Oktoobri esimestel päevadel sõitiski papa Tallinna, et Harju maakonna haridusosakonnas vakantseid õpetajakohti uurida. Kui ta järgmisel õhtul koju jõudis, oli palju arutamist. Minule jäi muidugi kuulaja osa – vaevalt oleks minu arvamist kuulda võetud, liiatigi oli mulle täiesti arusaamatu, kuidas saadi loobuda naasmast Rakverre, sest see oli ju meie kodulinn. Me olime ennegi ära käinud, igal aastal kaks-kolm kuud maal suvitanud, aga lõpuks ikkagi koju läinud. Ilmselt on mu geenid konservatiivse kallakuga ja igasuguste kapitaalsete elumuutuste suhtes olen juba lapsena ja ka hiljem vastumeelsust tundnud.
Töökohti, mis haridusosakonnas oli pakutud ja papale vastuvõetavad tundusid, oli kaks. Esimene asus Harju-Ristil, mis pidi olema kuskil Harjumaa lääneosas. Teine oli Jägala-Joal, mis asuvat siinsamas lähedal, Nõlvalt ehk vaid viisteist kilomeetrit, lihtne kolida ja sugulastel külas käia. Harju-Ristil olid küll mõned eelised – kool ja palk suuremad, koolimajagi korralik. Jägalas olevat kool väike, aga töö selle eest jälle lihtsam. Kogu koolis vaid kaks õpetajat, õigemini – juhataja ja üks õpetaja.
„Üks õpetaja terve kooli peale? Mitu klassi seal siis on?” pärisin oma kõrvu uskumata.
Klasse pidi ikkagi kuus olema, nagu algkoolis enne sõda üldiselt oli. Aga kolm klassi on ühes klassiruumis koos ja kõigiga kordamööda tegeleb üks õpetaja, seletas papa.
„Naljakas! Aga kui on laulutund, mis siis?”
Laulutunnid pidid siiski olema omaette, seletati. Sellises koolikorralduses polevat midagi imelikku, papa olevat aastaid niisugustes koolides töötanud.
Otsus langetatigi Jägala-Joa kasuks. Papa küsis tädi Leenilt hobust, et juba hommepäev minna uut kohta vaatama. Siis aga ütles tädi Leeni välja minu jaoks täiesti uudse teadmise.
„Vaata, kas seal lauta ka on! Eks te tahate nüüd oma lehma kätte saada.”
Selgus, et ammu enne minu ajaarvamist, vist tsaariaja lõpul, oli papa Kehras koolmeistriks olnud. Seal olid nad ka lehma pidanud ja Rakverre asudes noore piimaandja tädi Leenile jätnud. Tingimusel, et kui kunagi peaks vajadus tekkima, saavad nad selle asemele teise samaväärse. Mõelda vaid – meil oli oma lehm!
„Ja sa oskaksid teda lüpsta ka?” küsisin emalt, kuuldut uskumata.
„Eks ikka! Kuidas ma muidu piima kätte saaksin?” naeris tema. Papa aga arvas, et Jägala on vabrikuasula ning vaevalt seal loomapidamisvõimalust on, lehm vajab ju karjamaad, heina ja… Aga kõik selgub homme, kui kohal käidud.
„Tahad sa kaasa tulla?” küsis ta minult. Muidugi tahtsin, kuigi ema muutus õige murelikuks ja arvas, et aeg on veel liiga segane ja keegi ei tea, mis kõik tee peal juhtuda võib.
Järgmisel hommikul olime varakult jalul. Tädi Leeni rakendas hobuse vankri ette, kuigi kinnitasin, et oskan seda ka ise väga hästi teha. Papa toppis heinakoti täis ja pani mõned sületäied heinu ka vankrikasti. Siis me läksime – kõigepealt tuntud põlluvaheteed mööda Petersoni veskini, sealt üle jõetammi, siis mööda Anija mõisast, kus olime enne sõda kord ratsavõistlusi vaatamas käinud… Veel paar kilomeetrit edasi oligi tee ääres sugulaste talu, kus ma kord sirelipõõsasse nutma jäin, kui mamma onu Karliga ära sõitis. Maja ja sirelipõõsas olid sõjast puutumata jäänud, aga seitsme aasta eest kogetu enam minus valusaid mälestusi ei äratanud. Olin juba üheteistaastane poiss, neli aastat koolis käinud ning mammast võõrdunud.
Siit, sellest teekonnast, algab romaan „Majad jõe ääres”, mis üsnagi põhjalikult kirjeldab meie pere kolmveerand aastat kestnud elu Jägala-Joal. See eluperiood on mulle eriliselt meelde jäänud ja siinkohal oleks vist tarvilik lisada vaid mõned olulisena tunduvad detailid. Mäletan selgesti, kuidas sellel läbivettinud oktoobripäeval lõpuks Jägala-Joale jõudes mind masendus valdas – kõik ümberringi tundus võõras ja isegi vaenulik, sest südames igatsesin ma tagasi Rakverre. Jägala pikad, kõrgete katustega ühekorruselised tööliskasarmud, tilluke korter, mille köök oli mingil määral ka ühiskondlikult kasutatav ruum, sest õpetajate tuppa pääses ainult köögist, hall sügiseaeg ja sinna juurde muidugi ka poliitiline surutus – teadmine, et julmale ja halastamatule punavõimule tuleb tingimusteta alluda.
Tasapisi hakkasin siiski avastama Jägala elu huvitavaid külgi. Kõigepealt, juba esimesest päevast peale, hakkas mind huvitama kooli muusikariist – harmoonium. Elevant ei ole mulle just kõrva peale astunud ja võimalus omatahtsi helisid kuuldavale tuua tundus ahvatlev. See uuepoolne, kaheteistkümne registriga pill tõotas põnevaid hetki, sest seni polnud ma ühtegi muusikariista käega katsuda saanud. Vahetut muusikategemistki olin näinud vaid paraadidel, kus mängis puhkpilliorkester, ja kooli aktusel, kus keegi vanema klassi plika klaveril midagi mulle üsna võõrast klimberdas. Ja ükskord, kui sugulaste juures Mardil külas käisime, mängis noorperemees trompetil ja vanamoelisel tahvelklaveril vaimulikke viise. Siin oli aga harmoonium kogunisti minu päralt niipea, kui koolitunnid lõppesid ja õpilased olid koju läinud. Isegi arakstegev oli selle muusikariista ette istuda ja klahve puudutada; algul tikkus jalgadega tuule tegemine ununema, sest kuulmise järgi helide järjestamine nõudis täit tähelepanu. Viisid aga tulid päris lihtsalt välja, tasapisi hakkasin ka vasakut kätt appi võtma, üritades bassidega rütmi hoida. Kõik see toimus iseenda tarkusest ja ainult kuulmise ning harmooniatunnetuse järgi, sest papa ei osanud siin midagi õpetada. Ma ei teadnud midagi harmooniast ega helistikkudest, ainult kõrv otsustas, mis sobib ja mis mitte. Aga kord, kui olin end oma muusikalistest edusammudest innustatuna jälle mängima unustanud, andis keegi otse mu kõrva juures sõbralikku nõu:
„Vaheta bassi ka!”
Tardusin ja heitsin ara kõrvalpilgu mehele, kes oli ilmselt lahtisest välisuksest koolimajja sisenenud. Küllap värvusin seejuures juuksejuurteni punaseks, sest kõneleja oli võõras, keegi äsjamoodustatud lastevanemate komitee liikmetest. Ta rääkis mulle natuke duuridest ja kolmkõladest, näitas ühtteist ettegi, kuid häbitundest õhetavana polnud ma sel hetkel vastuvõtlik õpilane. Siiski sain teadmise, et vasaku käega basse mängides tuleb rütmi andmisel vahelduvalt leida akorde ja kolmkõlasid, mis meloodiaga harmoneeruksid. Edaspidi püüdsingi otsida kooskõla bassi ja meloodia vahel ja veendusin, et ilma eelteadmisteta polegi see nii lihtne. Kuigi minu omapead klimberdamine hiljem aastaid ka klaveri taga jätkus, ongi mu mänguoskus sellisele algelisele tasemele jäänud. Mul pole lihtsalt olnud püsivust ega stiimulit klaverimängu sihipäraselt õppida, nootide tundmisest rääkimata.
Papal ja emal ei olnud aega minu pillimängule tähelepanu pöörata, nendel olid omad mured. Vanaisa kogu aja võttis kooli ja õpetamisega seotud tegevus: polnud õigeid õppekavu, polnud ka õpperaamatuid, polnud isegi kriiti, millega tahvlile kirjutada. Ema pidi aga tõsiselt pead murdma, mida perele lauale panna. Nõlvalt kaasa antud paar kotti kartuleid pidasid veel vastu, kuid soolalihakäntsakas oli juba jõuluks olematuks kahanenud. Siis võttis vanaema appi juba ammu järeleproovitud töö, õmblemise. Seejuures meenutas ta tänuga oma lapsepõlvekodu Narva-Jõesuus ja laevamehest isa, kes tütre õmbluskursused kinni maksis ja talle firma „Naumann” jalaga õmblusmasina ostis. Seesama Naumann saatis tema elu kõikjal ning ka Jägalas uinusin õhtuti selle vurina ja tallalaua „põnka-põnka” põntsumise saatel. Esimese maailmasõja ajast saadud kogemuse tõttu oli ema juba aegsasti igasugust õmblusniiti varunud ja sellest tal puudust ei tulnud. Kehra jaamast saadud Saksa sõduririided kulusid nüüd marjaks ära, neid ta harutas, värvis ja triikis. Käiku läksid ka tema enda ärakantud kleidid-seelikud, tulemuseks olid aga igasugused lasteriided – nende jaoks kulus vähe materjali, lapsed aga kasvavad kiiresti ja vajavad pidevalt uusi riideid. Harva tegi ta tööd tellimise peale; enamasti valmisid riided just nii suured, nagu konkreetsest riidetükist kõige paremini välja andis. Valmis riideid pressis ta hoolikalt söerauaga – enne sõda ostetud elektritriikraud oli jäänud Rakverre – ja siis kõndisime ümberkaudsetesse küladesse neid turustama. Loomulikult ei pakkunud ta neid raha eest, vaid vastukaubaks olid toiduained, enamasti või ja liha. Mina pidasin seda riidehilpudega kauplemist alandavaks ja jäin teda enamasti talu värava taha ootama. Teed käia oli aga emaga huvitav, ta oli väga hea jutustaja ning mitmesugustest lugudest tal puudust ei tulnud. Enamasti rääkis ta oma lapsepõlvest Narva jõe ääres Kudrukülas, ning meenutuspildid romaanis