Fer-de-lance. Rex Stout

Maria Maffei viis mind kõigepealt perenaise, kena paksu naise juurde, kellel olid märjad käed, lömmis nina ja sõrmused sõrmes, ning siis ülakorrusele oma venna tuppa. Vaatasin pisut ringi, kuni Maria Maffei läks otsima tüdrukut, kes oli telefonivestlust pealt kuulnud. See oli üsna avar kahe aknaga neljanda korruse tuba. Vaip oli kulunud ning mööbel vana ja logisev, kuid tuba oli puhas ja üldse mitte paha, kui välja arvata pätikarja kisa all tänaval, kui avasin akna, et näha, kas rotster on ikka veel püsti. Nurgas oli kaks suurt reisikotti, üks vana, kulunud ja kipakas, teine samuti vana, kuid toekas ja korralik. Kumbki ei olnud lukus. Kipakas kott oli tühi, korralikum aga sisaldas hulga eri kuju ja suurusega väikseid tööriistu, osa küljes rippusid pandimaja lipikud, paar puu- ja metallitükki ning muud träni, nagu näiteks traadikerad. Kapis oli vana ülikond, kaks paari tööpükse, üks mantel, kaks paari kingi ja viltkaabu. Akende vahel seisva laua sahtlites oli hulk särke, lipse, taskurätikuid, sokke – sugugi mitte vähe mehe kohta, kes oli aasta otsa õe kulul elanud – ning hulgaliselt pudipadi, nagu kingapaelad, pliiatsid, fotod ja tühjad tubakakarbid. Ülemises sahtlis oli seitseteist kummipaelaga kokku seotud kirja, ümbrikel Itaalia postmargid. Samas sahtlis olid segiläbi kviitungid ja tasutud arved, pakk kirjapaberit, paar väljalõiget ajalehtedest ja ajakirjadest ning koera kaelarihm. Laua peal oli lisaks kammile ja harjale ja muule samasugusele varustusele, nagu ütleks Wolfe, pool tosinat raamatut, kõik itaalia keeles, välja arvatud üks, mis oli täis pilte ja jooniseid, ning paks virn ajakirju, kolme aasta kuuväljaanded ühe ja sama pealkirjaga, Metal Crafts. Parema akna juures nurgas oli lihtne puulaud, mille pind oli kaetud kriimustuste ja täketega, laual olid väikesed kruustangid ja lihvimismasin piisavalt pika elektrijuhtmega, et ulatuda lambipesani. Samasuguseid tööriistu oli ka kotis. Uurisin lihvimismasinat, et teha kindlaks, kas seda oli hiljuti kasutatud, kui sisse astus Maria Maffei koos tüdrukuga.

      „See on Anna Fiore,” ütles naine.

      Astusin tüdruku juurde ja surusin tal kätt. Ta oli umbes kahekümneaastane lihtsakoeline lapsuke, nahk nagu vanaks läinud tainas ja näol ilme, nagu oleks ta hällis surmani ära hirmutatud ja pole sellest üle saanudki. Ütlesin talle oma nime ning lisasin, et kuulsin preili Maffeilt, et ta oli kuulnud härra Maffeid telefoniga rääkimas, enne kui mees esmaspäeva õhtul välja läks. Tüdruk noogutas.

      Pöördusin naise poole. „Usun, et tahate tagasi linna minna, preili Maffei. Me saame Annaga hakkama.”

      Naine raputas pead. „Kui ma õhtusöögiks tagasi jõuan, on kõik korras.”

      Muutusin pisut tusaseks. Asi oli selles, et olin Durkiniga nõus, et kogu see lugu on tühiasi ning paljas õhuvirvendus. Seepärast ütlesin Maria Maffeile, et saan vabalt ilma temata hakkama ning et ta võiks parem minema hakata ning kuuleb Wolfe’ilt, kui midagi uudist on. Preili Maffei heitis tüdrukule pilgu, näitas mulle hambaid ja lahkus.

      Tõmbasin kaks tooli vastamisi, palusin tüdrukul enda vastu istuda ja võtsin märkmiku.

      „Teil ei ole vaja millegi pärast muretseda,” kinnitasin. „Kõige hullem, mis teiega juhtuda saab, on see, et te osutate preili Maffeile ja tema vennale teene ning ta võib teile pisut raha anda. Kas preili Maffei meeldib teile?”

      Tüdruk tundus hämmastuvat, nagu üllataks teda, et keegi võiks pidada tema meeldimiste ja mittemeeldimiste väljauurimist vaeva vääriliseks, kuid vastus oli üllatuse varjus valmis. „Jah, ta meeldib mulle. Ta on kena.”

      „Kas härra Maffei meeldib teile?”

      „Jah, muidugi, ta meeldib kõigile. Välja arvatud siis, kui ta joob, siis peaks tüdruk temast eemale hoidma.”

      „Kuidas te sattusite esmaspäeval õhtul tema telefonikõnet pealt kuulma? Kas te ootasite seda?”

      „Kuidas ma oleksin saanud seda oodata?”

      „Mina ei tea. Kas te vastasite telefonile?”

      „Ei, härra. Telefonile vastas proua Ricci. Ta ütles, et ma kutsuksin härra Maffei, ja ma hõikasin üles. Siis koristasin söögitoas lauda ning uks oli lahti ja ma kuulsin teda rääkimas.”

      „Kas te kuulsite, mida ta ütles?”

      „Muidugi.” Neiu ilme oli pisut põlglik. „Me kuuleme alati kõike, mida keegi telefonis räägib. Proua Ricci kuulis teda ka, ta kuulis sedasama mis mina.”

      „Mida ta ütles?”

      „Kõigepealt ütles ta halloo. Siis ütles ta, et Carlo Maffei räägib, mida te soovite. Siis ütles ta, see on minu asi, ma räägin sulle, kui sind näen. Siis ütles ta, miks mitte siin, minu toas. Siis ütles ta, ei, ma ei karda, mina ei ole see, kes peaks kartma. Proua Ricci sõnul ütles ta „mina ei karda”, aga ta ei mäleta seda õigesti. Siis ütles ta, muidugi tahan ma raha ja palju rohkem. Siis ütles ta olgu, kell pool kaheksa nurga peal. Siis ütles ta, pea ise suu, mis mul sest. Siis ütles ta, olgu, kell pool kaheksa, ma tean seda autot.”

      Neiu lõpetas. Mina küsisin: „Kellega ta rääkis?”

      Eeldasin muidugi, et vastus kõlab, et ta ei tea, kuna Maria Maffei ei olnud teadnud, kuid ta ütles kohe: „Seesama mees, kes talle varem helistas.”

      „Enne? Millal?”

      „Päris mitu korda. Maikuus. Ühel päeval kaks korda. Proua Ricci sõnul enne esmaspäeva kokku üheksa korda.”

      „Kas te kuulsite mõnikord tema häält?”

      „Ei, härra. Telefonile vastab alati proua Ricci.”

      „Kas te kuulsite mõnikord selle mehe nime?”

      „Ei, härra. Kui proua Ricci muutus uudishimulikuks, siis ta küsis mehe nime, kuid see vastas vaid, et pole oluline, öelge, et teda kutsutakse telefonile.”

      Hakkasin mõtlema, et selles võib siiski midagi lõbusat olla, võib-olla isegi raha. Mitte et mind oleks raha huvitanud: see oli Wolfe’ile, mina jahtisin lusti. Vähemalt ei pruukinud Carlo olla lihtsalt koolnukangena East Riveris. Otsustasin vaadata, mida annab saada, ja võtsin tüdruku tõsiselt ette. Olin kuulnud Wolfe’i seda palju kordi tegemas ning kuigi teadsin, et suurem osa tema tulemustest tuli mingist tundest, mida minus ei olnud, oli suur osa sellest kannatlikkus ja kobamine. Niisiis võtsin ta ette. Lasin käia kaks tundi ja kogusin suure hulga fakte, kuid mitte midagi sellist, mis oleks mulle midagi tähendanud. Kord tundus, et asi läheb soojemaks, kui kuulsin, et Carlo Maffeil oli kaks naist, kellega ta eri aegadel avalikkuse ette ilmus, ning et üks neist oli abielus, ent kui ma nägin, et see ei haaku telefonikõnega, heitsin loo kõrvale. Maffei oli maininud Itaaliasse sõitmist, kuid ei olnud midagi täpsemalt rääkinud. Ta oli olnud oma asjade suhtes üsna napisõnaline. Tal ei käinud külalisi peale õe ja ühe sõbra vanadest jõukatest aegadest, kellega ta käis vahel õhtust söömas. Pumpasin tüdrukut kaks tundi ja ei näinud kusagil valguskiirt, kuid miski selles telefonikõnes ei lasknud mul loobuda. Viimaks ütlesin tüdrukule: „Jää hetkeks siia, Anna, kuni ma käin all proua Ricci juures.”

      Majaperenaine kinnitas tüdruku lugu telefonikõnest ja ütles, et tal pole aimugi, kes helistaja oli, kuigi oli üritanud seda mitu korda välja uurida. Esitasin talle paar küsimust ühe ja teise kohta ning palusin siis luba võtta Anna endaga ülalinna kaasa. Ta ütles, et ta ei saa jääda üksi õhtusööki tegema, seepärast võtsin välja dollari ja tema küsis, mis kell ta võiks tüdrukut tagasi oodata, öeldes, et see ei tohi olla hiljem kui kell üheksa.

      Kui ta oli mu dollari vastu võtnud, vastasin: „Ma ei saa midagi lubada, proua Ricci, sest kui mu boss hakkab küsimusi esitama, ei tähenda ööd ja päevad midagi. Aga ta on turvaliselt ja tervelt tagasi niipea kui võimalik.”

      Läksin ülakorrusele, võtsin Anna ja mõned asjad lauasahtlist ning kui me tänavale jõudsime, nägin kergendusega, et rotster ei olnud ilma jäänud ei iluvõrest ega varurattast.

      Tiirutasin vaikselt mööda ülalinna, tahtmata jõuda liiga kiiresti 35. tänavale, kuna Wolfe oli kella neljast kuueni alati üleval taimede juures ning polnud hea mõte teda nende kahe tunni jooksul segada, kui selleks ei olnud just hädavajadust. Anna oli rotsterist vaimustuses, ta hoidis jalgu istme vastas ja käsi korralikult süles. See meeldis mulle ja ma tundsin Anna