„Mein Mann!” oli ta hüüdnud ja näidanud vaguniukse taha kadunud Noorukesele. Minu mees!
„Ach so? Ein Moment!” Ja ehtsaksaliku täpsusega saatis ta vaheletrüginu vagunist maha ning kutsus ema asemele. Nii sõitsid nad Tapani, kust rong pööras Saksamaa poole. Seal olid nad jälle mitu tundi sõiduvõimalust oodanud ning lõpuks kaubelnud end vedurile, mis vaguniteta Tallinna sõitma hakkas. Vedurikatla kõrval kitsukesel platvormil seistes nad Kehra jõudsidki.
Ees ootas kojusõit, mis pidi samamoodi keeruline olema, isegi keerulisem, sest nüüd olime neljakesi. Kuid Kehra jaamas saime oodata vaid paar tundi ning siis oskas Nooruke meid rääkida Tallinna poolt saabunud rongile, jällegi ohvitseride vagunisse. Mäletan, et sakslasest ohvitser loovutas vanaemale galantselt oma istekoha. Paraku saime nii sõita ainult Tapani, sest rong jätkas oma teed Tartu suunas. Rakvereni jäi vaid veerandsada kilomeetrit, kuid nagu kiuste ei olnud sinnapoole minemas ühtegi rongi, nii vähemalt kinnitasid raudteeametnikud ja sama rääkis ka sakslasest jaamakomandant. Istusime üsna nõutult jaamaperrooni pingil – Tapa sõlmjaamal oli meie sõjaaegsetes reisimistes oluline koht, kus tuli edaspidigi ootamist ja hirmu üle elada. Seekord meil siiski vedas – vaid tunni möödudes ilmus seesama ohvitserist jaamakomandant, viipas juba eemalt Noorukesele ja teatas, et ta oli leidnud meie jaoks edasipääsuvõimaluse. Autobuss sõjaväelastega oli just asumas teele ja selle sõidusihiks oli Rakvere! Ohvitser oli juba jõudnud bussis reisiva sõjakirjasaatjate grupi ülemaga kokku leppida ja meid võeti vastu sõbralike tervitustega. Jälle kogesime fakti, et Saksa sõjaväelaste suhtumine eestlastesse oli heatahtlik, ning see sisendas nõukogude hirmuaastal kaduma läinud turvatunnet. Ja meenutades pean tunnistama, et oma poisikesepõlves (või just selle tõttu?) ei kogenud ma Saksa sõjaväelaste poolt midagi taunimisväärset.
Tookord sõjaväebussis sõites seisime üsna bussijuhi selja taga ja tema tegevuse jälgimine pakkus mulle suure elamuse. Olin tehnikahuviline poiss ja auto juhtimist seni vaid kaasa sõitmata eemalt näinud, ning arvan siiamaani, et just sellelt sõidult pärinebki mind läbi elu saatnud kiindumus autojuhtimise vastu. Ainult ühest ei suutnud ma seal sõites aru saada – miks küll bussijuhil on vaja ennast sõidu ajal peeglist imetleda? Sest otse tema ees ülal akna kohal oli päris pirakas peegel ning üsna tihti heitis ta sellesse pilke. Seda, et peeglist ka midagi muud peale iseenda näha võib, minu kaheksa-aastane mõistus tookord ei taibanud.
Rakveres aga ootas mind üllatus – me ei läinudki Pikale tänavale! Nooruke ja ema olid jälle korterit vahetanud… Miks?
„Sõjaaeg, Erik. Meile pole nii suurt korterit vaja. Võtab palju kütet ja üür on kallis. Ja linna keskel ei ole sõja ajal hea elada,” seletas Nooruke. Sellest viimasest sain aru küll alles hiljem, paari aasta pärast – siis, kui iga lennukimürin mind hirmunult kõrvu teritama pani. Aga siis, neljakümne esimese hilissuvel, oli selleni veel aega.
Uus kodu asetses linna lõunapoolses servas, mururohelise Nisu tänava ääres puuderohelusse uppuvas madalas majas, milles oli kolm korterit. Meie söögitoa aken avanes pererahva kartulimaale, teised aga aeda, mis lausa ägas õunte-marjade külluse all. See sülge suhu toov pilt jäigi ainult pildiks, sest aeda minek oli minule rangelt keelatud – nii oli juba üürileppes maha tehtud. Minu pärusmaaks jäi seespool tänavaäärset kõrget ja tihedat plankaeda asuv kuuride-esine sissesõidutee ja lapike hoovi, kus olid vihmaveetünn ja prügikast, nurga taga kartulimaa servas aga peremehe tubakapeenrad ja väike majake, milleta ka keiser läbi ei saa. Pikal tänaval kogetud luksus, kus käimla otse korteris asus, tuli unustada. Olin aga juba kaheksa ja pool aastat vana ning minu maailm ei mahtunud enam hoovi piirava plangu varju; siin, Nisu tänaval, võisin juba luba küsimata oma mängumaad tänavale laiendada. Agulitänav oli üleni rohelise muruvaibaga kaetud, vaid selle keskel oli märgata kollakasse savipinda kuivanud vankrijälgi, mis olid kohati teelehtedesse kasvanud. See oli üks meie selleaegsete väikelinnade tüüpilistest kõrvaltänavatest, vaikne ja turvaline, kus pea kõik majad olid end ümbritsenud planguga ja vaid mõned neist ennast esiletõstvalt muldse kõnnitee äärde tikkusid.
Rakvere linnaelu oli aga sõjaga muutunud. Seni vaikses ja mõnevõrra unises linnakeses liikus kõikjal mitmevärviliselt lapiliseks võõbatud Saksa sõjaväeautosid ning oli kuulda saksakeelseid hõikeid. Rakvere oli kujunenud läbisõitvale või läbimarssivale sõjaväele vahepeatuseks ja meil, poisikestel, oli palju uudistamist. Mind paelusid eriliselt just autod ja mitmesugused mehhanismid, mida sakslastel oli võrreldamatult rohkem kui punaväel. Eriti on mulle meelde jäänud roomik-maastikuautod, millel ees oli üks paar juhtrattaid, taga aga kummipatjadega roomikud, ilmselt selleks, et mitte maanteed lõhkuda. Lahtist bussi meenutavas autos oli mitu rida istmeid, iga istmerea vahel küljel lahtine ukseava ja vihmakaitseks tõmmati peale presentkate. Jalaväe veoks mõeldud sõiduriist oli konstrueeritud selliselt, et vajadusel sai sellelt hetkega maha karata ja lahingusse asuda. Omaette huvitavad ja varemnägematud olid ka pikad autode järelvankrid, mis olid ette nähtud jõgedele ujuvsildade ehitamiseks ja millel asuva suure kummulipööratud metallist sillapontooni alla olid mahutatud kõikvõimalikud silla kokkupanemiseks vajalikud detailid. Pikematel peatustel tõsteti sellised pontoonkärud tungrauaga üles ja pandi alla toed, et vedrud pideva koormuse tõttu ei sureks. Saksa kord ja täpsus hakkas silma ka muudes tegemistes – näiteks rajati mõne päevaga Nisu ja Seminari tänava vahelisele tühermaale ruumikas laudadest garaaž-töökoda autode remondiks ning see oli kõigiti korrektse välimusega hoone. Tagantjärele mõeldes oli see sõjapäevil isegi tarbetu tegevus, sest lihtsam oleks ju olnud selleks mõni kohalik ettevõte rekvireerida!
Igatahes oli meil, poisikestel, uudistamist palju. Kasutan siin meelega mitmusevormi, sest olin juba paari päevaga Nisu tänava poistega tutvust teinud. Vendadest Mihklist ja Peetrist said minu lahutamatud mängukaaslased, Mati oli aga alles viieaastane ning jõlkus meie sabas vaid siis, kui talle selleks luba anti.
Sügise tulek tähendas koolikohustuse jätkumist. Sõda oli väikelinna koolisüsteemi segamini paisanud – minu koolis oli sõjaväehaigla ning mõni aeg hiljem muudeti haiglaks ka enne sõda valminud gümnaasiumihoone. Minu mäletamise järgi pidid kõik linna koolid mahtuma kahte koolimajja: need olid I Algkool Tööstuse tänaval, kus töötas ka vanaisa, ning II Algkool Tartu maantee alguses. Minu kool hakkas töötama just seal ning meie uuest elukohast oli mu koolitee pikkuseks kilomeeter-poolteist. Seda teed pidin käima aga vaid kolm korda nädalas, sest õpilaste rohkuse tõttu oli õppetöö hajutatud kahte, kohati isegi kolme vahetusse ning lisaks sellele töötasid koolid vaheldumisi ülepäeviti. Pealelõunal kooli minnes tundus see maa lühike, tagasitulek jäi sügise saabudes aga pilkasesse pimedusse – ei saanud ju sõjaajal õhurünnakute kartuses mingit tänavavalgustust olla ning majade aknadki olid pimenduskatetega kinni maetud. Pimendusreeglite täitmist käisid õhtuti jälgimas erilised kontrollijad, kelle ülesandeks oli vähimagi valguskiire märkamisel vastava korteri uksele koputada ning pimendusreeglite täitmist nõuda. Nüüd tundub, et seda nõuet võeti tollal liigse pedantsusega – vaevalt, et kilomeetrite kõrgusel lendavast lennukist oleks võimalik aknapilust peegelduvat väikest valguskuma märgata.
Pimedusse uppuv koolitee oli minu kui mitte just julge poisinaaskli jaoks alati kõhedust tekitav ja sellepärast üritasin leida kojutulekuks kaaslasi. Paraku ühtki klassikaaslast meie kandis ei elutsenud, aga vahel õnnestus mul liituda teiste klasside õpilastega. Koos oli ikkagi julgem ja mugavam, sest lisaks muudele pimeduses varitsevatele võimalikele ebameeldivustele jäi koolitee äärde ka vana surnuaed. Surnuaedu ma tegelikult ei kartnud, aga pean tunnistama, et olen eluaeg omanud head kujutlusvõimet ja üksinda sellest kõrge paemüüriga piiratud surnuaiast möödudes oli hirmutavalt ahvatlev mõelda, et kohe hakkab müüri tagant kumama sinakas valgus ja puude vahele pimedusse tekib mingi helendav kogu… Õnneks oli surnuaed väike ja kõhedusttekitav teelõik vaid sadakond sammu pikk. Sõjajärgsel Nõukogude perioodil sai sellelegi surnuaiale osaks paljude linna sisse jäänud kalmistute saatus – ka see muudeti pargiks. Jäägu minu eetiline hinnang sellisele tegevusele siinkohal andmata kas või sellepärast, et olen Eestimaal näinud vanu ja täielikult hooldamata, lausa võssakasvanud kalmistuid ning see on veelgi halvem variant kui enam-vähem hoolitsetud park.
Koolitöö