Millegipärast võeti kõik eluruumid rangelt arvele. Tuli tähtsa näoga ametnik, portfell näpus, mõõtis kõik meie toad üle ning sirgeldas need paberile. Mina käisin muidugi asjamehe kannul ja jälgisin hoolega tema tegemisi. Kui mees oli oma teed läinud, otsustasin teha sedasama. Võtsin tühja kopeerpaberikarbi, mille perekonna hirm tädi Alma oli mulle kinkinud ja mis väga hästi sobis portfelli asendama, panin sellesse paar paberilehte, vanaema sentimeetririhma ja pliiatsi ning kõndisin hoovisopis elutseva vanatädi tuba üle mõõtma. Heasoovliku vanatädiga olime hakanud üsna hästi läbi saama ja mingil moel asendas ta mulle turuplatsiäärset sõbralikku poetädi.
Tuli kevad, vesi hakkas mööda Vallimäe külge alla nirisema, uuristades algul endale lumme ja jäässe voolusängikesi, siis aga muutes meie hoovi järjest porisemaks. Minusugusele oli see põnev aeg, sain kaevata kraavikesi ja nende üle sildu ehitada. Siis pori kadus, kuuri seina äärde tekkisid võilillepuhmad ja korraga oli ka kool läbi. Sain tunnistuse, mis tõendas, et mind on üle viidud teise klassi. Sügisel kujutletud heade ja väga heade hinnete asemel aga ilutses sel tähtsal paberil „kolmede” rida. Säh sulle siis lugemis- ja rehkendamisoskust, mis hea edasijõudmise pidid kindlustama! Eks omajagu peegeldas tunnistus ka minu kolmekuist haigust, kuid pean tunnistama, et käelises tegevuses olin ma lapsena küllaltki nõrk. Siiamaani ajab mulle kananaha ihule mälestus ühest joonistustööst, kus tuli vesivärvidega paberile panna lihtlabane sidrun. Minu käe all sündinud akvarell kujutas sidruni asemel Mustast merest tõusvat päikest või siis vaipa, millele oli kõigepealt valatud potitäis tinti ja tekkinud loigu keskele puruks löödud kanamuna. Paksu vesivärviga paberile plätserdatud kunstiteos nägi igatahes kohutav välja.
Veel joonistamisest – tuleb meelde üks tund paar aastat hiljem, kolmandas klassis. Siis käskis õpetaja meil peast joonistada tuntud linnalindu – tuvi. Ma ei mäleta, kuidas minu linnuke välja kukkus, aga üle õla tagapinki kiigates nägin oma klassikaaslasi tõsimeeli tööd tegevat. Nad mõlemad olid püüdlikult joonistanud oma tuvile neli jalga – kaks pugu alla ja kaks sinna, kus algasid sabasuled.
„Kuulge, tuvil on ju ainult kaks jalga!” sosistasin.
„Missa jamad!” vastati, aga sõbrad jäid nõutult teineteisele otsa vahtima. Nii et vähemalt tuviasjanduses ma kõige lollim ei olnud.
Kool lõppes ja esimene aasta akadeemilist haridust oli mul seljataga. Ja siis tuli päev, mil isegi minusugune sai aru, mis tähendab hirm ja paanika. Nooruke tuli kiirustades linnast, kutsus ema ärritunult kõrvaltuppa ja seal räägiti midagi. Mind kamandati seepeale õue mängima, kinnitades, et ma aknaalusest hoovisopist kuskile ei läheks. Tagasi tuppa tulles üllatas mind põrandale kuhjatud virn pampusid – voodilinadesse pakitud riided, kohvrid, kast toidunõudega.
„Mis on? Kas hakkame jälle kolima? Või on jälle tulekahju?” küsisin oma kogemustele toetudes. Sest eelmisel sügisel oli maja teises otsas pööningutoas tulekahju puhkenud, mida ka vanaisa kustutama tõttas. Mäletan, kuidas ta köögist ämbrid haaras ja õuele jooksis, meie hoovinurka oli aga seotud pesunöör, mis ta sonimütsi taha takerdudes selle peast tõmbas. Vanaisa pani ämbrid maha, surus mütsi uuesti pähe ja jooksis edasi. Ämbreid anti kaevu juurest pööninguni käest-kätte ja tuli kustutati veerandtunniga.
„Ei, Erik… Inimesi viiakse Siberisse. Võibolla meid ka,” ütles Nooruke ja ta hääl värises. Märkasin alles nüüd, et suures toas olid tänavapoolsed öökardinad ette riputatud. Mul lubati nende vahelt piiluda, aga vaid nii, et kardinad ei liiguks.
„Muidu näevad!” ütles ema. Kes näevad, keda peab kartma – see jäi mulle sel hetkel selgusetuks. Ei osanud keegi aimatagi, et sel päeval sai alguse see suur hirm ja kaitsetuse tunne, mis meie põlvkonda ligi viiskümmend aastat kammitses. Siis, vahetevahel aknakardina vahelt piilumas käies, pakkisin paberisse ka oma lemmiklelud – aurumasina ja elektrimootori ning mõned raamatud. Iga lähenev automürin aga sundis mind jälle akna juurde. Autodel, mis tulid paremalt ja sõitsid raudteejaama poole, olid püssimehed ja pampudega inimesed; nendel autodel, mis liikusid vastassuunas, istusid ainult püssimehed ja neid autosid tuli karta. Iga kord, kui ema, kes samuti käis kardinapilust piilumas, sellist autot nägi, ohkas ta:
„Jumal, kas see tulebki meile järele?”
Väga pikk oli see päev. Nooruke kõndis rahutult edasitagasi, isegi raadiot ei lülitanud ta kordagi sisse. Peatus vaid hetkeks, astus akna juurde, ja kui järjekordne auto peatumata mööda sõitis, jätkas kõndimist. Hilisõhtu saabudes saadeti mind magama ja sedakorda ei lubatud mul lahti riietuda. Kas teised sel ööl üldse sõba silmale said, jäi mul teadmata.
Hommikul valitses linnas vaikus. Vanaema keelust hoolimata läks Nooruke raudteejaama, lubades teel külastada mõnda kolleegi, et nõu pidada. Kui ta lõpuks koju jõudis, rääkisid nad vanaemaga omavahel õige pikalt.
„Kooliasjad on vaja ära lõpetada. Nädal-poolteist, mitte varem!” väitis Nooruke. Taipasin, et jutt on maalesõidust nagu igal suvel, vähemalt nii ma arvasin. Aga oli 1941. aasta hiliskevad ja juba mõne päeva pärast prahvatas valla suur sõda, mis lükkas ka meie pere plaanid ümber. Sõja tõttu Noorukesele puhkust ei antud, vaid kõik õpetajad määrati koolimajja organiseeritavasse sõjaväelaatsaretti valvesse. Vanaema otsustas jääda koos temaga Rakverre.
Kuidas me Lindaga lõpuks Kõrvemaa metsade peidus asuvasse Laane tallu jõudsime, seda ma ei mäleta. Laane oli Noorukese isatalu, mille peremeheks tema noorem vend Ruudi. Tema peres oli kolm järeltulijat; vanem poeg oli hiljuti abiellunud ja elas Kehras, teine poeg oli aga võimuvahetuse eel Soome põgenenud ja langes hiljem vabatahtlikuna Soome jätkusõjas. Kodus elas lastest ainult noorim, minust vaid veidi vanem tütar Maie. Noorukese isa, Laane vanaperemees Hans, oli juba kõrgesse vanadusse jõudnud ja lähenes üheksakümnele. Tal oli omaette tuba ja suurema osa ajast veetis ta seal, kuid üsna tihti võis tema jässakat halli habemega kuju näha ka põldude vahel liikumas. Vanal Laane Hansul oli olnud kaks naist, kes mõlemad puhkasid Harju-Jaani surnuaial. Esimese naisega sündis peresse kuus last, nendest tütar Marie, eelpoolmainitud Helmi ema, oli noorelt surnud. Minu vanaisa Alfred oli neist vanim. Teise naisega oli Hansul olnud vaid üks poeg, kes samuti vahetevahel Laanele sisse põikas; poolvendade ja poolõega jäi tema suhtlemine siiski tagasihoidlikuks. Matnud oma teise naise, tahtnud vana Hans võtta veel kolmandat, aga pojad olid suutnud selle nõu maha laita, oli ju talul niigi pärijaid küllaga. Alfredile, minu vanaisale kui kõige vanemale ja kondi poolest talutööks mitte eriti sobivale, anti võimalus õppida. Poeg Rudolf päris isatalu, poeg Aleksander ja tütar Helene said kahe peale asundustalu Lilli mõisast. Midagi sai ka poeg Johannes, kuid temaga olid suhted nõrgemad kui teiste vendade ja õega – tema oli abiellunud pisut saksiku naisega, kes mehe suguvõsaga läbikäimist pidas endale alandavaks ja ei lubanud nende perekonnanime eestistada. See pere elas Tallinnas. Omaette paradoks on, et nad jäid märtsipommitamises oma linnakorterist ilma, pere kolis maale ja oma elu lõpuveerandil töötas see peenutsev daam kolhoosi seafarmis…
Vanaisa venna Aleksandri ja õe Helenega, keda lihtsalt Leeniks hüüti, kujunesid meie suhted üsna tihedaks. Kehra alevikule suhteliselt lähedal asuv jõeäärne Nõlva talu oli meile suvitamiseks olnud igati sobiv, kuid metsadetagune Laane pidi sõjaajal paremat varjupaika pakkuma. Pealegi oli uuendusmeelne Ruudi Laane vana elumaja kapitaalselt ümber ehitanud ja uusi tubasid juurde teinud. Oli valminud uus köök, tsementpõranda ja – basseiniga piimajahutusruum, vesi tuli kaevust toru mööda – tõsi küll, vaid käsipumba jõul, sest elektrit Vikipalu metsakülas siis veel ei tuntud. Paar päeva pärast meid saabus Laanele sõjapakku ka minu pärisema ehk mamma oma perega – „onu” Karl, tütar Tiiu ja poeg Jaan, kes polnud veel pooleaastanegi ega osanud kõndida. Nii olin sõja tõttu sattunud ajutiselt jälle mamma hoole alla.
Sõja puhkedes tuli karm käsk: kõik raadiod