Ruubeni liblikad: Jordan. Kiiri Saar. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Kiiri Saar
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Ужасы и Мистика
Год издания: 2013
isbn: 9789985327746
Скачать книгу
arstiga tema juures käia ja vajaksime pisut privaatsust. Kui tohiks muidugi paluda?”

      Ei tohiks, mõtlesin rusutult, ent ei öelnud kuuldavalt midagi. Mu rahutus omandas kriitilise piiri, ent sellegipoolest hoidsin end viisakalt vaos.

      „Sinust oleks tark nõustuda,” jätkas Eliis jahedal häälel. „Ma usun, et suudame teda aidata. Kui sa muidugi lubaksid.”

      Nõksatasin neile ülima uskumatusega otsa vaatama. Mulle suunatud pilgud olid enesekindlad ja ootavad.

      Köögi seinakell tiksus häirivalt valjusti. Suunasin oma silmad hõbedasele külmikule ja põrnitsesin tükk aega selle ukse sees helendavat sinakat tablood, mis kuulutas külmkapi sisemuse temperatuuriks kaheksat soojakraadi. Pikapeale suutis mu valust puretud aju mulle lepituseks edastada mõtte, et võib-olla oli tõepoolest kusagil olemas veel mõni hulga vingem imearst kui minu ema, kuigi mul oli seda pea võimatu uskuda.

      „See ei võta kaua aega,” kinnitas Eliis veenmist jätkates.

      Ema püsis vait, kuigi nägin ta ilmest, et ta lootis mu nõustumist.

      Lõpuks andsin uurivate pilkude survele järele. Ohkasin allaandvalt ja viskasin koti trepi taha maha. See maandus tuhmi mütsatusega ja vajus kurvalt külili.

      „Tänan,” ütles Eliis ja naeratas mingi kummalise kergendustundega, millest ma aru ei saanud. Kahtlemata olin kaugel sellest, et isegi mõelda vastunaeratamisele. Kui Janne sureb, siis ei naerata ma tõenäoliselt enam kunagi.

      „Mine kooli, Jordan,” lausus ema lõpuks vaikse tungiva tooniga. „Räägime hiljem.”

      Tema leplikul, peaaegu anuval häälel poetatud palve tekitas minus ületamatu tõrke. Ma ei tahtnud kooli minna, see oli praegu viimane koht planeedil, kus ma olla soovisin.

      „Temaga saab kõik korda, ära muretse,” kinnitas Eliis rahustavalt ja hakkas kiirete asjatundlike liigutustega laual pabereid kokku korjama. Jälgisin löödud pilgul, kuidas valge krabisev kuhi mäekõrguseks kasvas. Ma ei viitsinud isegi uurida, mida need sisaldasid.

      „Tõesti? Saab korda?” kogelesin.

      „Sada protsenti ma küll lubada ei saa, aga nii kaheksakümmend viis kindlasti,” teatas Eliis.

      Tema kaheksakümmend viis prossa ei veennud mind kuigivõrd, aga parema puudumisel loivasin pilkude rahet ignoreerides tuimalt ülakorrusele ja võtsin oma koolikoti.

      Koolipäev libises mööda nagu unes. Ma ei suutnud niigi palju keskenduda, et aru saada, mis tunniga parasjagu tegu on. Ainsa omapoolse reageeringuna haistsin ruumides valitsevat tolmu, kriidi, koolimööbli, odavate laiatarbeparfüümide ja kerge tülpimuse hõngu ning püsisin vaikses tardumuses, ühteaegu kõigele ja mitte millelegi mõeldes. Õnneks ei näinud ma sel päeval ühtegi papagoid ega tomatitooni klassikaaslast. Küllap mul tuli kõigi hullumeelsete jumalale selle eest siiralt tänulik olla, et ta mind vähemasti korrakski neist painajaist säästma oli vaevunud.

      Kodus venis aeg omasoodu. Berniike paistis olevat kuhugi välja läinud ning ma leidsin end me ruumikast ja nägusast kodust, kus millegipärast lõhnas alati natuke kaneeli, lavendli ja metskannikeste järele, ootamatult üksi. Kõndisin rahutult toast tuppa, tundmata ennast kusagil mugavalt. Pikapeale hakkas ümbritsev vaikus mind järjest enam rõhuma. Et teosammul liikuvat aega millegagi täita, otsustasin korrastada oma muusikakogu. Sellega viimaks ühel pool, veetsin ülejäänud aja niisama tühjusesse põrnitsedes.

      Lõpuks näitas kell juba pool kaheksa, aga ema polnud ikka veel. Kibelesin nagu süte peal, söandamata sellegipoolest talle helistamisega pinda käia. Võimalik, et neil oligi parasjagu midagi salapärast käsil ja ma oleks oma kõnega kõik ära rikkunud.

      Täpselt veerand üheksa klõpsatas viimaks välisuks ja ema astus sisse. Rahutust varjates hüppasin köögilaua tagant püsti ja vaatasin talle uurival pilgul otsa, püüdes igast ta liigutusest vastuseid välja lugeda. Ema tumedatel läikivatel juustel sätendasid vihmapiisad ja põsed õhetasid külmast välisõhust.

      „Jannega saab kõik korda, ta paraneb kiiresti,” kuulutas emps juba ukselävelt. Ta hääl oli märksa rõõmsam ja seda kuuldes varises mäekõrgune koorem mu õlgadelt. Pigistasin suurest kergendusest lauaplaati, mis mu sõrmede all leplikult deformeerus.

      „Aga palun jäta ta praegu rahule, ta vajab hädasti puhkust.”

      „Mis tal siis viga oli?” uurisin häält rahulikuks sundides, kartes kuulda mõnest salapärasest viirusest, mille vastase vaktsiini väljatöötamise kallal teadlased alles palavikuliselt pead murdsid.

      Minu suureks hämminguks jäi ema aga kummaliselt põiklevaks ega soostunud mu küsimusele mingit mõistlikku vastust andma. Ta poetas käekoti köögilauale, masseeris mõnda aega meelekohti, lülitas veekeetja sisse, kuid unustas selle sealsamas.

      „Räägime sellest mõni teine kord, anna andeks, ma olen tõesti surmani väsinud,” tähendas ta lõpuks, ise ninapidi külmkapis. Seejärel kadus ta käigu pealt külma pitsalõiku hammustades tõtakal sammul vannitoa poole.

      Ohkasin allaandvalt, mis näis olevat mu tänase päeva valdav hoiak, ja kõndisin üles oma tuppa.

      Mõne aja pärast jõudis mulle pärale, et emps ei kavatsenud minuga sellest ka hiljem rääkida, vaid põikles alati teemast kõrvale, just nagu oleks tal ebamugav vastuseid anda. Kui ma teema paari päeva pärast taas üles võtsin, palus ta midagi sootuks kummalist.

      „Jordan, palun ole nii hea, kas ma tohiks sinult vereproovi võtta? Veenist, kui sobib.”

      Mu küsiva pilgu peale kiirustas ta lisama:

      „Niisama, igaks juhuks. Sügiseti on ikka igasuguseid viirusi liikvel.”

      Kehitasin õlgu – ma ei saanud oma arstist emale ju seda rõõmu keelata, kui ta vahel mind nõelaga torkida tahtis. Kergendus muidugi seegi, et ta vähemasti hambaarst ei juhtunud olema. Siis oleks asi ehk pisut karmimaks kujunenud, kui ta mind tangidega mööda tuba taga ajama oleks hakanud.

      KOLMAS

      Minu suureks imestuseks oli Janne juba järgmisel päeval koolis. Ta paistis olevat täielikult taastunud – terve ja elurõõmus, täpselt nagu varemgi, sädistades elavalt oma plikadekamba keskel. Ilmselt olidki emps ja Eliis mingi veel vingema imetohtri välja kaevanud. Uskumatu. Tundsin Janne õblukest, valges pehmes kampsunis ja moekates liibuvates teksades kogu silmitsedes ülevoolavat kergendust, püüdes vägisi näole valguvat tobedavõitu õnnesegast naeratust varjata.

      Ent õige pea mõistsin ka midagi muud, mis mulle kaugeltki ei meeldinud. Janne juures oli pärast haigust midagi sootuks teisiti ja see tõdemus süstis minusse hoolimata esialgsest kergendustundest taas näriva rahutuse. Janne püüdis mind vältida, nagu ei tahaks minuga enam mingit tegemist teha.

      „Läheks hüppaks korraks kohvikust läbi,” tegin suure söögivahetunni ajal talle ettepaneku.

      Janne pilgus peegeldus midagi jahedat ja tõredat, mida seal varem polnud. „Jordan, ma… ma tõesti ei saa.”

      „Aga…”

      Mind ära kuulamata tõusis ta keelava pearaputusega püsti ja kõndis mind ignoreerides lihtsalt minema, nagu oleksin mõne väga ebameeldiva pakkumisega lagedale tulnud. Jõllitasin ainiti ta valget kampsunit, mis kiiresti kaugenes, ja tabasin viimaks ära, et asjad ongi nüüd niimoodi.

      Me pole enam paar.

      See tõdemus tegi hullemini haiget kui pussnuga ribide vahel. Šokeerivast avastusest hoolimata ei käinud ma Jannele pinda, vaid jätsin ta rahule ja lootsin heas usus, et ta arusaamatu tujukus, mis tüdrukuid aeg-ajalt ikka tabab, läheb mõne päevaga niisamagi üle.

      Aga paraku ei läinud miski üle. Janne hakkas mind üha enam vältima, justkui poleks me kunagi paar olnudki. Hoolimata kõigest, mida ta mulle meie suhte jooksul korduvalt oli kinnitanud ja mille arvasin ka tõsi olevat. Hoolimata sellest, et mu üha mõistmatuks muutuv tungiv pilk teda igal mõeldaval ja mõeldamatul ajahetkel kõrvetas, mil me ühises ruumis viibisime. Hoolimata sellest, et ma armastasin Jannet meeletuseni ja ta teadis