Kehra sõitsime seekord kolmekesi – ema, Linda ja mina, ning kaasas oli meil suur hulk pakke. Saksa võimud koos kohaliku omavalitsusega olid igasuguse sõitmise võimatult tülikaks teinud. Kõigepealt tuli sakslasest linnakomandandilt taotleda sõiduluba, see aga võis võtta aega isegi nädala. Alles seejärel oli asja raudteejaama uurima minna, kas ja kuidas rongid üldse käivad. Ma võin eksida, kuid minu arust Saksa okupatsiooni ajal regulaarset rongiliiklust ei toimunudki – raudteed olid sedavõrd sõjaväeešelonidega üle koormatud, et reisirongid ei suutnud mingis graafikus püsida. Ka seekord selgus, et Tallinnasse ei ole minemas ühtki rongi. Narva poolt oli tulemas vaid üks sõjaväerong haavatutega, mis pidi Tapalt Tartu poole pöörama. Mõninga kõhklemise järel otsustas ema sõita sellega kaasa, lootuses, et Tapalt (jällegi Tapa!) leiame ehk edasipääsuvõimaluse. Nii jõudsime Tapani ohvitseride vaguni täiskiilutud koridoris. Jõudsime lausa imeväel, sest just enne seda oli seal toimunud järjekordne õhurünnak. Jaamahoone oli juba varem pihta saanud, meie sinna jõudes paar jaamaesise platsi ääres asuvat puumaja veel põlesid. Raudteerööbaste kõrval haigutas pommilehtreid ja õhk oli täis kirbet suitsulõhna. Seda kõike nähes tundsin iiveldamapanevat hirmu, kui mööda platvormi jaamahoone varemete poole astusime. Aga ometi oli eelnevate sõja-aastate kogemus mulle õpetanud, et on asju, mille vastu protesteerimine on tulutu, sest nendest ei käi ka vanemate võim üle. Igaks juhuks hoidsin end vanaema ligi, kes raudteeametnikult teateid küsis.
„Võibolla paari tunni pärast tuleb midagi Tartu poolt. Kui nad seal pole teed puruks pommitanud,” vastas mees ja kehitas õlgu. Minu arust niisuguse ükskõiksusega, nagu oleks ta kivist!
„Kas on karta, et nad täna veel?” Ema viitas peaga põlevate majarusude poole ja heitis mulle silmanurgast uuriva pilgu.
„Arvata võib. Nad käivad kolm korda päevas, aga pommitavad kõrgelt, kardavad…” Mundris mees näitas üle haruraudteede – seal paistis põõsaste varjust paar neljatorulist õhutõrjesuurtükki, mida flakkideks hüüti. Selle asemel et nende kaitse üle rõõmu tunda, tajusin nüüd ohtu veelgi teravamini. Kõige halvem – meil oli vaja oodata just jaamas, mis oligi õhurünnakute sihtmärk. Istusime suure hõbepaju alla pingile ja ma tundsin end kui nõeltel. Hoidusin vaatamast nii ettepoole, kus flakid võisid kohe hakata mürske sülitama, kui ka tahapoole, kus tuletõrjujad suitsevaid majapalke laiali harutasid. Need kolm hirmu täis tundi Tapa jaamas on mulle meelde jäänud kogu eluks. Lõpuks ometi tuli mingi rong ja saime vagunisse trügida.
Nõlva talus meeldis mulle üle kõige Jägala jõgi, mis oli talu piiriks. Kui siin eelmistel kordadel suvitades olin olnud veel väike ja mind üksi hulkuma ei lastud, siis nüüd võisin veeta jõe ääres pikki tunde. Jõgi oli majale üsna lähedal, neid lahutas vaid sadakond meetrit laugjat põllunõlva. Sõja ajal ei suutnud alakoormusega töötav Kehra puupapivabrik jõevett oluliselt solkida, see oli puhas ja peaaegu lõhnata. Üsna hästi on mul aga meeles 1938. aasta suvi, mil samuti Nõlval käisime ja vastvalminud Kehra vabrik käiku lasti. Kuigi olin siis vaid viieaastane, mäletan siiamaani sadu ja tuhandeid lõpnud kalu, mis Petersoni veskitammi taga paisjärves valkja vahu sees, kõht ülespidi, ulpisid. Ka siis ei osatud või ei tahetud jõge tapvate leelisejääkide eest säästa; hiljem, Nõukogude perioodil, küllastati jõgi vabriku puhastamata heitvetega sedavõrd, et kogu jõepõhi oli kilomeetrite ulatuses tselluloosimassiga kaetud. Alles kaheksakümnendatel aastatel hakkas asi mõnevõrra paranema, kuid endiselt puhtaks ei saa Jägala jõgi enam kunagi. Tselluloositehas andis märgatava panuse ka õhu saastamisse ja teeb seda praegugi, sest õhku on veelgi raskem puhastada kui vett. Lõunatuule puhul ulatus spetsiifiline „kehra hais” Nõlvale välja, nüüd, kuuskümmend aastat hiljem aga olen seda tundnud juba Peterburi maanteel sõites. See on imal ja võõrale üsna ebameeldiv lõhn, mis tekib puidumassi keemilisel töötlemisel. Imelik on aga mõelda, et hiljem Kehras elades ma seda haisu enam ei tundnudki – inimene harjub nähtavasti kõigega.
Nõlval sai minu ülesandeks kõigepealt lehmade karjamaale ja sealt koju ajamine, muidugi ka kodukäskjala – too seda, tee teist! – osa. Siis hakkasin ülepäevastel meiereisõitudel kaasas käima, kuni need jäidki minu tööks. Neljakümneliitrisest piimanõust minu kasin jõud veel üle ei käinud, kuid kahekümneviiesele tegin tuule alla küll. Kodus aitas tädi Leeni nõud vankrile, Loo koorejaamas aga oli ukse ees kõrge platvorm ja sellele nõusid tõsta polnud raske. Edasi tuli juba meier ise appi, võttis teisest nõusangast ja piim valati kaaluvanni. Pärast kaalumist avati eriline siiber ja valge vedelik voolas suurde kogumisvanni.
Koorejaam oli mulle huvitav. Juba varahommikul tossutas pikk ja peen korsten suitsu – kütja hakkas auru tõstma. Siis, kui piima oli juba küllalt kokku toodud, pandi kõrvalruumis väike aurumasin käima, laes hakkas pöörlema pikk võll, mille küljest hargnesid rihmad. Koorelahutaja undas kõrgel toonil, seina tagant kostis aga aurumasina tsuhkatsuhka-tsuhka… Meieriga ma siiski sõbraks ei saanud, ta polnud just jutukas mees, ja kui jäin tema toimetamist pikemalt vaatama, tegi pahura näo.
Hoopis teine asi oli sepaga. Sepapada asus küla teises ääres, otse jõe kaldal. Samas künka otsas oli ka sepa maja, uhke kollane mansardkorrusega ehitis, mille taolist külas teist ei olnud. Sepp oli pikk, kõhn, pisut vimmas, umbes viiekümneaastane mees, kes minu huvi märgates mind lahkesti sepapatta sisse kutsus ja jõudis oma töö kõrvalt ka mulle selgitusi jagada. Vaatamist oli seal palju, alates sädemeid pilduvast ääsist ja pahisevast lõõtsast ning lõpetades suure kõverate kodaratega väntratta abil ringi aetava puurmasinaga. Kõrvalruumis oli isegi väike puutreipink, mida tallati jalaga nagu vokki. Sellel treipingil treis sepp vankriratastele rummusid, aga ka vokijalgu ja muud tarvilikku. Tore oli vaadata, kuidas valge laastupuru sirinal eemale lendab ja robustsest kasekaikast sale vokijalg või adrakurg saab. Sepp töötas enamasti üksinda, ainult mõne suurema töö puhul oli tal külast keegi abiks palgatud, kas siis pealelööjaks või lõõtsatõmbajaks. Abi oli vaja ka hobuserautamise juures, aga see töö mulle ei meeldinud. Kuidagi sündsusetu tundus, et elavale loomale naeltega rauad külge lüüakse, ja selle protseduuri kohta oleksin meeleldi tahtnud hobuse enda arvamist küsida. Sepapajas käisin palju kordi, sepa nime sain aga teada hoopis isevärki moel. Nimelt oli linnast Nõlvale sõjapakku tulnud õmblejanna Alma jõudnud krooniliselt haige vanaonu Aleksandri põetamisega (vast oleks õige see sõna jutumärkidesse panna?) niikaugele, et viis oma voodigi onu tuppa ja paigutas selle onu voodi kõrvale. Ühel päeval, kui onu tervis lubas tal korraks jälle voodist tõusta, kutsus ta minu enda juurde.
„Vaata, noormees – sul kiri selge, aita mul mõned kutsed valmis kirjutada. Mul käsi väriseb,” ütles ta ja naeratas kuidagi häbelikult.
„Kutsed?” küsisin asjast aru saamata.
„Jaa, pulmakutsed. Me Almaga abiellume.”
Ma ei tea, miks ta valis selleks just minu, üheteistaastase selli, kelle käekiri polnud suurem asi. Olen kindel, et ta ise oma väriseva käega oleks kirjutanud paremini, papa kui kooliõpetaja oli aga tõeline kalligraaf. Kas onul oli vennaga eelseisva abiellumise suhtes erimeelsusi, seda võin ainult oletada. Kirjutasin valmis neli-viis kutset. Need olid valmis trükitud, peene kriipsu peale oli vaja maalida vaid kutsutava nimi.
„Ahjaa! Sepale ka, tingimata!” ütles tema.
Mina kirjutasingi: härra Sepp abikaasaga. Onu vaatas ja hakkas naerma.
„Ega sepp pole ta nimi, see on amet! Nimi on Eert!” Nii saingi oma vanapoolse sõbra nime teada.
Onu Aleksandri pulmapäev on mulle päris hästi meelde jäänud ja seda olen kirjeldanud romaanis „Lummetallatud rada”, nagu ka sellele järgnenud drastilisi sündmusi. Nende sündmuste ahel jõuab otsapidi teisegi romaani – „Äravalitusse”. Siinkohal pean perekondliku tõe huvides möönma, et Nõlva tallu sõjapakku tuli ka viimatinimetatud romaani keskse tegelase prototüüp, minu lihane ema oma kolme noorema lapsega. Tartumaalt evakueerudes olid nad Kehra jaamas rongilt maha astunud, mees sõitis edasi Tallinna.
Nõlval elades kuulsime, et inimesed pidavat läheneva punavõimu eest massiliselt Rootsi välja rändama. Kordagi aga ei kuulnud ma meie pere ringis niisuguse otsuse üle arutlemist. Ilmselt tundus see nii vanaisale kui emale täiesti ebareaalsena. Pean tunnistama, et kõige enam hirmul olin