„Kuule nüüd, Claire. Koorid sa tõsimeeli talle viinamarju?”
Claire lõpetas viinamarja koorimise ja ulatas selle Elsale, kes minult pilku pööramata emalt viinamarja napsas ja töntsaka käega himukalt suhu pistis.
„Ma tahan lihtsalt, et ta rohkem puuvilju sööks ja see on ainus võimalus,” oli Claire liialdatud vaoshoitusega öelnud. Elsa hakkas viinamarja lutsima, üritades hammastega selle libedast kooreta pinnast kinni hoida. Claire rüüpas lonksu veini, enne kui ütles: „Jäta mind rahule, Alice. Nõus?” Selle alltekst oli: „Sul endal pole ju lapsi, nii et kuidas sa saaksidki mõista?” Siis oligi David sisse tulnud, täpselt õigel hetkel nagu alati, enneaegu hallid juuksed rebenenud pabermütsi alt veidralt turritamas. Ta teadis, et ma olen vintis ja piisavalt väsinud, et väiklast riidu kiskuma hakata.
„Kuule, Alice, tule ja aita isal ja minul Martinile ja emale ära teha.” Nad olid mänginud elutoas lauamänge, kui mina Claire’i lastega aitasin. David ei kannata tülisid, nii olin ma Elsa toolist mööda astunud ja läinud Trivial Pursuit’i mängima. Eemaldudes olin ma näinud Elsa tillukesest suust midagi helerohelise silmamuna laadset välja vupsamas. Hiljem oli David astunud kooritud viinamarjale ja mina olin Claire’i ees vabandanud ja me olime naernud raja üle, mis David plaaditud põrandale jättis.
Terapeut võinuks selle peale küsida: „Ja mis tunde õe märkus sinus tekitas?” Aga mitte Frank, see polnud tema stiil.
Jätkasin. „Kõik muu oli tõesti tore. Ema ja isa olid armsad ja tasased nagu ikka. Ehkki täielikult Harry ja Elsa käpa all, meeldib vanematele nende läheduses olla. Oletan, et niimoodi on peredes tavaks: vanaemad teevad kodutöid, õpetavad lapselastele igasugu asju, räägivad, kuidas oli siis, kui nemad olid lapsed – kogu selline värk.” Jään vait, neelatan, olemata kindel, kuidas ma ise sellesse pilti passin. Mõtlen, kas Frank paneb tähele, kui kiiresti ma teemat vahetan.
„Davidi isa Simon oli mõned päevad meil ja siis käisime oma sõprade Jessi ja Timi juures – nemad on meie sõbrad, kellest ma rääkisin – uut aasta vastu võtmas. See oli üsna tagasihoidlik, peamiselt lauamängud ja vein.” Kehitan õlgu. „See oli tore.” Viie aasta eest, kui Davidi ema Marjorie rinnavähki suri, armus lesestunud Simon uuesti golfi. Ta tundub päris rahul olevat. Ma ei oska enam midagi muud öelda. Tajun, et Frank teab, et jätan talle midagi rääkimata, olen andnud lubaduse, mida püüan eemale peletada nagu tüütut kärbest.
Naaldun toolileenile. Frank ei ole vahepeal muutunud. Tema koolnulik pea toetub raskelt padjale. Osalt jääb ta hingamisaparaadi varju, tema trahheostoom on kinnitatud nagu kaheksajala kombits suure sinise plastiktoru külge, mis väljub julmalt otse kõri keskelt. Tema ihu on närb kui kriipsujukul, aga pea suur ja raske, nagu oleks see marmorist tahutud. Hingamisaparaat ja monitorid tema taga plõksuvad ja piiksuvad järelejätmatult. Need tunduvad valjemad, pealetükkivamad, kui ma mäletasin.
Lucy, Franki tütar, ütles mulle kunagi, et ta isal on tugev edela aktsent. Ma armastan aktsente. Kahju, et ma ei pruugi kunagi teda rääkimas kuulda. Vaatan talle otsa. See on udune aimdus fotodel nähtud Frankist. Nagu palavalt armastatud vana mängukaru: nahk haiglaõhust kahkjas, juuksed valged ja haprad nagu õhukeseks kistud vatt.
Kui ta kahe kuu eest haiglasse toodi, olid tema juuksed mahagonikarva nagu minu omad. Mäletan, et keegi medõdedest − võibolla Carol − ütles, et meid võiks vennaks ja õeks pidada. Ehk panigi see märkus mind Frankiga niimoodi rääkima. Või oli asi selles, et ta on siin nii kaua olnud ja nädalate viisi ei käi keegi teda vaatamas. Või lihtsalt seepärast, et Frank on nii hea kuulaja.
Minu vaist ütleb, et Frank on rohkem teadvusel, kui ajuskaneeringute ja – uuringute tulemused näitavad, aga vaist ei lähe arvesse, kõike peab aparaatide ja diagrammidega tõestama, enne kui midagi muuta saab. Kui Frank alles haiglasse saabus, oli temaga rääkimine nagu tühja karbiga kõnelemine – ta oli kusagil ära, ma ei tea, kus –, aga nüüd tunnen temaga istudes, et ta on kohal. Ma tean, et ta kuulab. Ühtki lihast liigutamata ja sõna ütlemata rahustas ta mind jõulude eel mu esimese nurisünnituse aastapäeval. Rääkisin talle esimesest, kui tal trahheostoomi puhastasin. Arvan, et see üllatas meid mõlemat. Siis jutustasin talle järgnenud seitsmest. Rääkisin talle isegi nendest, millest David ei teadnud; mu keha kustutas tillukese elu sama tõhusalt ja vaikselt, nagu kustub küünal purgis. Ma tundsin ennast pärast Frankiga rääkimist paremini. Ilmselt on abiks, et ta ei saa liigutada, et ma ei pea nägema nii tuttavat pingutust peita haletsust, mida ma näen enamiku inimeste nägudel. Ma paitan Franki juukseebemeid, sama pehmeid nagu hingeõhk mu käeseljal. See uus aasta märgib üritamise lõppu ja püüdmist leppida, et meil ei saa oma lapsi olema.
Ma lubasin Davidile, leppisin, et kaheksa aastat üritamist on kõik, mida me suudame. See sai läbi.
Hammustan huulde. Ma ei saa lasta tekkida harjumust Frankile endast liiga palju rääkida – see poleks tema suhtes õiglane –, niisiis tõmban käe tagasi ja pööran pilgu eemale. Jõulude ajal tööl olnud medõed on Franki jalutsisse ümber voodiraami punast karda põiminud. Tean, et nad mõtlesid head, aga praegu näeb see veidi tobe välja.
Ma tõusen püsti, tänulik, et saan midagi teha. Võtan kleeplindi voodiraami küljest lahti ja kerin karra kokku. Kujutlen Franki mõtlemas „olgu Jumal selle eest tänatud”, nii et naeratan ja ütlen karda prügikasti visates: „Võta heaks, Frank.”
Peale punase karra ning plastmassist jõuluvana kelgu ja põhjapõtradega, mis näevad välja, nagu oleks neil kaheharulised keeled, on 9B sel aastal kergelt pääsenud. Ainsad muud kaunistused Franki ümber on paar öökapile sätitud jõulukaarti. Jätan need sinna.
Kuulen osakonna lõpus hääli, teiste päevase vahetuse õdede saabumist. Minu vahetus algab viie minuti pärast, niisiis ütlen Frankile nägemist ja kõnnin mööda laia koridori, mis moodustab St Catharine haigla – või Kate’i, nagu kõik seda kutsuvad – 9. osakonna, kolm Kate’i intensiivravi palatit. 9B on nelja voodikohaga väike intensiivravipalat. Kõik meie patsiendid vaaguvad oma isiklikul elu ja surma köiel. Meie, õed, hoolitseme patsientide eest ühiselt, aga kuna Frank võeti haiglasse juba novembris, olen alati ise Franki põetanud.
Osakonna sissepääsu poole kõndides kriuksuvad mu valged tennised antistaatilise mittelibiseva tumerohelise plastkattega põrandal, mis on minu jaoks sama tuttav heli nagu vee keemine kannus. Ehkki kõik paistab endine, on jõulud osakonda kuidagi muutnud, täna hommikul on mingi tunne võimalikkusest. Personali hulgas on mõned uued liikmed, päevaraamatud on uued ja õdede toas on vaipa puhastatud. Lõhn on sama, mis igas haiglas: tunda on ülekeedetud kartulite ja antiseptikumi niisket hõngu. Külastajad peavad seda lämmatavaks, aga kui sa siin töötad, harjud ära.
Kavatsen liituda pühadejärgse lobisemisega, mis pulbitseb õdede toast nagu vaht, kui Sharma, üks osakonna arstidest, kabinetist väljub, et ringkäigule minna. Ta näeb oma neljakümne seitsmest aastast palju vanem välja, nagu oleks jõulud teda vanemaks teinud. Ta on veel täpsem ja jäigem kui tavaliselt, nagu oleks jõuluvana talle uue aurutriikraua, tollipulga ja juuksevaha toonud. Tema väiksed vuntsid, samuti ka juuksed, on pigimustad, läikivad ja sümmeetrilised. Tema õlad on täisnurksed ja kolm pastakat rinnataskus – must, sinine ja punane – on valmis tegutsema. See teeb rahutuks. Kuidas saab keegi temataoline töötada kuse ja okse keskel? Tunnen Sharmaga ringkäiku tehes alati ärevust, justkui määriksin teda juba lamatistest ja roojamisest rääkideski.
Kuulen õdede toast Maryt uue abiõe Lizzie’ga lobisemas. Lizzie hakkab millegi peale, mida Mary ütleb, naerma. Mõlemad olid jõulude ajal tööl olnud. Mary pole kerge iseloomuga, mul on hea meel, et nad klapivad.
Ma võtan valvelauast kausta märkmetega. Sharmale meeldib teha ringkäiku vanemõega, mitte põetajatega. Kahtlustan, et ta ei taha lihtsalt liiga paljudega rääkida. Osakonna juhatajana olen mina täna välja kutsutud. Pöördun Sharma poole.
„Tere, härra Sharma. Kuidas pühad läksid?”
„Bonum. Tänan küsimast. Kas jätkame?” Sharma puistab jutu sisse ladinakeelseid fraase, mis ärritab Maryt – „Täispuhutud ülbik. Kelleks ta ennast