Wolfe ütles: „Näita talle ühte.”
Viimane, mille ta oli välja lõiganud, oli kõige peal, kuid ma küünitasin selle alla ja võtsin järgmise; lugu maalist oli olnud suures kastis esilehe alumises parempoolses veerandis. Kui ma seda laialilaotatult Anna ees hoidsin, ütles Wolfe: „Vaadake seda, preili Fiore. Kas see on see tükk, mis oli esmaspäeva hommikul välja lõigatud?”
Anna heitis sellele vaid ühe pilgu. „Ei, härra. See oli suur lugu ülevalt, las ma näitan teile…”
Napsasin lehe eest, enne kui ta jõudis selle haarata, panin lauale ja võtsin teise. Laotasin selle tema ette. Seekord vaatas ta pikemalt ja ütles siis: „Jah, härra.”
„See on seesama?”
„Jah, see oli niimoodi välja lõigatud.”
Wolfe vaikis hetke, siis kuulsin teda välja hingamas ja ta ütles: „Keera ta ringi, Archie.” Võtsin tooli käetoest ja keerasin tooli koos Annaga ringi. Wolfe vaatas neiut ja küsis: „Kui kindel te olete, preili Fiore, et paber oli niimoodi välja lõigatud”
„Ma tean, et oli, härra. Ma olen kindel.”
„Kas te nägite artiklit, mille ta oli välja lõiganud? Tema toas, võib-olla prügikastis või tema käes?”
„Ei, ma ei näinud seda. See ei saanud olla prügikastis, sest tema toas ei ole seda.”
„Hästi. Kui vaid kõik põhjused oleksid niisama head. Te võite nüüd koju minna, preili Fiore. Te olite tubli tüdruk, kannatlik ja pika meelega, ning erinevalt enamikust inimestest, kellega kohtumist ma selles majas püsides väldin, olete valmis hoidma keelt selle tegeliku otstarbe jaoks. Aga kas te vastaksite palun veel ühele küsimusele? Palun seda kui teenet.”
Tüdruk oli omadega täiesti läbi, kuid temas oli siiski veel nii palju elu, et lasta ta silmis paista jahmatust. Ta vaatas Wolfe’ile ainiti otsa. Wolfe jätkas. „Ainult üks küsimus veel. Kas te olete kunagi näinud Carlo Maffei toas golfikeppi?”
Kui Wolfe ootas kõrghetke, siis sai ta selle, sest esimest korda kõigi nende tundide jooksul tõmbus tüdruk endasse. Oli naljakas, kui selgelt see silma hakkas. Hetke ta ainult vaatas, ent kui küsimus kohale jõudis, kadus ta näost kogu vähene värv, ta oli näost lubivalge, suu vajus lahti, ta nägi välja nagu idioot ja hakkas siis üle kogu keha värisema.
Wolfe ei jätnud järele. „Millal te seda nägite?”
Äkki pigistas neiu huuled kokku ja surus käed süles rusikasse. „Ei, härra.” See oli vaevalt pomin. „Ei, härra, ma ei ole seda näinud.”
Wolfe silmitses teda hetke ja ütles: „Olgu peale. Kõik on korras, preili Fiore.” Siis pöördus ta minu poole. „Vii ta koju.”
Anna ei püüdnudki püsti tõusta, enne kui ma tema juurde astusin ja teda õlast puudutasin, Siis toetas ta käed tooli käetugedele ja ajas end püsti. Wolfe oli päris kindlasti ta kuidagi vahele võtnud, kuid tüdruk ei paistnud olevat hirmunud, vaid kokku varisenud. Võtsin toolileenilt ta jaki ja aitasin selle talle selga. Kui Anna hakkas ukse poole minema, pöördusin, et midagi Wolfe’ile öelda, ega suutnud oma silmi uskuda. Wolfe vinnas end toolilt püsti! Olin kord näinud, kuidas ta keeldus sellest vaevast naise lahkumise puhul, kes oli väärt kakskümmend miljonit Ameerika dollarit ja abielus Inglise hertsogiga. Igatahes ütlesin, mida olin hakanud ütlema: „Ma lubasin anda talle dollari.”
„Siis sa pead seda tegema.” Wolfe tõstis pisut häält, et see kostaks ukseni. „Head õhtut, preili Fiore.”
Neiu ei vastanud. Järgnesin talle halli ja viisin ta välja auto juurde. Kui me Sullivan Streetile jõudsime, ootas proua Ricci maja ees, silmis pilk, mis pani mind otsustama, et ei ole mõtet viisakuste vahetamiseks peatuda.
KOLMAS PEATÜKK
Selleks ajaks, kui olin auto garaaži pannud ja kõndinud kaks tänavavahet tagasi 35. tänavale, oli kabinet pime, ning kui ma läksin trepist üles, silmasin Wolfe’i magamistoa ukse all valguskiirt. Mõtlesin sageli, kuidas ta endal riided seljast saab, kuid teadsin, et Fritz teda ei aita. Fritz magas ülakorrusel, kasvuhoonete vastas; minu tuba oli kolmandal, Wolfe’iga samal korrusel – üsna avar tuba maja esiküljel kahe akna ja oma vannitoaga. Olin elanud seal seitse aastat, see oli päris kindlasti kodu ning tundus tõenäoline, et jääb selleks veel seitsmeks või koguni kahekümne seitsmeks aastaks, sest ainus tüdruk, kellest ma olen kunagi tõsiselt sisse võetud olnud, leidis teise, kes talle rohkem meeldis. Nii saingi ma kokku Wolfe’iga – aga seda lugu ei ole ma valmis rääkima, vähemalt veel mitte. Selles on paar väikest punkti, mis vajavad kunagi klaarimist. Kuid see tuba oli kahtlemata kodu. Voodi oli suur ja mugav, kirjutuslaual oli hulgaliselt sahtleid, kolm tooli olid mõnusalt mahukad ja põrandat kattis ehtne vaip, mitte mingid pagana pisikesed tükid, millel võib libiseda nagu võitükk kuumal koogil. Pildid seintel olid mu enda omad ja minu meelest hea valik: üks George Washingtoni kodust Mount Vernonist, värviline pilt lõvi peast, veel üks värviline metsast õitsva aasaga ning suur raamitud foto mu emast ja isast, kes mõlemad surid, kui ma olin alles laps. Oli veel üks värviline pilt nimega „Septembrihommik” noorest naisest, kellel ei paistnud olevat üldse riideid seljas ja juuksed katsid ta keha, kuid see asus vannitoas. Selles toas ei olnud midagi ebatavalist, see oli lihtsalt hea tuba, kus elada, välja arvatud suur gong voodi all seinal, aga see ei paistnud välja. See oli ühendatud nii, et kui Wolfe keeras oma toas lülitit, mida ta tegi igal õhtul, hakkas gong kõmisema, kui keegi astus hallis viie jala kaugusele tema uksest või kui mõnd tema akent üritati lahti teha, ning see oli ühendatud ka kõigi kasvuhoonete ustega. Wolfe rääkis mulle kord, mitte et see oleks eriti midagi lugenud, et tegelikult ei ole temas argust, ainult tugev vastumeelsus võimaluse suhtes, et keegi võiks teda puudutada, või vajaduse suhtes teha äkilisi kiireid liigutusi, ning kui ma kaalusin, millist massi tal tuleks liigutada, olin valmis teda uskuma. Mingil põhjusel ei olnud säärased küsimused, nagu näiteks argus, mind Wolfe’i puhul kunagi huvitanud, kuigi tavaliselt võib mees, keda mul on põhjust kahtlustada arguses, süüa minu pärast teise laua taga.
Võtsin kabinetist ühe ajalehe endaga üles kaasa ning kui olin riidest lahti võtnud ning pidžaama selga ja tuhvlid jalga pannud, seadsin end tugitoolis mõnusalt sisse, sigaretid ja tuhatoos käepärast, ning lugesin artikli ülikooli rektorist kolm korda läbi. Selle pealkiri oli järgmine:
See oli pikk artikkel, terve veerg esiküljel, veel poolteist veergu siseküljel ja pikk järelehüüe koos paljude väljapaistvate inimeste kommentaaridega. Lugu ise ei olnud midagi erilist, tegelikult ei olnud selles midagi peale ühe inimese surma. Loen seda lehte iga päev ja see number oli vaid kaks päeva vana, kuid ma ei mäletanud, et oleksin seda artiklit märganud. Barstow, Hollandi ülikooli 58-aastane rektor oli mänginud pühapäeval kolmkümmend miili New Yorgist põhja pool Pleasantville’i lähedal Green Meadow’ klubi väljakul koos oma poja Lawrence’i ja kahe sõbra, E. D. Kimballi ja Manuel Kimballiga, golfi. Neljanda augu edenemisalal oli ta äkki ettepoole vajunud ja näoli maha kukkunud, paar sekundit tõmmelnud ja siis liikumatuks jäänud. Abiline oli tema juurde rutanud ja tal käest haaranud, kuid selleks ajaks, kui teised tema juurde jõudsid, oli ta surnud. Klubihoonest kohale rutanud rahva ja teiste mängijate seas oli arst, Barstow’ vana sõber, ning arst ja poeg olid viinud surnukeha Barstow’ enda autoga koju, mis asus kuue miili kaugusel. Arsti otsuse kohaselt oli tegu südamehaigusega.
Ülejäänu oli tavapärane lisajutt, Barstow’ karjäärist ja saavutustest, tema pilt, seda ja teist, kuidas ta naine oli kokku kukkunud, kui surnukeha koju toodi ning kuidas tema poeg ja tütar kenasti vastu pidasid. Pärast kolmandat lugemist ma vaid haigutasin ja andsin alla. Ainus side, mida ma Barstow’ surma ja Carlo Maffei vahel nägin,