Ringkäik algab esimesest voodist, selles taastub hiljutisest kopsupõletikust George Petersi nimeline südamehaige. Järgmiseks läheb Sharma kaheksakümne üheksa aastase Ellen Hargreavesi juurde neljandas voodis, kel on hulgiorganpuudulikkus, dementsus ja vähk, ning jõuab viimaks Frank Ashcrofti juurde. Sharma jaoks on Frank osakonna kõige vastumeelsem patsient. Mitte sümptomite tõttu, vaid pikaleveninud haiglasoleku pärast. Sharma meelest on Frank 9B-s liiga kaua olnud: enamik patsiente on siin maksimaalselt mõne nädala, Frank on olnud juba kaks kuud. Franki voodi juurde minnes möödume Lizzie’st, kes viipab, naeratab ja punastab. Ta teeb juba Calebi vana voodit üles, voodit number kaks Franki vastas, kinnitades kleepsud kirjaga „steriliseeritud” kõigele, mis hooldaja on ette valmistanud.
„Härra Ashcroftil polegi karda, ma näen,” ütleb Sharma Franki voodi jalutsis seistes. Tema hääles on ikka veel mõningast indiapärast kõla. Aktsenti ei saa varjata.
„Oh, võtsin selle juba maha.”
„Saad sa hoolt kanda, et ka kõik muud asjandused ära koristataks?” küsib Sharma Franki haiguslugu silmitsedes.
Hammustan huulde.
„Nõndaks, Frank Ashcroft, viiskümmend, ajutüveinfarkt. Kuu aega koomas ja nüüd ilmselt püsivas vegetatiivses seisundis, täheldatud tahtmatut silma liigutamist. EEG näitas ulatuslikku kahjustust mõningase ajusilla üla- ja alaosa aktiivsusega. Ta on tulekust peale hingamisaparaadi all olnud, kas pole?”
Muidugi teab Sharma Franki haiguslugu, aga tahab ikkagi kõik üle korrata. Noogutan.
„Arvasime, et saame ta iseseisvalt hingama, vahelihase tööle, nii et proovisime teda vähehaaval aparaadi alt ära võtta, aga ta sai uue mikroinsuldi.”
„Jah, just nii.”
Sharmale meeldivad järeleandlikud õed. Ta otsustas, et Frank on püsivas vegetatiivses seisundis, kui oli mõne minuti Franki ajupilti vaadanud ja vähem kui kaks minutit tema juures viibinud. Selleks, et PVS-i diagnoosida, on vaja veel kahe konsultandi kinnitust. Sharmal on kinnitus ainult ühelt. Kui Sharma saab diagnoosi panna, on see Frankile lõpp: ta viiakse surnukambri ooteruumi, hoitakse elus, kuni ta saab infektsiooni ja antibiootikumid enam ei toimi. Mina pean lootma talle paremat saatust, mis mõtet sel muidu oleks?
„Mäletan, et tal pole sugulasi. Mitte kedagi, kes tema eest hoolitseks?”
Soovin, et saaksin ta vaikima panna, Frank on ainult mõni meeter eemal.
„Tal on tütar.” Ma räägin vaikselt. „Ta külaskäigud on harvad. Frank oli oma naisest võõrdunud, paar sõpra ja ema käisid teda mõned korrad vaatamas, aga naine on välismaale kolinud. Ta tahtis küll jõuluks tulla, aga see osutus vist liiga kalliks. Peale nende ei tea ma tõesti kedagi.”
Sharma vaatab Franki ja heidab pilgu uuesti oma märkmetele, arsti otsmik tõmbub kipra. „Ta on siin juba pikalt olnud, nagu te teate. See on kohutav ressursi raiskamine. Ajad on paraku sellised, me peame leidma koha, kuhu ta viia. Kuulsin, et Readingis asuv hooldekodu hakkab uusi seadmeid hankima. Teen mõned päringud.” Välja ilmub sinine pastakas ja sellega on ringkäik pärastlõunani läbi. Kujutlen Sharmat kabinetti tõmbumas, punase pastakaga arvutusi tegemas, kalkuleerimas, kui palju Franki elu maksab.
Vaatan läbi aknaruudu, kust paistab osakonna lõpus olev väike õdederuum. Carol − keskealine ülemõde lühikeste püsilokkidega, naerusuine ja suurte tissidega, mis panevad selja valutama − istub oma laua taga, mis on lookas juhtimiskäsiraamatutest, nimekirjadest ja meeldetuletustest. Väikese akendeta ruumi kaugemas seinas on Carolil kogu 9. osakonna personali raamitud foto. Osakonnas vihkavad kõik seda väsinud, päevavalguslampidest kooljalike ja vanadena paistvate nägudega pilti, aga me armastame kõik Carolit liiga palju, et seda maha võtta.
Oma viieaastase kogemusega olen ma teine kõige kauem 9. osakonnas töötanud õde. Minu sõbranna Maryle − kes istub sel hommikul Caroli vastas, süües odavat lihapirukat ja juues teed – kuulub kahekümneaastane osakonnas töötamise rekord.
Pensionieale lähenev Mary on väike ja oma sõnul „kahaneb kiiresti”: ta on kleenuke, ehkki sööb kogu aeg. Tal on lühikeseks lõigatud hallid juuksed ja suured pungis silmad, mis tema sõnul lähevad seda suuremaks, mida rohkem ta näeb. Isegi konsultandid suhtuvad austusega Marysse, kes suudab diagnoosida kiiremini ja täpsemalt kui enamik vanemarste. Turvalises õdedetoas suhtub Mary neisse haletsuse ja põlguse seguga, nimetades neid tegelinskiteks, mis on tema koondmõiste intensiivraviarstide, neuroloogide, farmatseutide, onkoloogide, kardioloogide ja teiste kohta, kes iga päev osakonnas käivad, enamik neist justkui närvilised putukad, peatudes korraks patsientide voodite juures, et tuisata siis tagasi oma laua taha ohutute raamatute rüppe.
Carol ja Mary embavad mind. Küsime üksteiselt jõulude kohta ja siis jätkab Mary tõrelemist, mille mina katkestanud olin.
„Need tegelinskid ei saa asjast aru. Ei saa kohe üldse aru.”
Ta on vihane: ta oli Calebit põetanud oma hariliku püüdlikkuse ja hoolega, kuni too jõulude ajal suri. Calebi jõukas perekond saatis arstidele tänutäheks Calebi eest hoolitsemise eest ragbivõistluse piletid. Õed said tosin sõõrikut.
Mary muudkui räägib nagu ikka: „Nende arvates on kõik, mida nad teadma peavad, raamatutes kirjas. Enamik neist ei võta vaevaks patsiendile isegi korralikult otsa vaadata, saati siis veel nendega rääkida. Meie oleme need, kes päevast päeva patsientide ja nende peredega tegelevad, meie näeme kõike. Õed on nagu haiglamööbel. Kõik teised liiguvad pidevalt, tegelinskeid edutatakse, patsiendid lähevad koju või surevad ära, aga meie jääme, valmis, et meiega pragataks ja meie üle nurisetaks, meid käsutataks.”
Carol kihistab Mary jutu peale, Mary pöörab pilgu mulle. Pöördun valvekordade tabelit vaatama, nii et kumbki neist ei näe minu muiet, ma tean, kuidas Maryt ärritab Caroli alaline lõbus meel. Ta tuleb minu kõrvale ja pigistab mind õlast oma kondise tugeva käega, mis on kahekümne aasta jooksul nii paljusid haigeid ja surijaid tõstnud, kasinud, nende kätt hoidnud ja paitanud.
„Et jälle uue hooga edasi? Head uut aastat.” Seda öeldes suundub Mary tagasi osakonda ja hõikab veel enne, kui uks tema järel sulgub, sanitari: „Sue, kuule, Sue!”
Võtan istet Caroli vastas, kus Mary oli istunud. Carol raputab ukse suunas pead ja naeratab mulle, öeldes: „Vana karu tantsima ei õpeta, mis?”
Carol, kellel on juba ühed prillid ees, hakkab oma lokkidest lugemisprille otsima, need on nagu tavaliselt kusagil tihedas juuksepahmakas.
„Tean,” ütlen mina. „Ta muudkui räägib pensionile minekust. Ei oskagi öelda, teeb ta seda tähelepanu saamiseks või on tal tõsi taga. Igatahes ei kujuta ma seda kohta temata ette.”
Carol noogutab, vahetab prillid, ja küsib kausta avades: „Mis meil siis täna toimub?”
Osakonna juhatajana olen ma osalt ülemõde, osalt tavaline medõde. Kate’is on ülemõed juhid, kel tuleb haigla kolmes intensiivraviosakonnas täita sadu tööülesandeid. Intensiivis on oma kindel põetamistiim, keda täiendavad abiks käivad „rändhooldajad”. Haiglas ilmneb kummaline hierarhia, milles kontaktide hulk patsiendiga määrab töötaja positsiooni haigla toiduahelas. Suure hulga kontakttundidega hooldajad, põetajad, sanitarid ja õed on paljas plankton ja krill; need, kel kontakt patsientidega vähene või suisa puudub − suurem osa neist nn tegelinskid − on selle veidra ookeani haid ja vaalad. Vaatamata kasvanud administratiivsetele kohustustele, ei loobu ma kontaktist patsientidega. Ma õppisin University College Londonis arstiteadust, aga põrusin eksamitel. Olin muidugi kurb, aga mind pahandas, kuidas mu vanemad mulle vihjasid, et ma sobingi rohkem põetajaks. Tuleb välja, et neil oli õigus – meditsiini inimlik pool sobib mulle paremini. Ma annan ravimeid, vahetan linu, lohutan peresid ja hoian surijatel kuni viimse hingetõmbeni kätt. Ma