Just nagu kardaks mind?
Mille põrgu pärast pidi ta mind kartma? Olin teda alati kuninglikult kohelnud, andmata talle kartuseks vähimatki põhjust.
Aegamisi üha kasvav segadus võttis minu üle võimust.
Ühel teisipäeva pärastlõunal õnnestus mul siiski Janne keemiaklassist kätte saada. Parajasti oli vahetund ning ta oli jäänud tahvlit puhastama. Tõmbasin ukse enda järel vaikselt kinni, tegin end märkamatuks ja lihtsalt seisin ning vaatasin teda, võideldes samal ajal vägisi peale tükkiva ängistusega. Jälgisin pilguga, kuidas Janne valge kitsas käsi üle tahvli liikus, ja taipasin, et armastan temas kõike – ta kerget lennukat kõnnakut, ta lopsakat juuksepahmakat, talle omast kommet naerdes pead tahapoole kallutada, tillukest valget täppi ta nimetissõrme küünel, ta lõhna ja maitset, isegi riideid, mida ta kandis. Veel rohkem tegi aga haiget tõdemus, et kui Janne mõistis, et oli kogemata kombel minuga kahekesi jäänud, ilma ühegi kaitsva klassiõeta, vajus ta näost täiesti ära. Just nagu plaaniks ma teda sealsamas vägistama või lõikuma asuda.
„Sa jätad mu maha, eks?” puistasin endast lõpuks sealsamas ukselävel välja maailma kõige raskema tõdemuse. Mu hääles kõlas lohutu tühjus. Suutmata Jannele otsa vaadata, püsis mu pilk seinal pisut viltu vajunud pildil, kus oli üpris saamatu joonega kujutatud rohekates toonides sürrealistlikku maastikku. Surusin käed kaitsvalt taskupõhja ja taipasin, et vihkan seda pilti ning vastust, mis oli niigi ilmselge.
Janne silmitses mind ühe pika viivu ning kui ma pilgu lõpuks taas tema omasse kinnitada söandasin, välgatas ta näol kõige ehedam kohkumus.
Jõllitasin uuesti pilti ja miskipärast meenus mulle, et see talumatu soperdis oli keemiaõpsi kümneaastase tütre looming.
Tükk aega valitses ruumis rõhuv vaikus.
„Miks sa seda arvad?” lausus Janne viimaks justkui vastu tahtmist, põigeldes vastamisest osavalt kõrvale.
„Seda pole just väga keeruline ära arvata.”
„Jordan, ma ei tea… võib-olla peaksime tõesti veidike vahet pidama?” sõnas Janne lõpuks rusutud toonil. Ta pani käsna tahvli äärele ja jäi ainiti oma kriidiseid sõrmi põrnitsema.
Hoolimata oma suhtelisest valmisolekust midagi sellist kuulda, hakkas mu sisemus sellegipoolest mõranema. Vahtisin Jannele otsa ja tundsin end korraga klaasist vaateaknana, millesse üks ilus valge ja hoolimatu käsi oli pelgalt lõbu pärast rusikasuuruse munakivi läkitanud.
Jõledad toorest värvi rohekad aasad imbusid nagu mürkmaod pildist välja ja olid korraga kõikjal mu ümber, nagu tahaks mu sealsamas lämmatada.
„Miks?” pomisesin tuhmilt. Mu suus oli veider läppunud heina maitse.
„Sest… nii on parem.”
„Parem? Mis mõttes parem?” Mu hääl kõlas nõnda kuiva ja rabedana, nagu oleks seda nädalapäevad Gobi kõrbes tuulutatud.
Kuid selsamal hetkel astus klassi keemiaõps, hunnik pabereid kaenla all. Ta heitis meile oma metallraamidega prillide tagant pika uuriva pilgu ja hakkas seejärel oma asju töölauale laiali laotama. Selle ootamatu vahelesegamise tõttu sai meie jutuajamine loomulikult silmapilk otsa. Janne jättis pool tahvlit pühkimata ja lipsas juhust kasutades minema.
Terve ülejäänud päeva olin nii rööpast väljas, et isegi poiste tavapärane lõbus nöökav pilamine, millega nad mõne klassiõe kallal hambaid teritasid ja mis mulle alati palju nalja valmistas, ei suutnud mind sedapuhku kuigivõrd lõbustada. Mul oli tunne, nagu oleks maailma lõpp kätte jõudnud.
Ainsa mõeldava sundtegevusena suutsin Janne kahvatusinisesse kampsunisse riietunud kogu jõllitada ja tajuda arusaamatut külmust, mis temast jõulise lainena minuni hoovas.
Koduseinte vahel muutus asi veel imelikumaks. Konutasin terve õhtu arvutis tujutult muusikat kuulates ja niisama norutades, tegemata välja ainsastki Berniike ergutavast katsest mind vestlusse tõmmata.
„Sa oled sama jutukas ja karismat kiirgav nagu keedetud tigu,” porises ta lõpuks, kui oli aru saanud, et minuga jutule saamine on praegu välistatud.
„Küllap vist,” ümisesin nõustuvalt vastuseks. „Mul on üpris tõsine keedetud teo päev ja ma võin sulle kiituskirja vormistada, kui sa selle endale teadmiseks võtad.”
Berniike itsitas natuke, kuid mõistis siis, et sedapuhku on targem mind rahule jätta, ja tõmbus alistunult oma tuppa. Vahtisin tema järel sulgunud ust ja tundsin piiramisrõngast pääsemise üle kergendust.
Kui ma viimaks allkorrusele lonkisin, et värske autoajakiri läbi lehitseda ja üks turgutav võileib kokku miksida, märkasin, et ema seisis taas terrassil ja näis kellegagi rääkivat ning millegi üle vaidlevat. Jäine tuul lennutas ta juukseid ning viirpuu oksad peksid vihaselt vastu klaasi. Kergitasin imestunult kulmu mõtte üle, mis põhjusel emps külalisel niisuguse sandi ilmaga õues lõdiseda lasi, see polnud üldse tema moodi. Hetk hiljem pühkisin selle mõistatuse peast ja suundusin külmkapi jahedat sisemust revideerima. Ladusin võileivale singiviiludest korraliku kuhja, kallasin piima ja istusin ajakirjaga laua taha.
Mõne aja pärast tahtmatult uuesti akna poole pilku heites fikseerisin, et terrassil oli olukord endine – emps oli ikka veel jutuhoos. Ta paistis endast pisut väljas olevat, kuna aeg-ajalt žestikuleeris ta elavalt ja laiutas nõutuna käsi.
Lükkasin ajakirja eemale, tõusin uudishimust kantuna püsti ja astusin mõne sammu aknale lähemale, et näha, kelle ta meile oli kutsunud.
Järgmisel hetkel tabas mind tõsine üllatus: ma ei näinud kedagi. Püsisin liikumatuna ja vahtisin ainiti oma ema, kes seisis ihuüksi terrassil ja rääkis iseendaga. Ma püüdsin aru saada, mis ta peas ometi toimub. Vestlus kulges mõnda aega sama tormakas ja ägedas tempos, kuid mõne aja pärast näis ema rahunevat ja võttis sisse samasuguse poosi nagu eelminegi kord – põimis oma käed justkui kellegi kaela ümber ja seisis nõnda hulga aega liikumatuna. Jõllitasin jahmunult ema pruuni juuksepahmakat ja moekas kostüümis sihvakat kogu, suutmata toimuvale pihta saada. Kuigi ma ei teadnud joogast suurt midagi, tundus mulle siiski üksjagu kahtlane, kas selle alla ikka käis enesega rääkimine ja vaidlemine.
Seejärel lülitusid mu teravnenud meeled sisse ja ma jäin tähelepanelikult kuulatama. Ning see, mille mu kõrvad fikseerisid, suurendas mu jahmatust veelgi. Mu ema rääkis mingis veidras võõras keeles, mis polnudki õigupoolest keel, vaid nagu mingi linnu trillerdamine – kõrge, meloodiline ja kummalise kõlaga. Siis aga kuulsin emale vastamas häält, mis jahmatas mind sedavõrd, et pidin peaaegu rabanduse saama. Sest see oli mehehääl, nii uskumatult tuttav, et seda oli võimatu kellegi teise häälega segi ajada.
See oli mu isa Tammeti hääl, mis näis rääkivat täpselt sedasama veidrat keelt.
„Mida põrgut,” pomisesin ega suutnud veel õieti toibudagi, kui nägin midagi veel hulga imelikumat.
Kuigi soe udune aeg oli nüüdseks ammuilma otsa saanud ja ilm vastikult jahe, mis oleks kõik pisimutukad peitu peletama pidanud, märkasin sellegipoolest ema ümber lendlemas mingeid veidraid liblikaid – hiigelsuuri, ilusate säravate ja kullana sillerdavate tiibadega.
Vahtisin seda silmamoondust ammuli sui. Ma polnud isegi oma kõige eriskummalisemas ja haigemas unenäos seesuguseid ulmelisi olevusi näinud. Liblikad ei paistnud külma kartvat, vaid heljusid kõikjal eredate värvilaikudena ringi. Neid tuli kusagilt üha juurde ja lõpuks oli terve meie aed eksootiliste lillede sarnaseid värvikirevaid olevusi täis.
Mõnda aega lummusest haaratuna seisnud, ohkasin sügavalt, hõõrusin silmi ja lootsin, et nägemus kaob. Ilmselt oleks meil mõlemal tark psühhiaatri juurde aeg kinni panna, enne kui liiga hilja on.
Kuid mul ei vedanud – liblikad ei kadunud. Rebisin end nägemusest lahti, pöörasin aknale selja ja asusin targema puudumisel uut võileiba vorpima
Olles võileiva ja artikliga, mis käsitles erinevate talverehvide testimist,