„Ära mine, sellest pole kasu. Ta on nii nõrk, et ei tunne sind praegu äragi.”
Meeletuse must laine uhas minust üle. Mu võtit hoidvad sõrmed tardusid ja nägu kivines jäiseks maskiks. „Kas ta sureb?”
Minu suureks kohkumuseks kehitas ema vaid õlgu. „Ma tõesti ei tea, kallis Jordan, aga loodan väga, et mitte.”
Sellest piisas. Ma ei suutnud enam sekunditki kodus viibida. Ma ei tundnud oma liikmeid ega mõistnud, mida ma teen, liikusin nagu autopiloodil. Mu kõrvad keeldusid kuulmast, mida ema laua tagant püsti hüpates mulle öelda üritas, kuid ma ei lasknud end rohkem takistada. Ma pidin Jannet nägema ja välja selgitama, mis tal ometi viga oli. Välisuks mürtsatas mu selja taga kinni ja sünge sügispimedus mähkis mu endasse.
Mul polnud õrna aimugi, kuidas ma pärale jõudsin. Vaid läbi mingi ime õnnestus mul hoiduda Janne värava kõrval seisva laternaposti vastu põrutamast. Ma ei viitnud aega koputamisele ega muudele tavapärastele viisakustele. Uks oli lahti ja mu otsekui transis jalad kandsid mind tuttavast trepist üles. Mu sõõrmed haistsid ruumides igale kodule ainuomaseid lõhnu, milles segunesid röstubade vürtsikas hõng, kaneeli magusus, piparmündi värskus, praeliha nõrk piprahõngune aroom, vaipade kerge tolmulõhn, hulgaliselt erinevaid ravimeid – kibemõrust läägjasmagusani välja. Nende värviline jada tuiskas mu paanikast tuhmistunud meeltest üheainsa kireva kosena läbi, aga ma ei kavatsenudki kõigele sellele keskenduda. Nägin justkui läbi udu Janne ema, kes seisis, õlad longus, keset esikut. Kuulsin teda allasurutud toonil midagi ütlemas, ent ei suutnud ainsalegi sõnale pihta saada. Noogutasin napilt, trampisin temast mööda, silmad ainiti puurimas heledaks lakitud puidust ust, mille taga viibis mulle kõige olulisem inimene maailmas. Pärast põgusat kõhklushetke sirutasin käe välja ja lasin ukselingil alla vajuda.
Emal oli õigus: vaatepilt oli kohutav. Janne lamas liikumatuna voodis ja nägi välja, nagu ripuks ta ainult üht peenikest niiti pidi elu küljes. Ta tundus nõnda habras, et kartsin teda isegi puudutada – nahk pabervalge ja poolläbipaistev, silmad tuhmid ja olek nõnda jõuetu, nagu oleks igasugune elu temast juba ammuilma lahkunud ja jätnud alles vaid imekauni kesta, mis pudeneb esimese nõrga tuuleiili peale tolmuks. Kuid ta tundis mu otsekohe ära ja naeratas sama valutegeva õrnusega nagu alati.
„Tere, kallis Jordan. Nii armas sind näha.”
Üritasin oma hääle vapraks kohandada, kuid paraku mitte eriti tulemuslikult – selles kõlas säherdune puisus ja karedus, nagu oleksin nädalaid puukoort ja liivapaberit närinud.
„Janne? Mis sinuga ometi on? Miks nad sind haiglasse ei pannud?”
„Su ema ei lubanud mind liigutada. Küllap arvas, et lähen katki.”
Ta naeratus oli püüdlik ja vapper. Märkasin voodi juures tilgutit ja hulgaliselt mingeid piiksuvaid aparaate, mille ema sinna organiseerida oli lasknud. Jõllitasin kurjakuulutavaid helendavaid ekraane, põrandale kirevaks ussiks keerdunud juhtmerägastikku ja voodi kohal rippuva tilguti tilksumist, lootes heas usus, et ehk kergendavad need pisutki ta olukorda. Vihkasin oma abitust ja teadmist, et ma ei saa tema heaks mitte midagi teha, seisin nagu post ja näppisin saamatuse süvenedes ta meelespeasinise tekikoti serva. Ühtäkki olid kõik õiged sõnad ja takkapihta ka õhk otsa saanud.
„Tule istu,” pakkus Janne. Ta jõuetu hääl kõlas pigem kahina kui verbaalse kõnena. „Ja ära tee sellist nägu, eks? Ma olen lihtsalt väsinud. Homseks on kõik korras, küll sa näed.”
„Muidugi on, kallis,” kinnitasin vapra veendumusega, kuigi me mõlemad teadsime, et see pole tõsi.
Jäin Janne juurde terveks ööks, raatsimata hetkekski silma looja lasta. Ka Janne ei maganud, vaid vaatas mind oma suurte, palavikust hiilgavate silmadega. Me ei rääkinud peaaegu üldse. Tundsin ta lähedusest ühtaegu nii valutegevat kergendust kui ka otsatut rõhutust. Ma polnud kunagi varem surmale mõelnud, see oli mulle alati midagi kauget ja minusse mittepuutuvat tähendanud, kuid sedapuhku oli ta külm ükskõikne ja hoolimatu hingus ruumis lausa käega kombatav.
Tunnid möödusid ja aegamööda hakkas taas hahetama. Märkasin idataevas kitsast nõrka valgustriipu, mis laienes pikkamisi üle terve laotuse ja külvas kõikjale õrna roosat kuma. Selle nägemine täitis mu mingi ähmase ja ebamäärase lootusega.
Vastu hommikut jäi Janne lõpuks magama. Kuulasin ta katkendlikku hingamist ja ajasin end ettevaatlikult ta voodijalutsist püsti, et korraks kodust läbi põigata, hambahari ja mõned puhtad riided tuua. Kavatsesin jääda Janne juurde viimase silmapilguni, kuniks ta veel elu küljes kinni oli.
Vajusin rooli taha nagu vana ja väsinud mees, kel terve koorem eluraskust kukil, üritades mitte märgata vastikut vibratsiooni oma rooliratast hoidvates kätes. Mulle ei mahtunud pähe, kuidas sai Janne niivõrd haigeks jääda, kui ta alles paar päeva tagasi oli olnud tervisest pakatav ja elurõõmus.
Minu suureks üllatuseks oli ema veel kodus. Pesemata kohvitasside hulga ja väsimusmärkide järgi ta näol mõistsin, et ta oli samamoodi öö läbi üleval istunud nagu ma isegi. Meie ilus antiikne köögilaud oli kaetud ühtlase kihi paberite ja kõikvõimalike meditsiiniraamatutega. Keset seda harjumuspäratut segadust troonis ema valge Apple sülearvuti, mille ekraanilt ta midagi pingsalt uuris. Üle tema õla oli kummardunud tädi Eliis, ilme kitsal näol tähelepanelik, juurdlev ja tõsine. Nad paistsid millegi üle ägedasti vaidlevat, kuid jäid poolelt sõnalt vait selsamal hetkel, kui ma uksest sisse vuhisesin. Mind märganud, tõstis ema pea ja sättis taas näole muretu maskilaadse naeratuse. Paraku polnud minus alles niigi palju energiat, et ta järjekordse püüdliku teeskluskatse üle nördimust tunda. Vaatasin sellest lihtsalt mööda.
„Hommikust,” pomisesin õhku tuhmi tervituse ja kadusin ülakorrusele hambaharja järele.
Siinkohal peaksin ilmselt mainima, et Eliis polnud meie lihane tädi, vaid lihtsalt ema hea sõbranna ja ta kunagine kooliõde, kes tavatses meilt aeg-ajalt läbi astuda. Üldiselt võis teda üpris normaalseks ja mõnusalt nooruslikuks tegelaseks pidada. Vahel sattus Eliis hoogu ja siis oli temaga üsna huvitav rääkida, kuna ta teadis kõiksugu kummalisi asju, millest mul mingit aimu polnud. Ent täna polnud mul vähimatki tahtmist temaga seletama hakata.
Oma tuppa jõudnud, viskasin kiiruga mõned asjad kotti ja rüüstasin kärsitusest kantuna vannitoa peeglilauapealseid varusid. Seejärel tümistasin kiiruga tagasi allkorrusele, ise täis naiivset usku, et mul õnnestub nende kahe käest niisama kergesti pääseda. Niipea kui alla jõudsin, tajusin endal Eliisi uurivat pilku, millega mind pealaest jalatallani mõõdeti. Üritasin seda mitte tähele panna ja astusin pikkade otsustavate sammudega välisukse poole, et võimalikult valutult pilkude piiramisrõngast kaduda. Kuid lõpuks peatas mind ikkagi Eliisi kindel selge hääl. „Jordan, oota palun korraks.”
Jäin vastutahtsi seisma ja keerutasin kärsitult autovõtmeid sõrme ümber. Fikseerinud Eliisi otsusekindla pilgu, mis kuulutas kõike muud kui head, otsustasin, et ei kavatse sedapuhku hetkegi temaga lobisemisele aega raisata, kuulamaks taas mõnda järjekordset pajatust sellest, mis tähendus on aura erinevatel värvidel, kuidas tõlgendada taimede energeetikat, ära aimata, mida teine inimene parasjagu mõtleb, või mõnd muud pisut segast ja kummalisevõitu teooriat, mida ta mõnikord jahuda armastas. Mu hinge näris mure Janne pärast, kuhu ei mahtunud ainuski muu mõte.
„Kas on mingi võimalus, et sa praegu Janne poole ei lähe?” küsis Eliis minult mingil veidral ettevaatlikul, hoolega sõnu kaaluval toonil, nagu tipiks varbaotstel miiniväljal.
Saatsin talle kärsitu pilgu. Kust põrgut tema seda üldse teadis, et ma sinna tagasi plaanisin minna? Esikus jalalt jalale tammudes ja ta blondi juuksepahmakat põrnitsedes järeldasin kerge küünilisusega, et ilmselt nägi Eliis oma röntgenipilguga