Wolfe tähendas: „Mitte proua Maffei.”
Naine raputas pead. „Ei, härra. Ma ei ole abielus.”
„Aga hädas sellegipoolest.”
„Jah. Härra Durkin arvas, et te olete äkki piisavalt hea, et…”
„Rääkige meile asjast.”
„Jah, härra. Asi on minu vennas Carlos. Ta on läinud.”
„Kuhu?”
„Ma ei tea, härra. Sellepärast ma kardangi. Ta on kaks päeva ära olnud.”
„Kuhu ta… ei, ei. Need ei ole ilmingud, kõigest faktid.”
Wolfe pöördus minu poole. „Lase käia, Archie.”
Selleks ajaks kui ta oli oma „ei-ei” lõpetanud, oli mul märkmik väljas. Mulle meeldis seda sorti tegusid Wolfe’i ees rohkem teha kui ükskõik millal muidu, sest ma teadsin paganama hästi, et ma olin selles kõva. Kuid see polnud eriline töö, see naine teadis, mis tuleb kirja panna, niisama hästi kui mina. Ta jutustas oma loo kiiresti ja selgelt. Ta oli ühes Park Avenue uhkes korteris majapidaja ja elas seal. Tema vend Carlo, kes oli temast kaks aastat vanem, elas Sullivan Streetil üüritoas. Ta oli metallitööline, õe sõnul esmaklassiline, ning teeninud aastaid Rathbun&Crossis ehteid valmistades head raha, ent kuna ta jõi ning ei ilmunud vahel tööle, oli ta üks esimestest, kes majanduskriisi algul lahti lasti. Mõnda aega pärast seda oli ta teinud siin ja seal juhutöid, kulutanud ära oma napid säästud ning elanud eelmise talve ja kevade tänu õe toetusele. Aprilli keskel oli vend lõplikult julguse kaotanud ja otsustanud Itaaliasse naasta ning Maria oli nõustunud teda toetama, oli andnud raha auriku pileti jaoks. Kuid nädal hiljem oli Carlo äkki teatanud, et reis lükkub edasi, ta ei selgitanud, miks, kuid teatas, et ta ei vaja rohkem raha ja saab peagi tagasi maksta kõik, mis õde oli talle laenanud ning võib ehk kokkuvõttes ikkagi Ameerikasse jääda. Vend ei olnud kunagi olnud väga avameelne ning oma plaanimuutuse suhtes jäi ta kangekaelselt salapäraseks. Nüüd oli Carlo läinud. Ta oli õele laupäeval helistanud ja öelnud, et kohtub temaga esmaspäeval, Maria vabal õhtul, Prince Streeti Itaalia restoranis, kus nad sageli koos einetasid, ning lisanud lustlikult, et võtab kaasa küllalt raha, et õele tagasi maksta ning talle isegi laenu anda, kui Maria peaks seda vajama. Esmaspäeva õhtul oli õde teda oodanud kella kümneni ning läinud siis venna üürimajja, kus talle öeldi, et Carlo oli lahkunud veidi pärast seitset ega olnud tagasi tulnud.
„Üleeile,” tähendasin.
Nägin, et ka Durkinil oli märkmik lahti ja ta noogutas. „Esmaspäeval, 4. juunil.”
Wolfe vangutas pead. Ta oli istunud vaikselt ja mittemidaginägevalt nagu mägi, lõug rinnal, nüüd raputas ta muidu liikumatuks jäädes nõrgalt pead ja pomises: „Durkin, täna on kolmapäev, 7. juuni.”
„Ja siis?” Fred jäi teda vahtima. „Ei vaidle vastu, härra Wolfe.”
Wolfe vibutas Maria poole sõrme. „Kas see oli esmaspäeval?”
„Jah, härra. Muidugi. See on mu vaba õhtu.”
„Teie peaksite seda õhtut teadma. Durkin, paranda oma märkmikku või veelgi parem, viska see minema. Sa oled ajast kaksteist kuud ees, 4. juuni on esmaspäev järgmisel aastal.” Ta pöördus naise poole. „Maria Maffei, kahjuks pean andma teile kehva soovituse. Rääkige politseiga.”
„Ma juba tegin seda, härra.” Naise silmis vilksatas pahameel. „Nad ütlesid, et ta läks minu rahaga Itaaliasse.”
„See on võimalik.”
„Oh ei, härra Wolfe. Te ei saa nii arvata. Te olete mind näinud. Te ju näete, et ma ei tunne oma venda nii halvasti.”
„Kas politsei ütles teile, millise laeva peale teie vend läks?”
„Kuidas nad oleksid saanud seda teha? Mingit laeva ei ole. Nad ei uuri midagi, nad isegi ei kaalu seda. Nad lihtsalt ütlevad, et ta läks Itaaliasse.”
„Selge, nad teevad seda vaistu põhjal. Mul on kahju, aga ma ei saa teid aidata. Võin vaid oletada. Rööv. Kus on sellisel juhul tema laip? Jälle tuleks teil pöörduda politsei poole. Varem või hiljem leiab keegi selle ja teie mõistatus laheneb.”
Maria Maffei raputas pead. „Ma ei usu seda, härra Wolfe. Ma lihtsalt ei usu seda. Ja siis oli ju veel see telefonikõne.”
Sekkusin. „Te ei maininud telefonikõnet.”
Naine naeratas mulle hambaid paljastades. „Ma tahtsin seda kohe teha. Veidi enne kella seitset helistati talle üürimajja. Telefon on seal alumise korruse esikus ja tüdruk kuulis teda rääkimas. Carlo oli elevil ja lubas kellegagi pool kaheksa kokku saada.” Naine pöördus Wolfe’i poole. „Te saate mind aidata, härra. Te saate aidata mul Carlo üles otsida. Ma olen õppinud teesklema rahu, sest olen elanud nii kaua ameeriklaste seas, aga ma olen itaallane ja pean oma venna üles leidma ja maksma kätte sellele, kes on talle häda teinud.”
Wolfe raputas vaid pead. Naine ei pööranud sellele tähelepanu.
„Te peate, härra. Härra Durkin ütleb, et te olete raha koha pealt väga kitsi. Mul on veel pisut järel, ma suudan tasuda kõik kulud ja ehk veidi rohkemgi. Ja te olete härra Durkini sõber ja mina olen proua Durkini sõber, ta on minu sõber Fanny.”
Wolfe teatas: „Mina ei ole kellegi sõber. Kui palju te saaksite maksta?”
Naine kõhkles.
„Kui palju teil on?”
„Mul on tublisti üle tuhande dollari.”
„Kui palju te sellest maksaksite?”
„Ma maksaksin kõik. Kui ma leiaksin oma venna elusana, siis maksaksin kõik. Kui te leiate ta surnuna ja näitate mulle tema surnukeha ja seda isikut, kes talle häda tegi, maksaksin teile ikkagi korralikult. Enne maksaksin matuste eest.”
Wolfe’i silmalaud vajusid aeglaselt alla ja kerkisid siis uuesti üles. See, nagu ma teadsin, tähendas tema heakskiitu, olin sageli talle ettekannet tehes seda märki oodanud, tihtipeale asjatult. Ta ütles: „Te olete praktiline naine, Maria Maffei. Veelgi enam, võimalik, et te olete naine, kelle au on talle kallis. Teil on õigus, minus on midagi, mis saaks teid aidata: see on geenius, kuid te ei ole pakkunud stimulaatorit selle äratamiseks ning see, kas minu geenius teie venda otsides ärkab, pole kindel. Igal juhul tuleb esimeses järjekorras rutiinne töö ja selle kulud on väikesed.”
Ta pöördus minu poole.
„Archie, mine Carlo Maffei üürimajja, tema õde tuleb sinuga kaasa. Otsi üles see tüdruk, kes kuulis telefonikõnet, räägi tema ja teistega ning vaata Carlo Maffei tuba üle. Kui on mingeid jälgi, siis helista millalgi pärast viit siia ja kutsu Saul Panzer, võta kaasa kõik, mis tundub sulle ebaoluline.”
Minu meelest oli temast tarbetu torgata mind võõra inimese juuresolekul, kuid olin juba ammu õppinud, et polnud mingit mõtet tema viisakuste peale vimma kanda. Maria Maffei tõusis toolilt ja tänas teda.
Durkin astus sammu lähemale. „Selle kitsiduse koha pealt, härra Wolfe, te ju teate, kuidas keel vahel tööle hakkab…”
Läksin talle appi. „Tule, Fred, võtame rotsteri ja ma võin su ära viia.”
TEINE PEATÜKK
Parkisin suure läikivmusta rotsteri Sullivan Streetile maja ette, mille aadressi Maria Maffei oli mulle andnud, sisemuses tunne, et ma ei pruugi seda enam elusana ja tervena näha – pean silmas rotsterit, sest tänav oli täis prügi ja metsikuid Itaalia poisikesi, kes karjusid ja tormasid ringi nagu mustasilmsed kuradid. Kuid rotster oli olnud ka hullemates paikades kui see, nagu näiteks tol õhtul, kui ma jahtisin noort Gravesi, kes istus Pierce’i kupees, põlvede vahel kott smaragdidega, New Milfordist läbi kogu Pike’i maakonna, üles ja alla tosinast mäest kõige hullemas vihmas ja jalasügavuses poris, mida olin eales näinud. Wolfe oli andnud käsu, et iga rotsteri väikseimgi kriim tuleb teha täiesti korda, ja muidugi rõõmustas