Häälel, mis lõi õhu värskeks, ütles ta: „Häid pühi, härra Ashcroft, siin on teile üks väike asi meilt kõigilt Ülestõusnud Issanda Kirikust.” Ta kummardus ettepoole ja sosistas mulle kõrva „Piibel!” nagu oleks andnud mulle elueliksiiri ja kõik ülejäänud palatis püüaksid seda ära varastada, kui sellest teaksid. Ometi on rõõmus üllatus, kui keegi üldse arvab, et mulle sosistada tasub. Ta jättis piibli voodi kõrvale. See peaks praegugi seal olema.
Lizzie tegi lahti mu teise kingituse, milleks oli sall Luce’ilt. See torkis terve päeva ja pani naha sügelema nagu kore kotiriie. Kuigi ma olen kindel, et õdedel oli kahju, et mitte keegi mind ei külastanud, oli mul hea meel, et Lucy ei tulnud. Oleksin talle ainult masendust tekitanud.
Elatanud patsiendi Elleni juures käisid jõulupühal mõneks minutiks tema pontsakad lapselapsed. Ta ise oli sel ajal ilmselt teadvuseta. Ellen alustas siis, kui lapselapsed tema juures olid, oma jubedat ulgumist. „Ei! Ei!” karjus ta. „Sireen!” Näost tulipunased, lahkusid lapselapsed mõni minut pärast seda, kui ta oli pihta hakanud, võibolla kartes õdesid mõtlevat, et nemad tegid midagi, mis Ellenit häiris. Ilmaasjata, Ellen karjub kogu aeg niimoodi. Täna vaatan, kuidas Lizzie palati teises otsas otsustavate liigutustega voodit teeb. Lizzie pole kuigi pikka kasvu: linade sirgekstõmbamiseks peab ta kikivarvule tõusma ja üle voodi kummarduma. Ta meenutab mulle üht Luce’i kooliaegset sõpra. Lizzie’i põsed on tedretähnilised ja ümarad, tal on ümmargused pähkelpruunid silmad, millest paistab, nagu oleks ta palju aastaid inimeste eest hoolitsenud. Ta pilgus on sügavat hoolimist. Veel hüppab ta iga kord püsti, kui mõni alarm tööle hakkab. Küllap varsti harjub ta selle lärmiga. Tal ei kulu kaua, et mõista, millised alarmid on normaalsed, milline tähendab, et keegi üritab putku panna. Kui Lizzie lõpetab, näeb voodi välja nagu kasarmus, mitte palatis. Ta märkab, et mul on silmad lahti ja naeratab. Ta tuleb minu juurde ja ütleb „Hommikust, härra Ashcroft”, et siis mu silmi füsioloogilisse lahusesse kastetud vatitupsuga niisutada. Silmad tulitavad kergendusest. Kuna ma ei pilguta, peab mul silmi, kui need lahti on, nii umbes iga tunni tagant niisutama, muidu kuivavad need ära nagu rosinad. Alice on palunud õdedel mu silmi niisutada, kui nad näevad, et mul on silmad lahti. Olen niimoodi tüliks, seepärast vajutavadki mõned õed mul silmad kinni, kui keegi ei näe, nagu oleksin ma juba surnud. Olen kuulnud, kuidas Sharma nimetab mu silmade lahti tegemist „tahtmatuks spasmiks” – mu laud teevad, mida ise tahavad –, aga Alice ütleb, et see võib olla ka märk paranemisest, ja ehkki ma ei lase sellel mõttel võimust võtta, hellitan end sellel hommikul mõnda aega, uskudes et see võib olla tõsi. Keskhommikul, kui päike palatit kuldab, tuleb Lizzie korraks minu juurde. Ta kuhjab minu ette rätikud, niiskuskindlad tekid, seebi ja lisatekid. „Alice’il on palju tegemist, härra Ashcroft,” ütleb ta. „Ta palus minul teid pesta. Loodan, et see sobib.” Ausalt öelda olen ma natuke pettunud, et seda ei tee Alice, aga ma pole olukorras, kus nõudmisi esitada. Lizzie on unustanud kardinad ette tõmmata ja ma valmistun uueks alanduseks, kujutledes, kuidas Elleni lapsed ja lapselapsed saabuvad ja näevad Lizzie’t minu perset puhastamas nagu väikelapsel, kui Lizzie’le tuleb korraga meelde kardinad ümber voodi tõmmata, öeldes: „Omaette on vist parem, kas pole, härra Ashcroft?”
Lizzie hõõrub seebise nuustikuga metoodiliselt mu keha, käies üle viimse kui tolli. Ta räägib ilmast. Vesi on soe. Tunnen, kuidas iga naharakk reageerib masseerimisele, iga poor avaneb nuustiku all nagu näljane suu. Lizzie keerab mu külili, et selga pesta. Iga pesemine tundub, nagu oleks see esimene kord, mil mind on üldse puudutatud, justkui täiesti uus aisting.
„Minu isa arvab, et see külmalaine kestab veel paar nädalat. Nagu läinud aastal, mäletate?” Ta ujutab mu veega üle, vana nahk koordub maha, tehes mu uueks. Lizzie käib nuustikuga üle mu tagapoole. See pole nii tundlik kui ülejäänud osa minust. „Oh, teil on siin haavand, härra Ashcroft. Panen sellele pärast sideme.” Aga nüüd, kui ta on seda puudutanud, ehkki õrnalt, tunnen, kuidas nahk selle ümber kisub ja kirvendab, ja ma vannun ja anun, et see hetk tulemata jääks, aga seal see on: alguses kerge pakitsusena, siis lainetena kasvades, kuni kogu piirkond hakkab kõrvetavalt sügelema.
„Minu ema ei mõtle loomulikult millestki muust kui oma sibulatest, liiga kõva külm võib neid kahjustada …”
Kihelus poeb mu selga nagu uss õuna sisse, nahk seal ümber ihaleb, et seda kratsitaks.
Armas jumal.
„… ja mu vend ei räägi muust, kui et saab lumega koolist puududa.”
Palun, Lizzie, palun!
Kihelus sibab laiali, nagu marsiks sipelgate armee, see hargneb nimmest õlgade suunas.
Kratsi ometi!
Ma ei naudi seda, et ta peseb mu reisi ja sääremarju ja taldasid, ma ei saa sellele isegi mõelda. Hakkan hingamisaparaadi rütmile kaasa lugema. See on ainus, mida saan teha, et distantseeruda miljonist tillukesest jalast, mis kihelust mulle sügavamalt selja sisse trambivad.
Kratsi ometigi!
„Mul pole õieti vahet, mulle meeldib lumi, aga ma ei talu lobjakat!”
Lõpuks, kui ma olen lugemisega viiekümne kuueni jõudnud, keerab ta mu selili tagasi ja see kergendus on nagu leegile heidetud kustutustekk. Ma tunnen ikka sügelust, mis noolib lülisamba nimmeosa, aga kõige hullem on möödas.
Viimasena pöörab ta mu pead, hõõrub nuustikuga kõrvade tagant ja tupsutab õrnalt kaela, vältides trahheostoomi ümbrust. Ta paneb mu pea tagasi padjale tavalise kolmekümne viie kraadise kalde all, ja ütleb siis: „On ju palju parem, härra Ashcroft. Kena ja puhas.”
Kuulen mütsatust, kui ta kasutatud nuustiku, seebipakendi, kilepõlle ja – kindad prügikorvi viskab.
Lizzie läheb mu juurest minema ja ma tänan teda hääletult. Oma südame poolest on ta nagu Alice. Tean, et minu väärikus on talle olulisem kui tema enda oma. Olen näoga palati poole, jõllitades tühja voodit enda vastas, südamemonitori, hingamisaparaati ja muid masinaid, mis on uue patsiendi ootel. Caleb uinus oma masinate jõleda hala ja tuututamise saatel, kui Mary palatis kõigi peale kärkis, täites perekonna käsku „teha kõik”, et vaene vana Caleb edasi tiksuks. Ma kuulen kõike, mis palatis toimub. Paistab, et elust eemale jätmine on kõrvalmõjuna andnud mulle ülitundliku kuulmise. Nagu siis, kui inimene kaotab mõne meele, muutub teine ärksamaks. Kuulen inimeste vaikset juttu kümne meetri kauguselt, palati teisest otsast. Mitte keegi tohtritest pole seda tähele pannud. Mul on selle üle hea meel, ma ei taha, et mulle mingid torud kõrva pandaks, või mis hullem, et inimesed hakkaksid muretsema ja oma juttu häbenema. See on mu ainus meelelahutus. Varem polnud mul aimugi, kuidas inimesed soiuvad, ilma, naabrite ja laste pärast hädalavad. See on nii kaunis, nii ilmalik, nii oivaline. Mulle meeldib, kui Carol oma jalamuhkusid kirub ja Mary kurdab mingile vaesele tüübile Indias, kuidas ta ei pääse endiselt arvutis videote ligi. Väikesed rõõmud.
Pärastlõunaks on mul silmad kinni vajunud. Sisse, välja, sisse, välja. Ma loen hingamisaparaadiga kaasa ja kuulan, kuidas õed teevad viimaseid ettevalmistusi uue patsiendi tulekuks: käbedad väikesed sammud kontrollivad masinaid, steriilsetelt aparaatidelt rebitakse kile maha. Sisse, välja, sisse, välja. Ma ei tea kunagi, kas järgmine hingetõmme tulebki, kas ma suren täna siinsamas või saavad kookonisse suletud kuudest aastad, iga päevaga järjest rohkem määndudes, kesk ümbritsevat elukära. Inimesed armuvad, käivad seiklemas, nutavad ja karjuvad, peetakse sõdu ja pikad suvepäevad venivad aegamisi, aga mina olen ikka siin, vahtides lage nagu raidkuju, igatsedes üht imelist päeva, kui tundeid enam pole ja tuimus on nii täielik, et lämmatab vähimagi mälestuse sellest, kes ma kunagi olin, kelleks kunagi saada tahtsin. Kui ma varsti ei sure, loodan vabaneda lootusest, ja isegi kui mu keha hingatatakse, torgitakse ja pühitakse, on mu vaim tardunud ja Frank surnud.
3
CASSIE
Mõnes mõttes oli üllatav, et Jack ja Cassie oma pulma üldse külalisi kutsusid. Juba enne kihlumist olid nad alasti teineteise ümber põimunud nagu väädid, jutustades hilisööni, et abielluvad kusagil Šotimaal, metsikus ja mõlemale tundmatus paigas, ainult kahekesi, paar võõrast tunnistajaks. Aga nad olid tookord alles