– kaunile mälestusele oma isast;
– oma emale tema pühendumuse eest oma rohkem kui 87 elavale järeltulijale ja tema armastuse eest.
– oma kallitele sõpradele ja kolleegidele töö juurest, eriti:
– Bill Marrele, Ron McMillanile ja Lex Wattersonile tagasiside, julgustuse ning soovituste eest toimetamisel ja abi eest väljaandmisel;
– Brad Andersonile, kes töötas rohkem kui aasta kestnud ning paljudest isiklikest asjadest loobumist nõudnud töö tulemusena välja 7 Harjumuse videoõppeprogrammi. Tema juhtimise all on seda materjali testitud ja täiustatud ning praegu rakendavad seda tuhanded inimesed kõige erinevamatest organisatsioonidest. Pärast esmakordset kokkupuutumist selle materjaliga soovitavad meie kliendid peaaegu eranditult seda teistele, tugevdades meie veendumust, et see toimib;
– Bob Thelele selle eest, et ta aitas luua meie firmas süsteemi, mis andis mulle meelerahu ja võimaldas mul keskenduda tõeliselt raamatule;
– David Conleyle 7 Harjumuse väärtuse ja jõu teadvustamise eest sadadele äriorganisatsioonidele, nii et mu kolleegidel Blaine Leel, Roice Kruegeril, Roger Merillil ja Al Switzleril ning minul on pidevalt võimalik vahetada mõtteid väga mitmesugustes olukordades;
– minu proaktiivsele ametlikule esindajale Jan Millerile ja minu „ma teen ära”-mõttekaaslasele Greg Linkile ja tema abilistele Stephanni Smithile ning Raleen Beckham Wahlinile nende loova ja julge marketingi juhtimise eest;
– minu toimetajale Bob Asahinale Simon and Schusterist tema professionaalse pädevuse ja projekti juhtimise eest, tema rohkete suurepäraste soovituste eest ning selle eest, et ta aitas mul paremini mõista erinevust kirjutamise ja kõnelemise vahel;
– minu varasematele pühendunud abilistele Shirley ja Heather Smithile ja minu praegusele abilisele Marilyn Andrewsile niisuguse lojaalsuse eest, mis on sõna otseses mõttes ebatavaline;
– meie ajakirja Executive Excellence toimetajale Ken Sheltonile esialgse käsikirja toimetamise eest aastaid tagasi, abi eest materjali täiustamisel ja testimisel mitmetes tingimustes ning tema ausameelsuse ja kvaliteeditunnetuse eest;
– Rebecca Merrillile tema hindamatu väärtusega abi eest raamatu toimetamisel ja väljaandmisel, tema sisemise pühendumuse eest materjalile, tema oskuse, tundlikkuse ja hoolikuse eest selle pühendumuse realiseerimisel ning tema abikaasale Rogerile tema aruka, sünergilise abi eest;
– ning Kay Swimile ja tema pojale Gaylordile nende kõrget tunnustust leidnud visiooni eest, mis andis oma panuse meie organisatsiooni kiire kasvu hüvanguks.
Eessõna Stephen Covey „Väga efektiivse inimese 7 harjumuse” 25. aastapäeva väljaandele
Stephen Coveyga kohtusin esmakordselt 2001. aastal, kui ta avaldas soovi kokku saada, et omavahel mõtteid vahetada. Peale sooja tervitust – tema peopesa tundus kui mõnusa pesapallikinda nahk, mida su käsi on tuhandeid kordi kogenud – vestlesime lausa kaks tundi. Stephen alustas küsimustega, paljude küsimustega. Mul jäi üle vaid imestada, et temasugune meister ja õpetaja, kaasaja üks mõjukamaid mõtlejaid, tahtis õppida kelleltki 25 aastat nooremalt.
Vestluse arenedes avanes muidugi ka minul võimalus oma uudishimu rahuldada. Alustasin küsimusega: „ Kuidas te tulite 7 Harjumuse peale?”
„Ei tulnudki”, vastas ta.
„Kuidas nii?” küsisin uuesti. „Te ju kirjutasite neist raamatu!?”
„Jah, ma kirjutasin raamatu, kuid need printsiibid olid olemas ammu enne mind,” vastas Covey ning jätkas, „need on pigem loodusseadused. Kõik, mida mina tegin, oli nende sünteesimine ja süstematiseerimine inimeste jaoks.”
Nüüd sain ma aru, miks sel raamatul on nii suur mõju. Covey uuris, katsetas, õpetas ja lihvis üle kolmekümne aasta kõike seda, mis on sellesse raamatusse destilleeritud. Ta pole kordagi püüdnud pälvida au ja kuulsust raamatu keskmeks olevate printsiipide loomise või väljamõtlemise eest. Covey nägi, kuidas printsiibid võiksid inimesi aidata ning tahtis need igaühele kättesaadavaks teha. 7 Harjumuse eesmärk ei olnud tema enda edu, vaid seeläbi oma panuse andmine kogu inimkonnale.
Kui Franklin Covey tegevjuht Bob Whitman helistas ja küsis, kas oleksin nõus kirjutama eessõna „Väga efektiivse inimese 7 harjumuse” 25. aastapäeva väljaandele, oli minu esimeseks reaktsiooniks see, et võtsin raamatu kätte ja lugesin uuesti läbi. Ma olin raamatut lugenud esmailmumise järel 1989. aastal, ning selle taaslugemine oli võimalus veelkord üle mõõta, mis muudab selle raamatu vastupidavaks klassikaks. Minu hinnangul rajaneb see harvaesinev mõjusus neljale olulisele tegurile:
1. Kui kasutada tänapäevast infotehnoloogilist väljendit, lõi Covey põhjapaneva operatsioonisüsteemi koos selge ja käepärase kasutajaliidesega ning pani selle lihtsate sõnadega kirja.
2. Covey jättis kõrvale kaasaegsed sageli pelgalt tehnikatele keskenduvad võtted ja lähenemised ning keskendus ajatutele printsiipidele.
3. Covey kirjutas esmalt iseloomu kasvatamisest, mitte edu saavutamisest, aidates seeläbi muutuda mitte ainult efektiivsemaks inimeseks vaid ka paremaks liidriks.
4. Covey ise oli 5. taseme õpetaja – teadlik oma nõrkustest ja seega tagasihoidlik, kuid valmis siiski täie veendumusega jagama ja õpetama seda, millesse ta uskus ja mida ta teadis.
Stephen Covey oli geniaalne sünteesija. Tema töö ja panus sarnaneb oma mõju poolest sellele, kuidas muutis graafiline kasutajaliides personaalarvutite maastikku. Enne Apple’it ja Microsofti suutis vaid väike hulk inimesi arvutite võimsust ja võimalusi igapäevaselt rakendada, sest see polnud kasutajate jaoks lihtne ega mugav. Polnud hiirt, lihtsaid ja selgeid programmiikoone ega võimalust erinevaid programme samaaegselt kasutada, puuteekraanist rääkimata. Macintoshi ja seejärel Windowsi loomine tegi arvutitega seotud võimalused massidele kättesaadavaks. Samamoodi oli sadade aastate jooksul kirjutatud hulganisti raamatuid isiklikust efektiivsusest, alustades Benjamin Franklinist ja lõpetades Peter Druckeriga, kuid keegi polnud loonud nende ümber siduvat ja kasutajasõbralikku raamistiku. Covey lõi seega operatsioonisüsteemi – Windowsi – isikliku efektiivsuse jaoks ning tegi selle lihtsasti kasutatavaks. Sealjuures osutus ta veel ka suurepäraseks kirjanikuks ja jutuvestjaks. Ma ei unusta iial lugu mehest, kes metroos oma lapsi ei suutnud vaos hoida, ja selle loo puändist, ega lugu sõjalaevast ja majakast, ega vales džunglis rassimisest, ega kuldmune munevast hanest. Mõned lood on lausa erakordselt mõjusad, andes hästi valitud sõnadega edasi nii loo mõtte kui juhised selle ellurakendamiseks, näiteks „Võidan-võidad või asi-jääb-katki”, „Püüa esmalt mõista”, „Alusta lõppeesmärki silmas pidades”, „Sea esmatähtis esikohale”. Lood Stepheni enda igapäevaelust – laste kasvatamisest, abielusuhetest, sõpruse hoidmisest jmt – lisavad kõigele sellele veel nii lihtsust kui kaalu ning aitavad tema õpetusi tavaelus kasutada ja tõesti nende järgi elada.
7 Harjumuse raamistikku kätketud mõtted on ajatud. Need on printsiibid. Siin peitubki võti, miks need mõtted jätkuvalt kõnetavad igas vanuses inimesi kogu Maal. Üha muutuvas maailmas otsivad inimesed pidepunkti, mis hoiaks neid kursil ka kesk ebamäärasust, ebakindlust, segadust ja kaost. Covey tõesti uskus ajatute printsiipide olemasollu ning oli veendunud, et nende järgimine on tarkus, mitte totrus. Ta lükkas ümber nende arvamuse, kes kuulutasid valjult kõige vana hukku ja uue tõusu, sest kõik on pidevas muutumises ja pole midagi, mis võiks kesta või olla püha.
Mind ennast on enim paelunud küsimus, mis teeb organisatsioonid suurepäraseks. Miks ühed ettevõtted saavad heast suurepäraseks ja teised mitte? Miks ühed on loodud kestma ja teised kaduma? Miks ühed õitsevad ka kaoses ja teised isegi mitte õitsenguajal? Üks meie uurimisrühma võtmeleide on olnud „säilita sisu, erguta arengut” põhimõte. Ükski organisatsioon ei saa ega jää tõeliselt suureks ilma tugevate põhiväärtusteta, nende säilitamise ja elus hoidmiseta. Põhiväärtused on kõige alus, need on ankruks