Täiuslik elu? Või täiuslik vale?. Emily Elgar

vastuvõtus vanas ilusas ümberehitatud tallis Buscombe ’i aleviku parimas – ja ainsas – pubis. Ja seepärast käibki Cassie praegu nagu õrn kingitus külalise käest külalise kätte, saades põgusaid põsemusisid, puudriseid nagu koiliblika tiivad. Kõik külalised, isegi need, keda ta eluilmas kohanud pole, ütlevad, et ta näeb kaunis välja.

      „Sa lausa särad,” ütlevad nad. „Jackil on vedanud.”

      Cassie silub puusade ümber pingul vandlikarva pitskleiti, mida ta Charlotte’i nõudmisel kannab, ja tunneb sisemuses tuttavat pulbitsust paisumas, vastates: „Mitte nii palju kui minul!” Ja ta mõtleb seda tõsiselt. Tal on vedanud. Hullupööra.

      Ta pilk eksleb tumedate taladega aidas, mille Charlotte on kaunistanud rõõmsate punaste marjadega astelpõõsavanikutega, kahe jõulupuu ja sadade küünaldega, kinnitudes siis lummatult tumedapäise Jacki kuklale. Jack on alati kõige pikem inimene ruumis, ulatudes üle kõigi peade, justkui oleks temas rohkem elu kui kelleski teises. Mehe, tema kindlate usaldusväärsete näojoonte, sundimatu naeratuse, vasakus põses oleva lohu nägemine rahustab ja ühtaegu erutab Cassie’t. Jack kummardub suudlema elatanud naist, keda Cassie peab mehe tädi Torie’ks. Vana naine haarab kramplikult Jacki käest nagu laps õhupallist, suutmata uskuda, et on selle enesele saanud. Ta jätab Jacki põsele roosa huulepulga jälje. Tädi Torie vaatab Jacki poole üles, naeratades ja koketeerides, nagu oleks ta jälle oma mitmekümne aasta taguses noorusromantikas, aga Jack ei vaata enam tädi Torie’ poole, ta vaatab teda, oma vastset abikaasat. Cassie hakkab mehe poole liikuma, iseenesestmõistetavusega võtavad kummagi käed teise oma sülelusse ja Jack suudleb Cassie’t otse suule. Kaamera plõksub.