Harry palus „meie sõpra eestlast” nüüd lauda, näidates ise üles lausa eeskujulikke lauakombeid. Lasin oma silmad kiirelt lauakattest üle käia. Vast kõige huvitavamalt mõjusid juustud kristall-alustassil, kokku pandud Sydney ooperimaja kujuliselt. Laual leidus veel teisigi australisme, näiteks pohladest koaalanägu küpsise-jäätisetordilt, mille mustas livrees teenrid alles äsja jahedusest tõid ja mis krüogeenitemperatuurist lausa kihises. Hiljem selgus, et sellega maiustasin ma just kõige enam ja tegin seda siis, kui see juba veidi üles sulanud oli.
Veidi häiris mind, et meie laudkonda kuulusid ka lennukis nähtud ebameeldiv kitsapealine, samuti härrad Paresi ja Posti. Asjaolu, et Peremees suutis pidevalt Monica rindadest mööda vaadata, tundus mulle kahtlane, küllap oli asi selles, et Monica kõneles inglise keelt vaid mõne fraasi, Harry Barabasiga oli aga lugu täpselt vastupidine. Need kaks ei võinudki teineteisega üleliia hästi sobida. Ometi tundus Harry Barabasi jutu idee mulle mõtestatud ja sügav:
„Kagu-Aasia riike, samuti äsja Euroopa Liitu vastu võetud riike võime lugeda kui rakke inimese organismis. Minu meelest peaksid kõik Ida-Euroopa riigid joonduma nende põhjanaabri Soome järgi, kes on otsekui Girard-Sans-Odoeur, nagu prantslased ütlevad, indiferentne mõjutustele nii idast kui ka läänest. Idast Läände suundujaid soomlased vahendavad, Läänest Itta suundujaid samuti. Idas ollakse madala suhtluslävega, juttu jätkub igaks hetkeks, samas kui läänlased väga valivad, kellega nad kõnelevad, kellega mitte. Need kultuurid ei saaks kokku ilma soomlaste vahendamiseta. Kuid soomlased tekitavad rahvusvahelistel konverentsidel peaaegu kõigis ärevust, kuna nende kõnes puudub redundants. Nad ei oska oma kõnet ilmestada nohhide, wellide, mis-siiside ja ettidega, selle asemel vaikivad ja tekitavad sellega kõrgema redundantsitasemega rahvaste esindajates, näituseks hispaanlastes, hirmu või nördimust.”
„Eestlased ei pane seda tendentsi kunagi tähele,” kommenteerisin ma Harry juttu kuivalt.
„Loe meile midagi, Monica,” ütles Peremees.
Monica tõusis kergelt nagu liblikas, naeratas kõigile vabandavalt ja läks raamatukoguhalli. Tema äraolekut kasutas Peremees minu manitsemiseks. Ta palus mind tulla verandale, kus üksteise ümber väändudes õitsesid orhideed, kus sinine ookean pritsis end üle ranniku. Seal näitas ta kahte objekti: imeilusat Baie du Capi neeme paremal ja suurt koormat kandvat, millegipärast harkjalgadega toestatud furgoonautot vasakul.
„Su tingimused on järgmised. Sinu käsutuses on kaks tuba, osa biblioteegist ja garaaž. Minu jahtidest saad Tiny Drumi, see on küll kõige raskem, kuid kõige kergemini manööverdatav. Naabritest peremeestega on mul tingimuseks, et minu inimesed ei ületa nende poolt seatud piire. Sellepärast on piirideks see neem seal ja see rekka teal. Jahil on sukeldumisvarustus, hoiatan ja loodan, et ookean on imeline.”
Ma irvitasin talle otse näkku – kas nii siis hoitakse tähtsaid vange? Ta annab ju minu käsutusse isegi auto.
„Kas sa annad minu käsutusse isegi auto? Muide, ma ei ole autojuht. Ei oska juhtida.”
„Seda pead sa saama, kuid arvesta, et siit põhja poole on üksnes metsad. See on päris suur areaal, rahvuspark. Puuduvad teed, õigemini, need on mujal, vasakul ja paremal. Autojuhtidest siin mõistagi puudu ei tule. Muidugi, metsad ei ole ohtlikud, kuid sul ei ole navigatsioonivahendeid.”
„Mul on navigatsioonivahend. Minu telefonis on GPS.”
„See ei tööta siin,” naeris Harry Barabas.
Olin sellegipoolest kindel, et see ei ole õige vangistus ning siit suudan ma hõlpsasti põgeneda. Tõepoolest, need lõunasaared on juba sellised, et saarte neil külgedel, kus turistid eriti ei käi, võivad metsad lõppeda mägedega ning golfiväljakuid, majutusplatse ega liivarandu ei tule mitte vastu. Hoiatused olid omal kohal, aga siiski tahtsin ma kohalikku maastikku enam tundma õppida. Seepärast tegin talle ettepaneku jalutada üheskoos vahusel ookeanijoonel, kuni Monica oma raamatuga tagasi jõuab.
Peremees jõudis mulle anda üsna kenakese ülevaate Mauritiuse loodusest. Selgus, et Mauritius on 1850 ruutkilomeetrit suur ning selle rannajoon koosneb laguunidest, abajatest, soolveesisaldusega ja soostunud kohtadest sügavusega üks kuni neli meetrit. Samuti mangroovidest. Augustis on siin veetemperatuur umbes 20 kraadi, väikestes tiikides ja sügavates fjordides rohkem. Viimased on rudimentaarsetele ja ootamatult lõppevatele jõgedele pikenduseks. Lõunaosas, kus meie viibisime, paljastub basaltlaava ja see on algus mägedele, mis ulatuvad sisemaani. Sootiigis kasvab musta vee-insekti ja randadesse satub karpkalu ning meduuse. On karuohaka- ja lutsernivälju. Süvasukeldumine pakub suurt lõbu tänu tervetele müriaadidele värvilistele kaladele, korallrifid koosnevad väikestest korallidest, kõik kenasti avatud möödujale, hingamas nagu pisikesed ajud. Haisid on parvede kaupa, aga need pole tapjahaid. Nad ujuvad inimese eest minema palju kiiremini kui väiksemad kalad. Iseäranis huvitav on pesitsev mullkala. Vaatad: nagu oleks mull pinna lähedal, aga tegelikult on hoopis kala. Selle kalaga soovitab tema, Peremees Harry Barabas, mulle kindlasti tutvust. Jaht on tervenisti minu oma, pangu ma aga lestad laiali ja andku minna. Iseäranis hea olevat päikeseloojangu ajal vee alt päikest vaadata, juba nelja-viie meetri sügavuselt hakkab see meenutama punast palli. Lähed aga veel sügavamale ning see tundub pisike nagu lõngakera.
See kiskus juba labaseks, sest keegi polnud käskinud mind siin kinni pidada. Kähvasin:
„Nii et mul on siis sunnitud puhkus, jah? Kui kaua see kestab?”
„Sukeldumishooaeg kestab reeglina neli kuud,” naeris Peremees. „Ja Monica on sulle ju seltsiks. Te vestlete kirjandusest ja filosoofiast. Unustamatud kuud unustamatult ilusa naisega.”
Mul tuli pähe üks teine, hoopis veidram mõte ning ma laususin:
„Aga mis siis, kui ma ikkagi ütlen teile praegu kohe selle aardekoha?”
Peremees muutus suuremeelseks.
„Sul ei tule kohe otsust langetada, sa võid olla minu heaks külaliseks. Nagu John Big mulle ütles, kardad sa, et me tapame sind kohe, kui oleme kogu info sult välja pigistanud. Kust selline rumal jutt küll!? Kes sind tappa tahab?”
Sain aru nõndamoodi, et John Bigi all mõtles ta seda ebameeldivat pikap-inimest lennukis, kes oli mulle andnud valeinfot dr Laguse sattumisest terroristide kätte.
Peremees läks majja õhtusööki lõpetama ja kaunitari etlemist kuulama. Mina aga istusin veel kaua tuulisel rannal. Nii mõnigi tuulehoog tuletas mulle meelde koduselt tuultepealset maad, sest august on lõunapoolkeral kõige külmem kuu. Kontidesse see külm muidugi ei ulatunud ja soojad seiklused olid ju veel ees. Siinsed mered alles läksid kuumemaks.
Arutasin lihtsalt asjade käiku. Olin ära lõigatud kogu maailmast, olin „heaks külaliseks” kellelegi Peremehele alias Harry Barabasile. Minult taheti röövida mingisuguseid koordinaate. Goa Tuleristi ja viitsekuningate kujusid taheti barbaarselt üles sulatada, et toota sellest puhast massiivset kulda. Võib-olla ulatus Harry Barabasi äriimpeerium tõesti õige kaugele ja tal oli näiteks kusagil Hiinas privaatseis paigus kullatehased? Või Hongkongis? Või tegutsesid nad Union Miniére’i alluvuses? Kuidas India ookeani lõunaosas paiknevad äriimpeeriumid üldse kosuda võisid – kõigest mingisuguse Madagaskari kõrval? 19. sajandil anti sellele küsimusele veenev seletus: see oli tursapüük, mis selliseid inimesi rikastas. Kas Harry case’i korral võis selleks olla prostitutsioon Réunionil ja Mauritiusel? Või ammutasid nad merest mingisugust senitundmatut mineraali? Või ehk ameeriklased maksid neile, et saaksid Diego Garcial oma superbaasi edasi pidada? Hiljutise WikiLeaksi skandaali raamides oli selline asi täiesti mõeldav. Wiki-Leaksi poolt USA diplomaatilistest kanalitest otse saadud ja Briti impeeriumi poliitikat paljastav dokument 09LONDON1156 viitab ju selgelt: asjaolu, et USA platseerub Diego Garcial 2015. aastani, on alles näpuga õhku kirjutatud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен