Väga efektiivse inimese 7 harjumust. Tagasipöördumine karakteri eetika juurde. Stephen Covey R.. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Stephen Covey R.
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Самосовершенствование
Год издания: 0
isbn: 9789949817054
Скачать книгу
tuginedes oma väärtushinnangutele mitte hetkeemotsioonile. Ta õpetas iseenda eeskujuga, et elu on missioon, mitte karjäär ja et tõeline rahulolu peitub teiste aitamises.

      Isa jumaldas meie ema Sandrat ja nende erakordne suhe kestis viiskümmend kuus aastat. Neil oli kombeks paar korda nädalas võtta aega kahekesi olemiseks ja vestlemiseks. Nad istusid oma Honda mootorratta selga ning sõitsid vesteldes ja loodust nautides ümbruskonnas ringi. Nad helistasid teineteisele kaks või kolm korda päevas isegi siis, kui isa oli reisil. Nad rääkisid kõigest – alustades laste kasvatamisest ja raamatutest kuni poliitikani – ning isa tõesti hindas ema arvamust rohkem kui kellegi teise oma. Isa oli tõeliselt sügav mõtleja ja kaldus vahel liigselt teooriasse. Ema oli suurepärane katsepublik, kes aitas tal ideid lihtsamaks ja praktilisemaks muuta. Sageli ütles ta: „Stephen, see on liiga keeruline. Keegi ei saa aru, millest sa räägid. Tee asi lihtsaks ja jutusta rohkem lugusid.” Isa hindas ema tagasisidet kõrgelt. Nüüd, kui meil endil on lapsed, imetleme sageli vanemate võidan-võidad suhet ja meenutame, kuidas nad nautisid oma õnnelikku elu teineteisega.

      Isa määratles imeliselt liidri olemuse. Ta õpetas, et liider on see, kes tunnustab teiste inimeste väärtust ja potentsiaali nii selgelt, et nad ka ise seda endas näevad. Peale isa surma kirjutas meile üks mees, kes oli üles kasvanud väga rasketes tingimustes. Isa õpetuse haaret iseloomustasid selle mehe sõnad: „Ma tahan, et te teaks, mul on endiselt alles see 20-minutiline tunnustustekst, mille ta mulle kolmkümmend aastat tagasi lindistas, kus ta muuhulgas ütleb, et jumal armastab mind, et ma lähen kõrgkooli ja et kord on mul endal perekond. Ma olen seda kolmekümne aasta jooksul pidevalt kuulanud ja ellu viinud kõik selle, mida tema minus toona nägi. Temata poleks ma see, kes ma olen. Aitäh!”

      „Väga efektiivse inimese 7 harjumuse” tähtpäeval soovime meie, Stephen R. Covey lapsed, koos tuhandete organisatsioonide ja miljonite inimestega, keda see teos on mõjutanud, avaldada austust väga efektiivsele pereisale. Usume, et samamoodi, kui aastate eest uppuvale mehele abikäe ulatamine, ulatavad tema elu ja sõnad jätkuvalt päästerõnga nii teile kui teie perekonnale, tiimile ja organisatsioonile ning lugematutele teistele inimestele. Tänases kiirelt muutuvas maailmas on 7 Harjumuse ajatud printsiibid vajalikumad kui eales varem ning nende mõju on alles avaldumisjärgus.

      Tunneme lõputut tänulikkust nii suurepärase isa ja papa, nagu lapselapsed teda kutsuda tavatsesid, eest. Tema pärand elab edasi nii meis kui kõigis, keda tema võrratu vaim ja inspireeriv õpetus on mõjutanud elama ausameelselt, panustama maailma paremaks muutmisse ja realiseerima meis kõigis peituvat suurepärasust.

AustusegaStephen R. Covey lapsed Cynthia, Maria, Stephen, Sean, David, Catherine, Colleen, Jenny, Joshua

      Eessõna 2004

      Maailmas on „Väga efektiivse inimese 7 harjumuse” esimesele trükile järgnenud aastatel toimunud dramaatilisi muutusi. Elu on muutunud keerulisemaks, stressirikkamaks, nõudlikumaks. Me oleme siirdunud industriaalajastust info- ja teadmusajastusse – kõigi selle sügavate tagajärgedega. Meil on nii isiklikus elus kui tööl, perekonnas ja organisatsioonis olnud väljakutseid ja probleeme, mis olid kümme-kakskümmend aastat tagasi veel kujuteldamatud. Väljakutsed ei ole mitte ainult uues suurusjärgus, vaid täiesti teiselaadsed.

      Need kõiki endaga hoogsalt kaasa haaravad muutused ühiskonnas ja mürisevad nihked üleilmsetel digitaliseeritud turgudel on tekitanud väga olulise, mulle otsesõnu esitatud küsimuse: „Kas 7 Harjumust on tänapäevalgi veel asjakohased?” Ja sealt edasi: „Kas nad on asjakohased veel ka kahekümne, viiekümne, saja aasta pärast?” Minu vastus on: mida suuremad on väljakutsed ja mida raskemad on meie muutused, seda asjakohasemaks 7 Harjumust muutuvad. Väite põhjenduseks: meie probleemid ja valud on universaalsed ja süvenevad, lahendused neile probleemidele toetuvad täna ja ka edaspidi alati universaalsetele, ajatutele, iseenesestmõistetavatele printsiipidele, mis on ühised kõigile ajale vastu pidanud ja õitsvatele ühiskondadele kogu ajaloo vältel. Ma pole neid ise välja mõelnud ega pane neid enda arvele. Olen need lihtsalt määratlenud ja teatud raamistikku paigutanud.

      Üks mu elu suurimaid õppetunde on: kui tahad saavutada oma kõrgemaid eesmärke ja ületada oma suurimad väljakutsed, määratle, millised printsiibid ehk loodusseadused valitsevad neid tulemusi, mille poole püüdled, ja kohalda need oma olukorrale. Kuidas te seda teete, sõltub teie ainulaadsetest tugevustest, annetest ja loomingulisusest, kuid lõppkokkuvõttes tuleneb edu igas olukorras sellest, kas ja kui hästi on teie tegevus kooskõlas printsiipidega, mis tagavad edu selles olukorras.

      Paljud inimesed ei mõtle sel kombel, vähemalt mitte teadlikult. Tegelikult hakkate te ikka rohkem ja rohkem leidma, et printsiipidele toetuvad lahendused on hoopis teravas vastuolus meie populaarses kultuuris valitseva üldise tegutsemise ja mõtlemisega. Lubage, et toon sellest vastuolust näite mõne kõige üldisema inimliku probleemi abil, millega me silmitsi seisame.

       Hirm ja turvatunde puudumine. Tänapäeval on väga paljud inimesed haaratud hirmutundest. Neil on hirm tuleviku ees. Nad tunnevad enda haavatavust tööl. Neil on hirm kaotada töö ja võimelisus oma pere eest hoolt kanda. See haavatavus edendab sageli alistumist riskivabale elule ja kaassõltuvusele nii tööl kui kodus. Meie kultuuriline vastus sellele probleemile on muutumine üha sõltumatumaks. „Ma keskendun minale ja minu omale. Ma teen oma tööd, teen seda hästi ja saan oma tõelise rõõmu tööst.” Sõltumatus on oluline, isegi elutähtis väärtus ja saavutus. Probleem on aga selles, et me elame vastastikku sõltuvas reaalsuses ja meie kõige olulisemad saavutused vajavad vastastikku sõltuvaid oskusi, mis ületavad meie praegused võimed.

       „Ma tahan seda nüüd.” Inimesed tahavad midagi, ja tahavad seda kohe. „Ma tahan raha. Ma tahan ilusat suurt maja, head autot, suurimat ja parimat meelelahutuskeskust. Ma tahan seda kõike ja olen selle ära teeninud.” Tänapäevased krediidivõimalused innustavad „saama kohe ja maksma hiljem”, kuid see ei muuda majanduslikku reaalsust ja meile meenutatakse, mõnikord vägagi valusalt, et meie kulutused ei saa ületada meie võimet midagi jätkuvalt toota. Teistsugustel väidetel pole alust. Intressinõuded on karmid ja leppimatud. Ei piisa isegi töörabamisest. Peadpööritavalt kiirete tehnoloogiliste muutuste ja suureneva konkurentsi tõttu, mida sunnib tagant nii turgude üleilmastumine kui tehnoloogia areng, ei piisa olla üksnes haritud, me peame pidevalt juurde õppima ja end uuendama. Meil tuleb arendada oma mõistust, seda pidevalt teritada ning investeerida oma pädevuse arendamisse, et hoiduda muutumast ebapädevaks. Tööl nõuavad ülemused tulemusi, ja selleks on neil õigus. Konkurents on äge, kaalul on ellujäämine. Toota täna on tänapäeva reaalsus ja seda nõuab kapital, kuid tõeline edumantra on jätkusuutlikkus ja kasv. Te võite olla võimeline saavutama kvartalitulemused, kuid tegelik küsimus on, kas olete teinud vajalikud investeeringud, mis jäävad püsima ja suurendavad edukust ühe, viie või kümne järgmise aasta jooksul? Meie kultuur ja Wall Street karjuvad tulemuste järele juba täna. Kuid tasakaalu printsiip, vajadus tasakaalustada tänaste nõuete rahuldamine vajadusega investeerida võimetesse, mis loovad homset edukust, on vältimatu. Sama kehtib ka meie tervise, abielu, perekondlike suhete ja ühiskondlike vajaduste kohta.

       Süüdistamine ja ohvriksolek. Millal iganes leiate probleemi, seal leiate tavaliselt ka süüdistava näpuganäitamise. Ühiskond on pühendunud ohvri mängimisele. „Kui mu boss vaid poleks selline kontrolliv idioot … Kui ma poleks nii vaesena sündinud … Kui elaksin paremas paigas … Oh, kui ma poleks oma isalt pärinud nii viletsat iseloomu … Kui mu lapsed poleks nii mässumeelsed … Kui see teine osakond alati kõike ära ei rikuks … Kui me poleks sellises allakäivas tööstusharus. … Kui meie inimesed ometi poleks nii laisad ja lorud … Kui mu naine vaid arusaajam oleks … Kui ainult … Kui ainult …”

      Kõige ja kõigi teiste süüdistamine oma probleemides ja muredes võibki olla normiks ja ajutiselt valu leevendada, kuid see aheldab meid ühtlasi nendesamade probleemide külge. Näidake mulle kedagi, kelles on küllalt aupaklikkust, et endale iseenda olukorda tunnistada ja võtta selle eest vastutus, ning kes julgeb haarata initsiatiivi, et oma raskustega toimetulekuks loominguliselt tegutseda, ja ma näitan teile valiku ülimat jõudu.