Krabide arhitektuur? Ohh… teate, üldse ei ole sarnane. Nad muidugi tunnevad sirgjoont ja täisnurka, kõik oleks nagu õige, ent nende ehitisi vaadates tekib mul esimeseks tahtmine need maha lõhkuda. Või alustame kõige selgemini eristuvast detailist, millele saab näpu peale panna – vesi. Teeme ühe väga suure üldistuse – inimese kodu on koobas. Mugavusi on lisandunud, ent see on oma olemuselt koobas. Krabi kodu on kosk. Eramaja on ehitatud ümber pumba ja kogu aeg jookseb vesi kõrgeimast punktist läbi maja toast tuppa allapoole. Te oskate ise ära arvata, et oli aegu, mil ülik elas pumba juures ja teised said kaela kõik selle, mida ta ojja tegi… Krabid vallutasid mandrid alles sedamööda, kuidas neil õnnestus kuhugi vedada garanteeritud puhta vee juhe. Sama kehtib planeetide kolonisatsiooni kohta. Muide, kosmoselendude algusaegadel polnud kiirendus neile arusaadavalt probleem, eks ole.
Niisiis maandusime umbes kümne sammu laiusel ja sadakond sammu pikal rajal. Nende lennukid ei vaja maandumiseks rada, kuid mugavam on maanduda kiirusel umbes kolmkümmend sammu sekundis ja pidurdada juba maapinnal. Lennumasinaid seisis raja ääres viis, Tumepull parkis meie oma rea lõppu.
Astusime välja. Jalge all oli helehall kivivõre, millest kasvasid välja tumepruunid hiiresabad, lumeräitsakas tutiks otsas. Krabid trampisid oma saabastes neil hoolimatult otsas. Tumehall vaatas minu poole: «Need ei torka ja üldse ei tohiks sulle kuidagi mõjuda.»
Ohkasin ja toetasin jala maha. Ma olin juba päris alguses valmistanud endale teki ja mõned primitiivsed rõivad. Kui mu staatus paranes, olid nad aidanud mul endale teha päris korraliku garderoobi, kuid ma käisin enamasti ringi niudevöös ja lühikeses tuunikas. Mul oli tagapool kotis ka paar korralikke saapaid juhuks, kui peaksin minema pinnale, mida mu jalatallad ei kannata, kuid veelkord, enamasti olin väga kergelt riides ja paljajalu. Taimed olid pehmed ja purunesid kergesti. Neist eritus talla alla veidralt lõhnavat vedelikku. Kivivõre tundus jalge all mõnusalt jahe. See oli esimene kord pärast mu seikluse algust, kui ma toetasin jala loomulikule maapinnale. Maja poolt tuli neli metallist krabi, kes võtsid kotid, sealhulgas minu oma. Robotid muidugi. Minu arust olid nad hulga targemad ja viisakamad kui Nõmedik ja nad olid nimme tehtud läikiva kestaga, et esimesel hetkel oleks selge, millega tegu.
Hooned kerkisid aju krussi keeravas segadikus õige mitmel hektaril. Peamist hoonetekompleksi ümbritsev aed oli vist tervelt ruutkilomeetrine ja seda piiras põlvekõrgune kunstipäraselt kujundatud okastraadirull. Mina suutsin sellest takistusteta üle hüpata ja ümbruses oli palju puid, mille kaudu inimene üle oleks saanud. Krabide jaoks oli see barjäär samaväärne kolmemeetrise planguga – abivahenditega kergesti ületatav pigem moraalne tõke, mis ütleb väga selgelt «ära tule».
Ma sain enda käsutusse ühe aiamaja. Esiteks sellepärast, et teised krabid suhtusid ikkagi eelarvamusega nii võõra eluka majasviibimisse, ja teiseks sellepärast, et see oli kuiv. Mulle see muidugi sobis; ainult maja alt voolas oja läbi. Ainus elukorrus ise tundus esimesel hetkel küll olevat kõigest neli posti ja katus. Tegelikult olid seal klaasid ja Tumepull õpetas, kuidas ma saan tahvlil nende läbipaistvust muuta. Panin need kergelt virvendama juba selleks, et mitte neile sisse joosta.
Mind kutsuti ka õhtusöögile, aga sellest ei tulnud suuremat. Krabide lauas saab inimene tarbida ainult vett ja soola. Mõnda asja ehk veel – need on nii seeditamatud, et tulevad otse välja. Teineteise jaoks lõhnavad meie toidud veidralt; mitte ebameeldivalt, kuid igal juhul mitte isutõstvalt. Ja mu tahvlil hakkasid kirjad jooksma lugemiseks liiga kiiresti, kui nad ükskord kõik lobisema hakkasid. Mind vabandati ja ma lamasin sel õhtul tükk aega seal pimeduses tähti vaadates. Muidugi oli taevas täiesti võõras. Galaktika näis suurem ja heledam, kuid see võis olla ka minu kujutlus, sest ma teadsin, et olen tõenäoliselt tuhatkond valgusaastat galaktika tsentrile lähemal. Kuu ei paistnud, horisondil hõõgus mingi väga hele jurakas ja tahvel ütles mulle, et see on sisemine planeet. Oli veel ka üks väga hele täht – sinine hiid 25 valgusaasta kaugusel. Muidugi teadsin selle aja peale universumi mõõtmeid.
Miski lärtsatas vastu akent. Beetal ei olnud õigeid linde, olid vaid hüppavad ja planeerivad elukad. Vaatasin ringi, ühele klaasile oli kleepunud midagi sellist, mis sarnanes kõige rohkem selle pika sabaga ämblikuga, mis Alieni filmides inimestele näkku kinni hüppas, et neisse tulnukas kasvama panna. Judinad ajas peale küll, kui see seal oma kõhuhammastega klaasi kriipis, kuigi teadsin, et tegu on millegi kassilaadsega, mis iial krabi või üldse ühtki endast suuremat elukat ei ründa. Liigutasin, elukas märkas mind, kangestus, lasi end siis klaasilt lahti ja kukkus kuhugi allapoole.
Siis kuulsin sahinat ja varsti kerkis üle põrandaserva kaks tumedat segmenti, millest piilusid mind pisikesed silmad. Veel natuke ja ka suursilm venis üle põrandaserva, alul üks ja siis teine. Natuke tasast kriginat ja siis oli vahtijaid neli. Tegin tumedat urinat ja rabasin käega õhku. Pisikesed krabid sibasid üle õue minema, tehes häält, nagu valataks kruusa klaasile. Muigasin ja keerasin teist külge. Olin õppinud lohutu üksindusega toime tulema. Nagu see öö – nii tuttav ja nii üdini võõras ühtaegu. Olin õppinud end mitte piinama ja võtma elult seda, mis sel pakkuda on.
Järgmised kaks päeva olin tsirkusetola. Võtsin seda mõnuga, olime sellest Tumepulliga rääkinud. Nad tundsid teisi mõistuslikke rasse, kuid kontaktid nendega olid olematud. Enamikule krabidest olin ma elu võimalus kohata mõistuslikku tulnukat, eriti veel sellist, kes ei kõnni ringi kõrgema kaitse skafandris. Ja me muidugi vestlesime, kuid – nii inimlik – suuremat hulka, eriti lapsi, köitis kõige rohkem mu füüsiline võimekus. Näiteks võitsin oma paari kuu ülalpidamiskulud keppi näpu peal tasakaalus hoides – naabriperemees lihtsalt ei uskunud, et sel peidetud stabilisaatorit sees pole ja nii vedasid nad Hallpulliga kihla ja korraldasid katse naabri tingimustel. Ja neil on komme, et triki reaalne sooritaja saab alati seitsmendiku. Ma hüppasin sobivas kohas otse üles kätega puuoksa kinni ja vedasin end üles oksale. Ma kiikusin köiel puult puule ja kõndisin köiel, nii käte jõul rippudes kui peal tasakaalu hoides. See, kuidas ma umbes kolmekümnemeetrise puu latva ronisin, pani kruusa valamise häält tegema mitte ainult lapsed, vaid ka täiskasvanud. Selle viimase peale ütles Tumepull, et ta kahetses, et mu kaasa võttis, sest ta ei uskunud, et ma eluga alla saan. Naljakas, minu ajal oleksid peaaegu kõik ja isegi praegusajal kõik füüsiliselt terved poisid sellega hakkama saanud. Kuigi te olete degenerante nii täis, et selliseid on vast kolmandik.
Ma käisin ka ratsutamas. Kujutlege tugitooli, mis on asetatud suure kaheksa jalaga kilbita kilpkonna turjale. Mõnikord ma imestan, kuidas nad sellisena üldse näiteks lennukit juhivad. Kui väga sundida, suutis elukas saavutada sörkjooksu pöörase kiiruse…
Me viibisime mõisas terve järgmise nädala, kokku üheksa päeva. Beeta aasta on umbes 2/3 maisest, kuid ööpäev on natuke alla poole tunni lühem. Ma ei tea, kas Tumehall seda algusest peale niimoodi mõtles, kuid sealviibimisel olid kaugeleulatuvad tagajärjed ja võib öelda, et enesele teadmata tegin esimese sammu kodu poole. Asi algas mängudest ja seega olid katalüsaatoriks lapsed. Õige varsti selgus, et igasugustes strateegiamängudes või üldse mängudes, kus pole ajapiiri, küll aga on kasulik kümneid ja kümneid elemente meeles pidada, olen ma lootusetu. Kõigis neis mängudes aga muutub olukord minu kasuks, kui otsustada tuleb kiiresti. Nad kohandasid minu jaoks ühe mängukonsooli – nii on kõige kohasem nimetus; suurema osa tööst tegid muidugi Tumepull ja Iguaan – ja lasid mul mängida erinevaid sõjamänge. Sain aru, et nad mängivad üleplaneedilistes võrkudes ja kohtunikarvutid keeldusid mind tihti mängu lubamast – ma olevat