Olin läinud Wolfe’iga rääkima üles esimesse kasvuhooneruumi, niinimetatud päikesetuppa, ja jätnud Anna alla kabinetti. Wolfe istus suures tugitoolis, kaheksatolline punasebeežikirju orhideeõis kukalt kõditamas, ega paistnud olevat huvitatud. Ta ei olnud tõesti huvitatud. Ta heitis vaevalt pilgu paberitele ja asjadele, mille olin Maffei toast kaasa toonud. Ta tunnistas, et telefonikõnes on teatud võimalusekübe, kuid ei näinud, et selles oleks midagi, mis vääriks vaevanägemist. Püüdsin teda veenda, et kuna tüdruk on juba all, võiks ta niisama hästi asja ette võtta ja vaadata, mida tal annab kätte saada, ning lisasin õelalt: „Pealegi on ta juba dollari maksma läinud. Ma pidin andma majaperenaisele dollari.”
„See oli sinu dollar, Archie.”
„Ei, see oli kuludollar. See on raamatus kirjas.”
Läksin koos temaga lifti. Ma ei usu, et kui Wolfe pidanuks ise tõusmiste ja laskumistega toime tulema, ei oleks ta üldse kunagi ülakorrusele läinud, isegi taimede pärast mitte.
Wolfe hakkas otsemaid Annaga pihta. See oli kaunis. Viis aastat tagasi ei oleks ma osanud seda hinnata. See oli kaunis, sest see oli täiesti kõikehõlmav. Kui selles tüdrukus midagi oli, mingi teadmiseraas, pealtnäha unustatud tunde või reaktsiooni kübe, mis võis näidata meile suuna või anda vihje, siis ei olnud seda võimalik Wolfe’i eest varjata. Ta küsitles Annat viis tundi.
Ta küsis temalt Carlo Maffei hääle, harjumuste, riietuse, söögi, iseloomu, lauakommete, suhete kohta õe, proua Ricci, Anna enda ja kõigiga, keda Anna oli kunagi temaga koos näinud. Ta küsis proua Ricci, kõigi üürimaja viimase kahe aasta elanike, naabrite ja kaupmeeste kohta, kes neile kaupa kohale toimetasid. Seda kõike tegi ta kergelt ja nagu muuseas, püüdes neiut mitte väsitada – hoopis teisiti kui tookord, kui nägin teda Lon Gravesiga, kelle Wolfe ühe pärastlõunaga surmani ära väsitas ja poolhulluks ajas.
Mulle tundus, et ta sai tüdrukult vaid ühe asja ning seda polnud just palju, ainult tunnistus, et Anna oli midagi samal hommikul Maffei toast ära võtnud. Kolmapäeval. Väikesed paberitükid tema lauasahtlist, tagaküljel liim ja esiküljel kiri S. S. LUCIA ja S. S. FIORENZA. Muidugi olid need auriku pagasikleebised. Ajalehest olin teada saanud, et Lucia oli asunud teele 18. mail ja Fiorenza 3. juunil. Nähtavasti oli Maffei otsustanud Itaalia kasuks mitte üks, vaid kaks korda, ning mõlemal korral loobunud. Anna oli võtnud paberitükid, ütles ta, sest need olid ilusad värvilised, ja ta tahtis kleepida need kastile, kus ta hoidis oma riideid. Õhtusöögi ajal, kui me kolmekesi söögitoas istusime, jättis Wolfe Anna päris rahule ja rääkis minuga, peamiselt õllest, kuid kohvijoomiseks viis ta meid tagasi kabinetti ja hakkas jälle pihta. Ta pöördus tagasi ja tungis edasi, sööstis ringi, peatudes juhuslikel asjadel, mis tundusid nii ebaolulised ja tähtsusetud, et kõik, kes polnud kunagi näinud, kuidas ta küüliku kübarast välja tõmbab, oleksid olnud kindlad, et ta on peast segi. Kella üheteistkümneks olin mina omadega läbi, haigutasin ja valmis alla andma, ning mulle tegi tuska, et Wolfe ei ilmutanud vähimatki märki kannatamatusest või julgusetusest.
Ja siis äkki tabas ta kümnesse.
„Nii et härra Maffei ei teinud teile kunagi kingitusi?”
„Ei, härra. Välja arvatud see kriidikarp, millest ma teile rääkisin. Ja ajalehed, kui neid kingituseks nimetada.”
„Jah, Te ütlesite, et ta andis teile alati oma hommikulehe. Timesi.”
„Jah, härra. Ta ütles kord, et loeb Timesi kuulutuste pärast. Teate küll, töökuulutused.”
„Kas ta andis teile lehe esmaspäeva hommikul?”
„Ta andis selle alati pärastlõunal. Jah, härra, esmaspäeva pärastlõunal.”
„Ja sellel hommikul ei olnud midagi iseäralikku?”
„Ei, härra.”
Nähtavasti tabas Wolfe tema pilgus mingi vaevumärgatava vilksatuse, õhkõrna liikumise, mis minul jäi kahe silma vahele. Igatahes ei andnud ta järele.
„Mitte midagi erilist?”
„Ei, härra. Ainult see väljalõige muidugi.”
„Väljalõige?”
„Välja lõigatud tükk. Suur tükk.”
„Kas ta lõikas tihti ajalehest tükke välja?”
„Jah, härra. Tavaliselt kuulutusi. Võib-olla alati kuulutusi. Mina kasutasin lehti koristamisel ja pidin aukude suhtes hoolas olema.”
„Aga see tükk oli suur.”
„Jah, härra.”
„Nii et see ei olnud kuulutus. Te vabandage mind, preili Fiore, kui ma ei ütle reklaam. Ma eelistan seda mitte teha. Nii et see ei olnud kuulutus, mille ta esmaspäevasest lehest välja lõikas.”
„Oh ei, härra. See oli esiküljel.”
„Või nii. Kas ta oli kunagi varem ka esiküljelt midagi välja lõiganud?”
„Ei, härra. Olen päris kindel.”
„Varem mitte midagi peale kuulutuste?”
„Selles ma kindel ei ole. Võib-olla ainult kuulutusi, ma usun, et see oli nii.”
Wolfe istus hetke, lõug rinnal. Siis pöördus ta minu poole. „Archie, lippa 42. tänavale ja too kakskümmend esmaspäevast Timesi.”
Olin rõõmus, et miski mind äratas. Mitte et see oleks olnud midagi, millest elevusse sattuda, sest ma nägin, et Wolfe katsub õnne ainsa praoga, millest paistis tilluke valguskiir; ma ei oodanud sellest midagi ega arvanud, et temagi ootas. Kuid oli kena juuniõhtu, jahe, kuid meeldiv ja mahe ning ma täitsin kopsud värske õhuga tuulest, mida tekitasin, sõites läbi linna Broadwayle ja keerates sealt põhja poole. Times Square’il nägin tuttavat võmmi Marve Doyle’i, kes töötas varem 14. tänaval, ning ta lasi mul jätta auto Broadwayl tänava äärde, kuni jooksin üle tänava Timesi büroosse. Teatri- ja kinoseltskond valgus kõnniteedelt tänavale, otsustades, kas maksta kaks dollarit restoranis või kakskümmend senti Nedicki kiirtoidukohas.
Kui ma tagasi kabinetti jõudsin, lasi Wolfe tüdrukul puhata. Ta oli lasknud Fritzil õlut tuua ja Anna rüüpas seda klaasist, nagu oleks see tuline tee, kuivanud vahuviir ülemisel huulel. Wolfe oli teinud otsa peale kolmele pudelile, kuigi ma ei saanud olla ära kauem kui kakskümmend minutit. Kui ma sisse astusin, ütles Wolfe: „Ma oleksin pidanud sulle ütlema, et sa võtaksid linnaväljaande.”
„Muidugi, selle ma võtsingi.”
„Kena.” Ta pöördus tüdruku poole. „Kui te vastu ei ole, preili Fiore, siis oleks parem, kui te ettevalmistusi ei vaataks. Keera tema tool teistpidi, Archie, ja too väike lauake tema õlle jaoks. Ja nüüd ajalehed. Ei, ära seda katki rebi, las ta olla parem terve, nii nägi ta seda algul. Võta teised lehed ära, need on preili Fiore jaoks väärt kraam, mõelda vaid kogu mustusele, mida nendega saab kokku pühkida. Nii.”
Laotasin lehe esimese osa Wolfe’i ette lauale ning ta ajas end toolis sirgu, et selle kohale kummarduda. Tundus nagu oleks jõehobu loomaaias end püsti ajanud. Võtsin kõik sisemised osad välja ja ladusin toolile virna, siis võtsin ka endale esikülje ja asusin uurima. Esmapilgul tundus see igal juhul lootusetu: Pennsylvanias streikisid kaevurid, Riiklik Püssiliit päästis riiki kolme eri pealkirja all, kaks poissi olid ületanud kolmekümne jala pikkuse paadiga Atlandi ookeani, ülikooli rektor oli saanud golfiväljakul südamerabanduse, gangster oli pisargaasiga Brooklyni korterist välja aetud, Alabamas oli lintšitud neeger ning keegi oli leidnud kusagil Euroopas ühe vana maali. Wolfe ahmis endasse kogu lehekülge. Ainus, mis mille üldse proovimist väärt tundus, oli Šveitsis leitud maal, mis arvati olevat varastatud