Fer-de-lance. Rex Stout

Wolfe ei tule kunagi alla enne ühtteist. Ta tõusis alati kell kaheksa, ükskõik mis kell ta magama läks, einestas oma toas paari ajalehe seltsis ja veetis üheksast üheteistkümneni kaks tundi kasvuhoones. Vahel kuulsin riietudes või vannis käies vana Horstmanni, kes taimede eest hoolitses, tema peale röökimas. Tundus, et Wolfe avaldas Horstmannile samasugust mõju nagu vahekohtunik John J. McGraw’le. Mitte et Wolfe ei oleks vanamehele meeldinud, olen kindel, et asi ei olnud selles; mind ei oleks pannud imestama, kui ta oleks muretsenud, et Wolfe’i kere võib tasakaalu kaotada, ümber kukkuda ja orhideed sodiks muljuda. Need taimed olid Horstmannile niisama kallid kui mulle mu parem silm. Ta magas väikeses toas kasvuhoone nurgas ning mind ei oleks üllatanud, kui ta oleks neid öösiti kontrollimas käinud.

      Kui olin teinud köögis otsa peale taldrikutäiele neerudele ja vahvlitele koos paari klaasi piimaga – sest ma keeldusin laskmast Fritzil katta söögilauda minu hommikueineks, mille sõin alati üksinda –, läksin kümneks minutiks välja värsket õhku hingama, kõndisin sadamakaile ja tagasi ning seadsin end siis kabinetis oma nurgalaua taga arveraamatute juurde sisse, võtnud enne pisut tolmu, avanud seifi ja täitnud Wolfe’i sulepea. Tema posti jätsin avamata tema lauale, nii oli tavaks; minule kirju ei olnud. Kirjutasin kaks või kolm tšekki ja kontrollisin bilanssi, see polnud teab mis keeruline, asjad olid olnud nii vaiksed. Siis võtsin ette taimepaberid, et olla kindel, et Horstmann on kõik oma arved esitanud. Olin sellega poole peal, kui kuulsin köögis sisetelefoni surinat ning hetk hiljem astus Fritz uksele ja ütles, et keegi O’Grady soovib näha härra Wolfe’i. Võtsin nimekaardi, vaatasin ja nägin, et nimi on mulle uus; teadsin paljusid mõrvarühma tüüpe, kuid seda O’Gradyt ei olnud ma kunagi näinud. Ütlesin Fritzile, et ta mehe sisse juhataks.

      O’Grady oli noor ning kehaehituse ja kõnnaku järgi otsustades väga sportlik. Tal oli ebameeldiv pilk, puuriv ja riiakas; selle järgi, kuidas ta mind põrnitses, võinuks arvata, et mul on Lindberghi laps taskus.

      Ta ütles: „Kas härra Nero Wolfe?”

      Osutasin tooli poole. „Võtke istet.” Heitsin pilgu kellale. „Härra Wolfe tuleb alla üheksateistkümne minuti pärast.”

      Mehe kulm tõmbus kipra. „Asi on oluline. Kas te ei saaks teda kutsuda? Ma saatsin oma kaardi, ma olen mõrvarühmast.”

      „Muidugi, ma tean. Võtke istet. Kui ma teda kutsuksin, viskaks ta mind millegagi.”

      Ta istus ja mina pöördusin tagasi taimedokumentide juurde. Kord või kaks mõtlesin ootamise ajal, et võiksin lihtsalt nalja pärast proovida temalt infot välja pressida, kuid ühest pilgust tema näole piisas: ta oli liiga noor ja sirgjooneline, et vaeva näha. Ta istus üheksateist minutit sõnagi lausumata nagu kirikus.

      Kui Wolfe kabinetti astus, tõusis külaline püsti. Aeglaselt ukse juurest kirjutuslaua poole suundudes soovis Wolfe mulle kena hommikut, palus, et avaksin veel ühe akna, ja heitis pilgu külalisele. Laua taga istet võttes silmas ta nimekaarti, mille olin sinna pannud, heitis siis pilgu postile, lappas oma väledate sõrmedega ümbrikunurki nagu pangateller tšekke kontrollides. Siis lükkas ta posti kõrvale ja pöördus vennikese poole.