Väga efektiivse inimese 7 harjumust. Tagasipöördumine karakteri eetika juurde. Stephen Covey R.

isiksuslikke lähenemisviise olid selgelt manipulatiivsed, isegi petlikud, julgustades inimesi kasutama meetodeid, mille kaudu panna end teistele meeldima, või teesklema oma tahtmise saavutamiseks huvi teiste hobide vastu, või kasutama võimutäiust, või rajama oma teed läbi elu hirmu külvates.

      Osa sellelaadsest kirjandusest tunnistas iseloomu edu koostisosaks, kuid kaldus seda pigem lahterdama kui möönma, et see on põhjapanev ja katalüütiline. Iseloomu Eetikale viidati vaid moka otsast; põhiosa moodustasid kiirlahendusena mõjuvad meetodid, jõustrateegiad, suhtlemisoskused ning positiivsed hoiakud.

      Hakkasin mõistma, et Isiksuse Eetika oli alateadlik allikas lahendustele, mida meie Sandraga püüdsime oma poja puhul kasutada. Kui ma aga mõtlesin sügavamalt Isiksuse ja Iseloomu Eetika erinevustele, mõistsin, et olime Sandraga oma laste headest käitumistavadest sotsiaalset profiiti lõiganud ning meie silmis see poeg lihtsalt ei vastanud nendele. Meie kujutlus endist ning oma rollist heade, hoolitsevate vanematena oli isegi sügavam kui meie kujutlus oma pojast, ja vahest isegi mõjutas seda. Siin oli palju rohkem tegemist sellega, kuidas meie asja nägime ja soovisime probleemi lahendada, kui muretsemisega oma poja heaolu eest.

      Kui me Sandraga sellest rääkisime, saime valulikult teadlikuks oma iseloomu ja motiivide võimsast mõjust ja sellest, kuidas meie teda tajusime. Teadsime, et sotsiaalsed võrdlusmotiivid ei olnud kooskõlas meie sügavamate väärtustega ning võisid viia tingimusliku armastuse ning lõpuks poja eneseväärtuse tunde kahanemiseni. Niisiis otsustasime suunata oma pingutused endale – mitte oma meetoditele, vaid sügavamatele motiividele ning poja tajumisele. Poja muutmise asemel proovisime eemalduda – eraldades ennast temast – ning tunnetada tema identiteeti, individuaalsust, eraldiolekut ning väärtust.

      Sügava mõttetöö ajel ning uskudes ja palvetades hakkasime oma poega nägema läbi tema enda unikaalsuse. Nägime temas üha uusi ja uusi võimalusi, mis teostuvad vastavalt tema enda tempole ja kiirusele. Otsustasime rahuneda, tema teelt kõrvale tõmbuda ja lasta esile kerkida tema enda isiksusel. Oma loomulikku rolli nägime me poja jaatamises, temast rõõmu tundmises ning tema väärtustamises. Me töötasime kohusetundlikult edasi ka oma motiivide kallal ning lõime kindlustunde sisemised allikad, et meie endi väärtushinnangud ei sõltuks meie laste käitumise sobivusest.

      Kui me loobusime oma endisest ettekujutusest poja kohta ning lõime väärtusele põhinevad motiivid, hakkasid tekkima uued tunded. Tema võrdlemise ja hindamise asemel hakkasime me tema seltsi nautima. Lõpetasime oma pingutused muuta poeg vastavaks oma kujutlusele või mõõta teda vastavalt sotsiaalsetele ootustele. Me ei püüdnud teda enam õrnalt ja positiivselt suruda vastuvõetavatesse sotsiaalsetesse mudelitesse. Kuna me nägime teda põhimises adekvaatse ning eluga toime tulevana, lõpetasime tema kaitsmise teiste pilgete eest.

      Poiss oli harjunud olema meie kaitsva tiiva all, niisiis pidi ta läbi tegema mõned võõrutusvalud, mida ta ka väljendas ja mida meie aktsepteerisime, kuid millele me tingimata ei reageerinud. „Meil ei ole vaja sind kaitsta,” oli meie sõnatu sõnum. „Põhimõtteliselt oled sa okei.”

      Nädalate ja kuude möödudes hakkas ta tundma vaikset eneseusaldust ning hakkas iseennast jaatama. Ta lõi särama vastavalt oma tempole ja kiirusele. Poeg muutus standardsete sotsiaalsete kriteeriumide järgi akadeemiliselt, sotsiaalselt ja füüsiliselt esileküündivaks tohutu kiirusega, jättes kaugele selja taha niinimetatud loomuliku arenguprotsessi. Aastate möödudes valiti poiss mitmete õpilasorganisatsioonide juhtpositsioonidele, temast sai tunnustatud sportlane, kes hakkas koju tooma vaid parimaid tunnistusi. Ta oli kujunenud võluvaks ja siiraks isiksuseks, mis võimaldas tal suhelda erinevate inimestega midagi pelgamata.

      Me usume Sandraga, et meie poja ühiskondlikult muljetavaldavad saavutused olid pigem pooljuhuslik väljendus tema tunnete kohta iseendast, kui lihtsalt reageering sotsiaalsele tasule. Sandrale ja mulle osutus see hämmastavaks kogemuseks ning oli väga õpetlik nii suhetes teiste lastega kui ka meie teistes rollides. Meie teadvusse jõudis eluline erinevus edu saavutamisest Isiksuse ja Iseloomu Eetika kaudu väga isiklikul pinnal. Meie veendumust on hästi väljendanud psalmikirjutaja: „Otsi hoolega iseenda südames, kuna seal peituvad elutõed.”

      Esmane ja teisene õilsus

      Minu kogemus pojaga, taju-uuringud ning edukirjanduse lugemine liitusid üheks elu sellistest ahhaa-elamustest, kui äkitselt tundub kõik paika loksuvat. Suutsin äkitselt näha Isiksuse Eetika mõjujõudu ning mõista selgelt peent, tihti teadlikult määratlemata vahet minule teada oleva tõe – asjad, mida õpetati mulle aastaid tagasi lapsepõlves ning mis on juurdunud sügavale minu sisemisse väärtustunnetusse – ja kiirlahendusega filosoofiate vahel, mis ümbritsesid mind iga päev. Sügavamal tasandil sain aru, miks leidsin siis, kui töötasin aastate jooksul koos inimestega kõikidelt elualadelt, et asjad, mida ma õpetasin ning teadsin olevat efektiivsed, olid tihti vastuolus üldiselt heaks kiidetuga.

      Ma ei väida, nagu poleks Isiksuse Eetika elemendid – isiksuse areng, suhtlemisoskuse treenimine ning koolitus mõjutamisstrateegiate ja positiivse mõtlemise alal – kasutoovad, edu saavutamisel mõnikord isegi olulise tähtsusega. Ma usun, et see on nii. Kuid need on teisesed, mitte esmased tunnused. Ehk oleme me tahtmatult keskendunud ainult iseenda ülesehitamisele, suunates oma inimliku suutlikkuse enne meid olnud generatsioonide rajatu ärakasutamisele, ja unustanud vundamendi, mis seda toetab; või oleme, lõigates pikka aega vilja sealt, kuhu me pole seda külvanud, külvamise vajalikkuse hoopis unustanud.

      Kui ma püüan kasutada inimlikke mõjutamise strateegiaid ja taktikaid, et panna teisi inimesi tegutsema oma tahtmise järgi – paremini töötama, olema rohkem motiveeritud, meeldima nii mulle kui üksteisele –, samal ajal kui minu iseloom on põhjani rikutud, mida näitab kahekeelsus ja ebasiirus, siis ei saa ma olla pikas perspektiivis edukas. Minu kahekeelsus toidab usaldamatust ning kõike, mida ma teen – kasutades isegi n-ö heade inimsuhete tehnikaid –, tajutakse kui manipulatiivsust. Asja ei muuda ükskõik kui hea ilukõne või kui head kavatsused; vähese usalduse või selle puudumise korral pole alust pidevale edule. Tehnika muudab elavaks vaid sisemine headus.