ülikonna seljast ja jooksis jõnglaste rivi ees veepiirile ja pistis suure varba vette, mille jäine külmus meenutas talle järvi tema lapsepõlve Soomes.
Rannal istus onu Pertti ja jõi pudelist Koskenkorvat ja naeris kähinal tema arguse üle.
Ta jooksis vette. Lapsed huilgasid nagu oreliviled.
Sinivalge päevavarju all seljakotis lebas endistviisi välja lülitatud mobiiltelefon.
3
ÕNNELIKU ÕNNETUSE ÜLE ELANUD TÜTARLAPS istus haiglavoodil ja nägi hämmeldunud välja. Arvatavasti oli ta hämmeldunud väljanägemisega eelmisest õhtust saadik. See oli püsiv hämmeldus.
Paul Hjelmi meelest oli see hämmeldunud olek mõistetav. Kui sa oled kümneaastane ja jalutad kevadõhtul isa käest kinni hoides, siis vaevalt sa arvad, et sinu pihta võidakse tulistada.
Aga temaga oli see juhtunud.
Tal oli olnud natuke külm, korraga oli tõusnud tuul ja see tungis õhukesest jopest läbi ja näpistas ta peenikesi jalgu. Ühes käes oli tal isa käsi, teises lõbusa kollase vanamehe kujuline õhupall. Ta oli natukese kekselnud, peamiselt selleks, et sooja saada, aga ka rõõmust maiustustekoti üle, mille ta oli kalatiigist välja õngitsenud, ja mis nüüd oli kilekotis, mis rippus isa käe otsas. Kõik oli väga hästi, kui välja arvata see, et ilm oli külmavõitu.
Siis tulistati ta pihta.
Kusagilt tuli kuul ja tabas teda otse paremasse õlavarde. Sinna jäi see pidama. Õnneks.
Tal oli vedanud.
Lisa isa istus punaseks nutetud silmadega ja magamatusest kurnatuna külalise toolil ja norskas valjusti. Paul Hjelm tonksas teda ettevaatlikult vastu õlga. Mees tõstis norsatades pea ja vahtis arusaamatuses voodiserval istuvat politseinikku. Siis nägi ta oma sidemes käsivarrega tütart ja kõik sai paika.
„Palun vabandust, härra Altbratt,” ütles Hjelm viisakalt. „Mul on vaja vaid absoluutselt kindel olla, et te ei näinud kurjategijast vähimatki märki. Mingit liikumist puude vahel? Mitte midagi?”
Härra Altbratt raputas pead ja vaatas oma käsi.
„Läheduses ei olnud ainsatki inimest,” ütles ta vaikselt. „Ühtki häält ei olnud kuulda. Äkki Lisa karjatas ja ta käsivarrest purskas verd. Ma ei saanud enne aru, et teda on tulistatud, kui arst ütles. Tulistatud! Mis maailm see on, kus me elame?”
„Te läksite niisiis mööda Sirishovsvägenit Djurgårdsvägeni poole? Kust te tulite?”
„On sellel tähtsust?”
Paul Hjelmi mobiiltelefon helises. See ei olnud hea. Ta lootis, et ükski hingamisaparaat ega CPB südame-kopsu masin ei lähe rikki, kui ta vastab. Ta nägi vaimusilmas pealkirju: „Tapatalgud! Ekstra! Ekstra! Üle riigi tuntud politseinik mõrvab mobiiltelefoniga neli raskelt haiget patsienti!”
„Hjelm,” vastas ta lakooniliselt, sest kuidas sa vastad telefonihelina peale sõnaohtralt, kui sa ei kannata raske vaimuhäire käes? Või ei ole automaatvastaja…
Hetk vaikust. Isa Altbratt jälgis teda, nagu tegeleks ta ohustatud liiki kuuluva kotka kitkumisega. Tütar Altbratti nägu peegeldas endiselt hämmeldust.
„Skansen?” pahvatas kotkatapja. See oli kõik, mis ta ütles. Siis tõusis ta voodilt, tegi Lisale pai ja sirutas isale käe.
„Ma pean kahjuks minema. Ma tulen uuesti.”
Karolinska haigla lastekiirabi osakonna trepil kohtus ta ennelõunapäikesega, mis ei soojendanud midagi. Astrid Lindgreni haigla. Ta patsutas kõiki taskuid, kui ta parkimisplatsi poole kõmpis. Autovõtmed olid kadunud. Teisalt oli neil kombeks kaduda, nii et ta kordas patsutamisrituaali ja sim sala bim! võtmed hõljusid kohatult õhukese pintsaku taskust välja. Same procedure as last year.
Oli sedasorti vastärganud karge kevadhommik, nagu maikuu esimene nädal tavatseb neid pakkuda. Päevad, mis paistavad aknast vaadates nii kutsuvad, aga osutuvad salakavalalt maskeeritud talvepäevadeks. Tema, kes ta oli alati liiga kergelt riides, oli nüüd praktiliselt alasti. Armetud rõivatükid ei pakkunud jäiste tuulte vastu vähimatki kaitset. Ta üritas neid tihedamalt keha ümber tõmmata, aga ei leidnud midagi, millega seda teha.
Kell oli üheksa hommikul ja autode rivid Haga Södra ja Norrtulli juures seisid liikumatult paigal. Viimase aasta jooksul oli autoliiklus linnas drastiliselt kasvanud. Äkitselt oli liiklusummikutes paigalistumine väga atraktiivseks muutunud. Arvatavasti odav psühhoteraapia, puuride rivi ürgmöirgavate mister Hyde’idega. Teisalt olid alternatiiviks hiljuti privatiseeritud lähirongid, mis ei käinud kunagi või samasugune metroo, mis jäi alatasa pimedatesse tunnelitesse tundideks seisma või jalgrattasõit sadistlikult konstrueeritud jalgrattateedel, mida keegi ei julgenud kasutada, sest need paistsid olevat projekteeritud eriti jubedate vigastuste tekitamiseks.
Hea küll, ta oli igavene iriseja.
Endal ei olnud tal küll millegi üle kaevata. Punane metrooliin oli lollustest suhteliselt hästi pääsenud. Ta pühendas oma igapäevase pika teekonna Norsborgist Stockholmi jätkuvalt intensiivselt tegelikkust eiravale džässikuulamisele. Pärast väikest ekskurssi ooperimaailma, sarnaselt kergelt rikutud komissar Morse’ile, oli ta džässi juurde tagasi pöördunud. Ta ei suutnud ennast õieti lahti kiskuda bebopi ajastust 1950ndatel ja 60ndatel. Just nüüd oli päevakorral Miles Davis. Kind of blue. Täiesti muinasjutulised meistriteosed, iga viimane lugu sellel plaadil. Viis klassikut: „So What”, „Freddy Freeloader”, „Blue in Green”, „All Blue” ja „Flamenco Sketches” – mis kõik olid sündinud enam-vähem puhaste stuudioimprovisatsioonidena kuldsel 1959. aastal. Muusikud tulid stuudiosse, ilma et oleksid muusikat eelnevalt näinud, Miles ilmus kohale paki noodilehtedega ja kõik viis lugu olevat istunud esimesel katsel. Mingil moel tundus, et see muusika sündis siis, kui seda esitati, ja oli kohe küps. Uut laadi bluus, lõpmata maalähedane, lõpmata keeruline. Iga sekund oli nauding.
Aga tööl kasutas ta ametiautot. Ta pistis imekombel välja nõiutud autovõtme vana beeži Audi lukku sisse, heitis pilgu liiklusele ja ohkas raskelt. Arvatavasti jõudnuks ta ujudes kiiremini Djurgårdenile.
Sest sinna oli tal vaja jõuda. Kolleegi ja paarimehe Jorge Chavezi hääles oli kõlanud varjatult lootusrikas kõrvaltoon, see, mida Paul Hjelm oli nii kaua igatsenud kuulda. „Ma arvan, et sa peaksid siia tulema, Paul. Skansenisse.”
See, et ta tuli parajasti teiselt Skanseni lähiümbrusega seotud juhtumilt, tegi asja ainult huvitavamaks.
Ta jäi juba enne Karolinska väravast välja jõudmist ummikusse kinni ja otsustas, et ei lase ennast mister Hyde’iks muundada. Asi ei olnud seda väärt. Selle asemel laskis ta „Kind of Blue” CD-l autostereosse libiseda ja naeratas, kui esimesed helid ta kuulmekilele mett määrisid. Sellal kui ta kannatlikult hiiglaslikult haiglaalalt väljapääsu poole trügis, hakkas ta kummaliste perekonnanimede edetabelit koostama. Kas Altbratt ei olnud mitte kandidaat number üks? Varem oli ta sattunud selliste suuruste peale nagu Kungskranz ja Riddarsson, Äppelblohm ja Sarkander, aga kas neil oli Altbratti vastu mingeid šansse?
Anton Altbratt oli Östermalmil paikneva karusnahaäri jõukas omanik, kes elas Djurgårdeni linnaosas, ja oli jõudnud astuda teise abielusse, mille viljaks oli kümneaastane Lisa. Tal oli muidugi kaks täiskasvanud last varasemast abielust, ja uut abikaasat, Lisa ema, ei olnud õnnestunud kätte saada. Ta oli teadmata kohas ärireisil. Hjelmile jäi mulje keerulistest erootilistest kombinatsioonidest, aga ta otsustas rohkem küsimusi mitte esitada.
Mis