Laskusin alla mööda majaesist umbrohtu kasvanud nõlvakut, saadetud naabrite punase koera kohusetundlikust klähvimisest. Kõnniteel mu auto lähedal lebavad kahe linnupoja purustatud skeletid, laiaks litsutud nokad ja tiivad annavad neile roomaja välimuse. Nad on vedelenud seal juba aasta otsa. Ma ei suuda hoiduda neid silmitsemast iga kord, kui autosse istun. Oleks vaja üht korralikku üleujutust, mis laibad minema uhuks.
Üle tee ühe maja ees ajasid juttu kaks vana naist ja mina tajusin selgelt, kuidas nad keelduvad mind märkamast. Ma ei tea siin mitte kellegi nime. Peaks mõni neist ära surema, ei saaks ma isegi mitte öelda: „Vaene vanaproua Zalinsky on surnud.” Peaksin piirduma tõdemusega: „See vastik vanamoor seal teispool tänavat pani kõrvad pea alla.”
Tunne nagu lapskummitusel, ronisin oma anonüümsesse keskmise suurusega autosse, mis on peaaegu tervenisti plastmassist. Ootan kogu aeg, millal tuleb keegi automüüjatest mu kahtluste kinnituseks mulle üles tunnistama: „See oli nali. See auto pole tegelikult mõeldud sõitmiseks. Me mängisime sulle vingerpussi.” Sõitsin oma mänguautoga kümme minutit kesklinna suunas, et saada kokku Jim Jeffreysiga, ja olin grillrestorani parkimisplatsile keerates juba kakskümmend minutit hiljaks jäänud, teades hästi, et advokaat ainult naeratab lahkelt ega tee mulle etteheiteid.
Oleksin pidanud kohale jõudes talle mobiili pealt helistama, et ta teaks välja karata ja tulla mind ukseni saatma. Restorani – lahmakat vana kooli lihasööjate paradiisi – ümbritsevad mahajäetud hooned, mis talle muret teevad: tühjaks kaabitud ruumides võivad ju alaliselt varitseda vägistajate kambad, kes ainult ootavad minu saabumist. Jim Jeffreys ei kavatse ometi olla See Mees, Kes Ei Osanud Libby Dayd Ohu Eest Kaitsta. Mitte midagi halba ei tohi juhtuda VAPRA TILLU-KESE DAYga, VAESE VÄIKESE ORVUKESEGA, halearmsa seitsmeaastase suurte siniste silmadega punapeaga, kes ainsana pääses PREERIA VERE-SAUNAST, KANSASE TAPATALGUTEST ja oli SATANISTIDE OHVRIKS LANGENUD FARMIPERE ainus ellujäänu. Minu ema ja kaks vanemat õde – Ben tappis nad. Pääsesin ainult mina – ja andsin venna üles. Mina olin see nunnu lapsuke, tänu kellele mu satanistist vend sai õiglase karistuse. Ma sain kuulsaks. Enquirer paigutas mu pisarais näolapi esikaanele koos selgitava kirjaga: INGLINÄGU. Uurisin tahavaatepeeglist oma endiselt lapselikku nägu. Tedretähnid on heledamaks pleekinud, hambad klambritega sirgeks aetud, aga mul on endiselt nöbinina ja ümmargused silmad nagu kassipojal. Olin hakanud oma juukseid plaatinablondiks värvima ja nüüd olid punased juured jõudnud välja kasvada. See jättis mulje, nagu mu peanahk veritseks, eriti pärastlõunases päikesesäras. See oli võigas. Ma süütasin sigareti. Võin vahepeal mitu kuud mitte suitsetada ja siis äkki tunda teravat tubakanälga. Ma olengi selline: mitte miski ei hakka korralikult külge. „Mine juba, Tilluke Day,” käskisin ennast valjusti. Ma nimetan ennast niimoodi, kui tunnen end näruselt. Ronisin autost välja ja tossasin terve tee restorani ukseni, sigarett paremas käes, et mitte näha oma vasakut, ebardlikku kätt. Oli juba peaaegu õhtu, pilved liikusid aeglaselt üle taevavõlvi nagu laiali pillutatud pühvlikari ja päike oli just nii madalal, et piserdada kõik roosaks. Taamal, jõele lähemal maanteesildade vahel kössitasid kasutuks muutunud viljahoidlad nagu väljasurnud elukad, õhtuhämaruses mustavad ja mõttetud. Kõndisin täitsa üksi üle parkimisplatsi katva klaasikilluvälja. Mulle ei tuldud kallale. Muidugi, kell oli alles veidi üle viie. Jim Jeffreys tegi kõike võimalikult vara nagu usin sipelgas, õhtust söömine kaasa arvatud, ja oli selle üle uhke. Minu sisenedes istus ta baarileti ääres karastusjooki rüübates ja esimene asi, mida ta tegi – täpselt nagu ma arvasin –, oli tirida pintsakutaskust välja mobiil, et põrnitseda seda nagu alatut reeturit. „Kas sa helistasid?” küsis ta kulmu kortsutades.
„Ei, ära unustasin,” luiskasin mina.
Siis ta naeratas. „Ega midagi. Igatahes tore, et sa tulid, kullake. Vaim valmis mu tüütut juttu kuulama?” Ta laksas letile kaks dollarit ja juhatas mu punase nahaga vooderdatud boksi juurde, mille kollane poroloon pragudest välja pressis. Katkiste kohtade teravad servad kriipisid mu jalgu, kui ma istet võtsin. Polstrist paiskus õhku pahvak tubakalehka.
Jim Jeffreys ei tarbinud kunagi minu nähes alkoholi ega küsinud kunagi, mida ma juua tahan, kuid kelneri saabudes tellisin ma endale klaasi punast veini ja jälgisin, kuidas ta püüdis mitte paista üllatunud ega pettunud, vaid olla täpselt selline, nagu Jim Jeffreys peab olema. Millist punast? küsis kelner ja mul polnud halli aimugi – mul lihtsalt ei jää need punaste ja valgete veinide nimed meelde, ma ei tea sedagi, mida etiketil kirjutatust peab veini tellides mainima, ja nii ma lihtsalt vastasin: majaveini. Jeffreys tellis endale prae, mina ahjukartuli kahekordse täidisega ja siis läks kelner ära ja Jim Jeffreys tõi kuuldavale südamliku ohke ja ütles: „No nii, Libby, meie sinuga oleme nüüd uut ajajärku alustamas.”
„Kui palju on veel järel?” küsisin mina ja palusin mõttes: ütle, et kümme tuhat, ütle, et kümme tuhat.
„Kas sa üldse loed minu saadetud aruandeid?”
„Mõnikord loen,” luiskasin jälle. Mulle meeldib kirju saada, kuid mitte neid lugeda; tema aruanded vedelesid tõenäoliselt kusagil mu majas.
„Oled sa kuulanud mu telefoniteateid?”
„Su mobiil vist ei tööta päris hästi. Suur osa läheb kaduma.” Olin kuulanud ainult niipalju, et taibata: mul on vesi ahjus. Enamasti vajutasin lindistuse kinni pärast Jim Jeffreysi esimest lauset, mis oli alati sama: Sinu sõber Jim Jeffreys siinpool, Libby …
Jim Jeffreys toetas randmed lauale, pani sõrmeotsad kokku ja torutas alumist huult. „Fondis on veel ainult 982 dollarit ja 12 senti. Nagu ma olen varemgi maininud: oleksid sa mingit sorti regulaarse sissetulekuga seda täiendada suutnud, oleks fondist jätkunud kauemaks, aga …” ta laiutas käsi ja krimpsutas nägu, „läks teisiti.”
„Aga raamat, kas mu raamat siis …?”
„Mul on kahju, Libby, kuid raamat meid ei aidanud. Olen seda sulle igal aastal seletanud. Pole muidugi sinu süü, aga raamat … ei. Mitte vähemalgi määral.”
Aastaid tagasi, nähes minu kahekümne viiendas sünnipäevas teenimisvõimalust, tegi eneseabiraamatutele spetsialiseerunud kirjastaja mulle ettepaneku avaldada teos sellest, mismoodi ma „viimaks vabanesin mineviku kohutavast taagast”. Ma polnud küll mitte millestki vabanenud, kuid andsin oma nõusoleku, sest ei pidanud tegema muud, kui ainult vestlema telefoni teel ühe New Jerseys elava naisega, kes tegeliku kirjatöö ära tegi. Raamat ilmus 2002. aasta jõuludeks, kaanel foto minust traagiliselt ebaõnnestunud soenguga. Pealkiri kõlas: „Ellujäänu Uus Elu! Mis Ei Tapa, Teeb Tugevamaks!” Mõned pildid minust lapsena ja mu surnud perekonnast ilmestasid positiivselt meelestatud imalat soigumist kahesajal leheküljel. Mina sain selle eest kaheksa tuhat dollarit ja mõned kutsed katastroofidest eluga pääsenute ühingutelt tulla neile esinema. Ma lendasingi Toledosse kohtuma meestega, kes olid noorelt orvuks jäänud; Tulsasse teismeliste kokkutulekule, keda ühendas see, et isa oli tapnud ema. Kirjutasin oma raamatusse pühendusi lastele, kelle suu seisis püsivalt lahti ja kes esitasid mulle ehmatavaid küsimusi, nagu: kas su ema küpsetas pirukaid? Andsin autogramme hallidele klammerduvatele meestele, kes piilusid mind üle oma kaheosaliste prillide ja hingasid mulle näkku seisnud kohvi järele lehkavaid kõrvetisi. „Homme on uus päev!” kirjutasin mina, või: „Uus päev on uus algus!” Milline vedamine omada perekonnanime, mis tähendab päeva. Inimesed, kes tulid mu raamatuesitlustele, jätsid alati kurnatud ja meeleheitliku mulje, nad seisid minu läheduses väikestes rühmades, mis omavahel eriti ei suhelnud. Neid oli alati vähe. Kui ma viimaks taipasin, et mulle ei maksta nende esinemiste eest, keeldusin rohkem kuhugi minemast. Raamat oli selleks ajaks nagunii pauguga läbi kukkunud. „Minu arust oleks see pidanud rohkem sisse tooma,” pomisesin mina. Ma tõesti soovisin nagu jonni ajav laps, et raamat oleks rohkem raha sisse toonud: et kui ma ikka väga tahan, siis lihtsalt pean oma tahtmist saama. Lihtsalt pean. „Ma mõistan,” ütles Jim Jeffreys,