„Ja kui põld on külvatud, tõmmatakse siiber kinni!” Ta haaras mingist hoovast ja sikutas selle raksuga teise asendisse. Tundsin äkki teravat valu ja tõmbasin käe ära – olin just teri august alla toppinud. Pilt, mida nägin, ajas vere tarretama, kuigi oli just vastupidine – mu vasaku käe nimetissõrm oli tunduvalt lühemaks jäänud ja sellest lausa purskas verd, vähemalt mulle tundus niimoodi.
„Näpu otsast tükk ära! Näpu otsast tükk ära!” pistsin kõigest kõrist lõugama ja jooksin toa poole. Üldine ehmatus, selgitamised ja pahandamised, mille käigus ka Arved oma osa sai, siis seoti mu õnnetu sõrm, õigemini selle jäänukosa kinni ja ruttasime koju Laanele. Onu Ruudi pani sedamaid hobuse vankri ette ja viis mind koos mammaga Kehra arsti juurde. Tohter vaatas õnnetu jäsemejupi üle, pani mingit salvi peale ja siis seoti see korralikult kinni. Arst arvas, et võibolla kasvab sellele isegi uus küüs, aga kindlasti teistmoodi kui vana oli. Niiviisi olingi juba enne tegeliku sõja Eestisse saabumist pisut sõjainvaliidi moodi, kandsin kätt marliribaga kaelas, ja kui suurem valu ja pakitsemine oli üle läinud, olin oma kaotuse üle isegi pisut uhke.
Sõja lähenemist oli aga üha enam tunda. Sinises suvetaevas lendas alatasa lennukeid, enamasti olid nad väga kõrgel ja näisid imeväikestena. Vahel kostis ka ebamäärast mürinat, nagu oleks kuskilt kaugelt lähenemas äikesepilv. Rinne tuli lähemale, ning ka meie kaugesse metsakülla tekkis Punaarmee soldateid, küll grupiviisi, küll üksikuid. Üks selline, püss seljas, peatus meie väravas ja tuli sisse.
„Süüa tahab,” saadi venekeelsest küsimisest aru. Talle toodi ettetuppa lõunalauast järelejäänud toitu, soldat sõi ja hakkas siis sealsamas oma püssi puhastama. Kuigi selline tegevus võõras toas hämmeldust äratas, ei söandanud keegi teda keelama hakata. Mina aga jälgisin tema tegevust isegi huviga – minul, kaheksa-aastasel naakmannil, polnud sinnamaani aimugi, et püss nii mitmest osast koos käib. Kui soldat oli püssi jälle kokku pannud, viipas ta mind sõrmega ja näitas ukse poole, ise sõbralikult naeratades. Järgnesin talle, ja kui olime trepile jõudnud, pani ta püssi ootamatult palgesse ja tulistas paugu taeva poole.
Ma ei tea, miks ta niiviisi tegi. Võibolla arvas, et teeb seda minu meeleheaks ja tasub niimoodi söögi eest, tulemus oli aga otse vastupidine. Arg ja uje, nagu olin, ei osanud ma ilmaski ette kujutada, et üks püss sellise kõrvulukustava, veel enam – kõike vapustava ilmkärakaga võib hakkama saada. Ma ei olnud selleks ette valmistatud, ehmusin kohutavalt ja pistsin muidugi röökima. See oli meeletu hirm, mis mind valdas, tuppajäänud aga olid surmani kohkunud: esiteks ootamatu pauk ja selle peale minu kohutav röökimine – ei ole just raske arvata, mida seal mõeldi. Aeg oli ju selline, et olime kõik lindpriid. Mitmel järgneval ööl ärkasin karjudes üles ja sellest päevast alates olen endas kandnud vastumeelsust ja isegi alateadlikku hirmu igasuguste paugutamiste vastu. Kogu sõjaaja ajasid paugud ja plahvatused mind lausa paanikasse, aga küllap oli sellel ka hea külg – tõenäoliselt päästis see sõjale järgnenud aastatel sõjamoonaga mängimisest. Sel ajal vedeles sõjamoona kõigile kättesaadavana igal pool.
Kauged mürinad tekkisid ja kadusid, kuid ühel pealelõunal käis kärgatus üsna lähedal, Laane naabertalu taga metsas. Algas Vikipalu küla pommitamine, mida olen kirjeldanud romaani „Äravalitu” esimeses raamatus. Omaette huvitav on fakt, et mürsud saadeti teele Kehra lähedalt, kuhu sõja algul oli suurtükirongi jaoks spetsiaalne ringraudtee rajatud. See raudtee ümbritses rõngana samuti sugulastele kuuluvat Mardi talu, nii et mürsud lendasid peaaegu et sugulaste talude vahel!
Sõjakõmin hakkas järjest lähenema, ühel ööl kuulsime aga sootuks teistsuguseid hääli: raskete mootorite mürinat, metallilõginat ja kummalist kriuksumist. Kuulasime seda terve tunni ja keegi ei osanud arvata, millega on tegemist. Alles hommikul saime teada, et öösel oli sakslaste tankikolonn läbi meie metsadetaguse küla läinud. Mingi taktika ajel valisid nad kõrvalise ja kõvera tee, et Piibe maanteelt Kehra pääseda. Läks aga veel mitu päeva, enne kui me esimest sakslast nägime. Ja see oli tõesti omapärane kohtumine.
Oli augustikuu. Rukis oli küps, aga rinde lähenemine oli viljalõikust üha edasi lükanud ja talust metsani laiuv rukkipõld juba valkjaks muutunud. Ning siis, ühel keskpäeval, märkasime mööda rukkipõllu äärt jalgsi lähenemas välihallis mundris inimkogu. Üksi, paljapäi ja püssita, vasak käsi üleni sidemes ja kaela seotud – nii saabus Laanele esimene sakslane. Ta oli vist mingi vähemat sorti ohvitser, seisatas väraval ja tervitas õuelviibijaid saksa keeles. Nüüd läks vaja saksa keele oskust, mis mammale oli gümnaasiumipäevist kuigivõrd külge jäänud. Sakslane oli näljane ja palus endale praadida mõned munad. Ta olevat kuskil Piibe maantee kandis haavata saanud ja pidi nüüd kaardi järgi minema Kehra jaama, kus olevat haavatute kogunemispunkt.
„Aga sinna on tervelt seitse kilomeetrit!”
„Seda ei ole ju palju,” arvas sakslane ja võttis rahakoti, et toidu eest maksta. „Sie sind für uns ein Befreier, Sie müssen nicht zahlen!” lükkas mamma pakutud raha tagasi. Punane hirmuaasta oli meie jaoks lõppenud.
Oleme jälle Rakveres
Sõda oli metsadetagusest Laane talust ja kogu Eestimaast kiiresti üle rullunud, kuid Rakverre jäänud vanavanematest ei olnud midagi kuulda. Postiteenistust ega plaanipärast rongiliiklust ei olnud – nii rääkisid külainimesed, kes olid Kehras käinud. Teati sedagi, et Saksa rongid ei saa meie raudteel sõita, sest rööbaste vahe on erinev ning kõik raudteed tulevad ümber teha. Mina oma lapsemeelsuses ei osanudki omaste pärast muretseda, mulle ei mahtunud lihtsalt pähe, et Noorukesega ja emaga võiks midagi halba juhtuda. Tundsin rõõmu sellest, et onu Karl oli ära Tallinna sõitnud oma majavaldusi üle vaatama ja oli lubanud neid valvama jääda. Nüüd sain ma mammaga suhelda ilma, et meid kammitseks mingi keelatuse tunne, kuigi tal väiksemate kõrvalt minu jaoks vähe aega jäi. Kolmeaastane Tiiu ja pooleaastane Jaan nõudsid täit tähelepanu, söötmisest ja pesemisest rääkimata. Mäletan, et kord leidsime hetkeks järelevalveta jäänud poolvennast põngerja köögist perelaua alt, kus ta suure mõnuga emase perekoera tissi lutsis – õuevalvuril olid äsja olnud pojad ja rammusat piima külluses. Ette rutates võib öelda, et Romuluse ja Remuse matkimine andis hea tulemuse, poiss kasvas üles tugeva ja jässakana, kuigi emahundi asemel oli tegemist vaid keskmist kasvu õuepeniga.
Siis aga ühel õhtupoolikul, ootamatult, nagu kõik pikalt oodatud asjad teoks saavad, märkasin, et üle heinamaa otseteed mööda lähenevad talule kaks inimest. Üks neist oli tunduvalt pikem, teine väiksem ja ümaram…
„Nooruke ja ema!” Ma tormasin neile kaugele vastu, unustades isegi jalgade ette vaadata – suve jooksul olime kohanud üsna mitmeid rästikuid üle tee vingerdamas. Jällenägemisrõõm oli täielik – olime ju rohkem kui kahe kuu eest lahku läinud ning vahepeal oli paljugi juhtunud. Meist üle käinud sõda pidi aga juba kuskil Venemaal jätkuma, rääkis Nooruke ning ema jutustas värvikalt, kuidas nad reisirongide puudumise kiuste olid ikkagi lõpuks Kehra jõudnud. Rakvere jaama, kus nad juba tunde olid sõiduvõimalust oodanud, saabus Narva poolt rong, kus paari laatsaretvaguni kõrval oli ka üks ohvitseridele määratud reisivagun. Sõitatahtjaid oli jaamas palju ja kõik hakkasid sedamaid sellesse