Sõidan meie sissesõiduteele Blackcombe Avenue 22, kui kell on saamas pool kaheksa. Oleme Davidiga siin elanud alates abiellumisest seitse aastat tagasi. See on üks neist majadest, mis on mähkunud igihaljastesse põõsastesse, jättes mulje, nagu oleks see palju väiksem kui tegelikult. Nagu lasteraamatus piilub tumeda eesukse sõbralik silm põõsastest. Ehitatud viiekümnendatel, peeti siis, kui me tolle punase katusega kahekorruselise maja ostsime, seda kirjeldamatult koledaks – ehk seepärast olidki eelmised omanikud sinna põõsad istutanud –, aga nüüd öeldakse selle kohta retro. David räägib mulle, et – nagu oleks ta teadnud, et nii läheb – sajandi keskpaiku ehitatud majad tulevad moodi, nii et me oleme ilmselt trendi tabanud. David kirjeldab maja väljendiga „vana Hollywood”, mille ta on kindlasti leidnud mõnest oma arhitektuuriajakirjast ja mida ta kasutab, et mind naerma ajada ja anda mulle põhjust teda ulli-volliks kutsuda. Kuigi ma pean tunnistama, et see on üsna hea kirjeldus. Maja taga on palkon, millel on klaasist liuguksed, kust avaneb vaade nõlval asetsevasse aeda. Davidile meeldisid maja proportsioonid ja võimalus juurdeehituseks, mulle meeldis kolm magamistuba ja võimalus pere kasvamiseks. Praegu on meil muidugi lihtsalt kaks vaba tuba.
Maja on pime, seega pole Davidit kodus. David töötab ehituslubade väljastamise ettevõttes ja on viimased kuus kuud kodus töötanud, mis sobib hästi tema eelarvetundlikule bossile, aga samuti ka Davidile, kes näpistab lisatunde, et oma eraprojekte nikerdada. David ütles, et vähendab sellest aastast oma töökoormust firmas, et hakata rohkem arhitektina tegutsema. Töö ettevõttes, kus ta jälgib ja vaidlustab vastuolulisi kavandeid, pidi olema ajutine, mõneks aastaks, kuni me seame Sussexis sisse oma uue, poolenisti maaelu. Aga kui maad tabas finantskriis, lõpetati kallite ümberehituste kavandamine, Tesco vajas aga endiselt parklaid ja nii jäi David paigale ning me arutasime öösiti, et see on kõigest veel üheks aastaks, kuni majanduse olukord paraneb.
Ent praegu on David väljas, meie musta labradori Bobi on ta kaasa võtnud. Koban lülitit seinal ja ajan mantli seljast, kukutades koti mütsatusega eeskoja kivipõrandale. Claire kirjeldas meie kodu kunagi kui lastetult puhast. Poriste tennisteta ja põrandal vedelevate puidust mänguasjadeta. Kappidel pole turvalukke ega kempsus laste pissipotte.
Meie köök on tilluke taluköök väikese sahvri ja aeda avaneva suure aknaga. Tean, et David eelistaks midagi kaasaegset, aga mulle on rustikaalsus alati meeldinud. Astun üle Bobi näritud magamismati ja heidan pilgu külmkappi. Võtaksin meelsasti klaasi veini, aga meil on kombeks saanud kuiv jaanuar, nii valan ma endale suure klaasi mineraalvett ja toetun kraanikausile, et Jessile sõnumit toksida.
Kas te saate meile järgmisel neljapäeval õhtust sööma tulla? David tahab ümberehitust arutada. Lasen tal midagi süüa teha, et tuleks eriline õhtu? X
Kui vajutan saatmise nuppu, lähevad õuetuled põlema ja ma märkan köögiaknast Davidit. Ta näeb välja, nagu oleks tossama läinud: Lycra jooksusärgist õhkuvad valged higiauru pilved hõljuvad suitsuna tema ümber. Ta hingeldab raskelt ja toetab ühe käe vastu seina, teisega võtab pahkluust ja venitab reit, tugijala säärelihased raskuse all pingul. Ta hoiab end selles asendis ainult mõne sekundi, siis kordab sama teise kehapoolega. Venitamine pole kunagi tema tugevus olnud, homme on lihased haiged.
Eesukse tagant kostab nõrka kraapimist. Teen ukse lahti ja Bobi sile must pea trügib sisse, pikk roosa keel ripnemas, otsekohe hellitust nõudes. Patsutan teda külmale lihaselisele turjale. Ta lõõtsutab, aga suudab siiski mõnu tundes silmi kissitada, kui ma tema kiindunud näkku vaatan ja kinnitan, et ta on tubli poiss.
David tuleb uksest sisse ja viskab oma igivanad jooksutossud jalast. Ta hallinevad juuksed kleepuvad otsmikule higistes lokkides, kui ta soolaseks musiks minu poole kummardub. Ta pilk kohtab minu omaga, korraks, et teha kindlaks, kas minuga on kõik hästi.
Et talle kinnitada, et on, vaatan tema higist jooksudressi ja ütlen: „Olen rabatud. Uue aasta lubadus number üks.”
Ta naerab. „Jah, suur rasvane linnuke Bobile ja mulle. Ehkki ma pean ütlema, et Bob polnud kuigi distsiplineeritud. Mis sa ise arvad, Bobby?” Bob põntsutab oma nime kuuldes paar korda aeglaselt sabaga vastu põrandat, ta on oma asemele juba pikali visanud, must külg väsinult üles ja alla lõõtsumas.
David täidab Bobi joogikausi enne, kui endale kraanist klaasitäie vett laseb. Ta joob selle kolme sõõmuga tühjaks ja ütleb: „Ta tegi seda ankurdamise värki, mida ikka: istub maha, keeldub paigast nihkumast ja hakkab kodu poole sörkima. Ma pidin teda kaasa lohistama.”
Naeran. Bob võib olla jonnakas – ja raske – nagu muul.
Möödudes minust, et kraanist vett juurde lasta, patsutab David mind tagumikule. „Kuidas sinu päev läks?” küsib ta.
Pillan posti, mida lappasin, kapile ja kummardun spordijalatseid ära võtma. Pärast pausi teevad jalad mulle rohkem vaeva kui tavaliselt.
„Tegemist oli palju,” ütlen ma, „aga kenasti läks. Tead, Mary on juba üle kahekümne aasta Kate’is olnud? Tõesti, sel naisel on vastupidavust. Ma ei tea, kuidas ta seda on teinud. See on tegelikult teine lubadus: ma pean tegema plaani, mõtlema, mida ma järgmiseks teen.” Mul on hea meel, et hoian hääle erksana. Oma esimestel aastatel tillukeses Hackney keldrikorteris – mina äsjalõpetanud ja tööd rabav meditsiiniõde, David oma arhitektuuriõpinguid lõpetamas – olime rõskes kohalikus kõrtsis õlleklaasi taga tulevikust rääkinud, tol korral seondus Hackney rohkem kuritegevuse kui cappuccino ja väikeste kodurestoranidega. Minu plaanis pidid meil kahekümnendate lõpus, kolmekümnendate alguses lapsed tulema, ma pidin õetööst loobuma, kuni nad on väikesed, ja hakkama tegema võibolla hoopis midagi muud, kui nad kooli lähevad, selleks ajaks pidi David olema juba edukas arhitekt. Pidime elama omaette talumajas mere ääres, meie lapsed pidid kasvama koerte, kanade ja kitsede keskel ja olema elavad, õhetavate põskedega, kartmata täiskasvanuid või tulevikku. Mul oli kõik valmis mõeldud.
David pöördub mind embama, arvatavasti aimab ta, mida ma mõtlen. Mahun talle ideaalselt õla alla ja instinktiivselt kummardub ta mind suudlema. Ta huuled satuvad mu kulmu kohale.
„Kuidas sinu päev läks?” küsin tema rinna vastas summutatud häälel. Enne, kui me teineteisest lahti laseme, suudleb ta mind, sedapuhku põgusalt suule.
„Oh, kenasti. Tegin veel mõned joonised Jessi ja Timi juurdeehitusele, see sobib päris ilusti kokku.” David teeb neile projekti sõbrahinnaga, aga see tasub ära, et saada oma nimi kohapeal nähtavamaks.
„Kui põnev!” ütlen ma, avades mobiiliarve ja pannes selle vaatamata kapi peale. „Tegelikult ma just saatsin Jessile sõnumi. Kutsusin nad järgmise nädala neljapäevaks meile. Mõtlesin, et saate Timiga jooniste kallal nokitseda ja meie Jessiga räägime, mis vahepeal on juhtunud.”
David loputab oma klaasi ära. „Kõlab hästi, ma teen oma kuulsat lasanjet.” Ta krimpsutab külmiku suunas nägu. „Mida me õhtuks sööme? Jeerum, on siin vast võpsik.” Ta peab silmas spinatit ja lehtkapsast. Uue aasta lubadus number viis: kasutada tegelikult ka mahlapressi, mille ma Davidile jõuluks kinkisin. David kisub kogu rohelise kraami külmikust välja, et leida vana tükk Cheddari juustu, mida asub otse kapi peal tükeldama ja siis suhu pistma. Suu juustu täis, ajab ta põsed punni ja noogutab: „Paistab, et täna on söögiks vana hea lehtsalat ja spinatipuding. Jeerum, kuidas ma jõule igatsen.”
Naeran, kui ta pea dramaatiliselt puust kapile vajuda laseb ja näppan viimase juustutüki, mille peale tema ülekohut kannatanu häälel pomiseb: „Tõota mulle, et asi läheb paremaks.”
Naeratan,