Ruubeni liblikad: Jordan. Kiiri Saar

sellest totrast näitemängust, mida mu ümber lavastada üritati, kuid parema väljavaate puudumisel mängisin irooniliselt kaasa.

      „Need kuuluvad su isale, Tammetile,” teatas tont rahumeeli, nähtavasti mu mõtteid lugedes.

      Valged hambad välgatasid naeratuseks ta päevitunud näos, mis oli nii neetult lahke, nagu oleks ma tõepoolest ta äraneetud võsuke. Mul tõusid pelgalt sellest mõttestki ihukarvad püsti ja pilk hakkas põgenemisvõimalust otsima.

      „Tammetilt ma muidugi proovi võtta ei saanud,” sekkus vestlusesse ema. „Sellegipoolest võin sulle puhtsüdamlikult kinnitada, et mingit kolmandat varianti olla ei saanud. Ma olin Tammetile truu.”

      Kui vaimuga ringikolistamine muidugi välja arvata, mõtlesin sapiselt ja märkasin silmanurgast, kuidas kummitus mu mõtete peale korraks võpatas. Põrnitsesin talle pahasena otsa – mis pagan tal nüüd hakkas? Teeskleb, et saab mu mõtetest aru? Kuid järgmisel hetkel oli tal jälle see nõme isalik naeratus näol, mis kutsus minus esile põhjatu jälestuse. Täiega haige värk ikka.

      Emps ja vaim vaikisid pikalt, vahetades omavahel tähendusrikkusest ja millest iganes nõretavaid pilke, ning lasid mul kuuldut rahumeeli seedida. Läbi mingi ime õnnestus mul alla suruda ületamatu soov püsti hüpata ja ülepeakaela põgeneda. Selle asemel hoidsin lõksupüütud lambana oma segaduses pilgu läikival lauaplaadil ja vedasin sõraga – ei, siiski veel sõrmega – puidumustrile lopergusi ringe. Mu segaduses mõistus asus samal ajal mu aju kõvakettale talletunud infot analüüsima.

      Ah selle pärast siis käiski emps nädalapäevad tagasi mu verd nuiamas! Sugugi mitte gripiviiruse pärast! Tähendab, ta kahtlustas juba siis… Selle pärast ta passiski mind viimasel ajal kogu aeg sellise veidra näoga! Tõstsin silmad ja vahtisin tardunud näoga oma leebeilmelist ema, kelle pilk oli üksainus andekspalumine.

      „Ma pean möönma, et säärased asjad ei ole tõepoolest kuigi tavapärased,” lõikus lõpuks mu mõtetesse kummituse hääl. „Me olime Kirsipiiaga samuti üpris vapustatud. Arvatavasti sa tead, et minu ja sinu ema teed läksid lahku siis, kui me olime kõigest kaheksateistaastased. Tammetiga kohtus Kirsipiia alles hulga aastaid hiljem. Aga mu äärmiselt elujõuline spermatosoid ootas kannatlikult oma aega, et siis Tammeti omaga ühineda ja lõpuks üks munarakk viljastada. Sa oled kõige imepärasem mutatsioon, mida see planeet eales on kandnud. Teist sinusarnast minu teada praegu maailmas ei leidu.”

      Kummitus silmitses mind varjamatu imetlusega, nagu oleks ma roosa sebra, kahe peaga pelikan või midagi veel märksa hullemat. Ema tundus natuke rahutu, aga samas kuidagi kummaliselt elevil, justkui laps, kes on suutnud jõuluks endale mingi eksootilise kingituse välja nuiata. Märkasin tahtmatult, kuidas ta sõrmed lauaplaadi varjus kummituse omadega hellalt põimusid. Otsustasin selle talumatu lähedusavalduse mehiselt välja kannatada. Tegin näo, nagu poleks midagi märganud ja jätkasin süngelt enda ette põrnitsemist.

      Emps ja vaim vaikisid samamoodi ja pikapeale hakkas niisugune sunnitud olek mulle tohutult pinda käima. Mu kuulatavad kõrvad püüdsid kinni külmkapi vaikse surina ning tänavalt kostva jutukõma, mis aegamisi kaugenes. Seejärel võttis taas maad tavapärane õhtune vaikus. Kui ma lõpuks uuesti silmad tõsta söandasin ja nägin, kuidas emps õrna ja armastusest ülevoolava pilguga kummitust silmitseb, osutus see mulle viimaseks piisaks karikas. Minus lõi pulbitsema põrgulik viha ja pahameel. Korraga tabas mind ületamatu soov end maani täis juua või nii pilve tõmmata, et ma mitte üht olendit siin maamuna peal enam ära ei tunneks ega mõistaks, mis jama keegi mulle rääkida kavatseb.

      „Heakene küll,” urisesin häält suurivaevu vaos hoides. „Ma arvan, et andsite igati Oscarit väärt etenduse. Aga on üks asi maailmas, mida ma tõesti seedida ei suuda.”

      „Mis asi siis?” kihistas Berniike trepilt.

      Talle tähelepanu pööramata susisesin edasi:

      „Kõige nõmedam on see, kui täiskasvanud mulle rahumeeli mingit haiget iba ajavad ja loodavad, et ma lihtsameelselt selle õnge läheks. Milleks selline narrimine? Nagu mina ei põeks papsi pärast! Nagu ma ei kannataks tema lahkumise pärast iga neetud päev! Aga sellise tsirkusega lagedale tulla ja leina niimoodi naeruvääristada… Kes see mees on? Mingi näiteringi tegelane või?”

      Hüppasin püsti, lükkasin tooli valju kolinaga eemale ja vankusin välisukse poole.

      „Jordan!” hüüdis ema mulle ehmunult järele.

      „Las ta läheb, ilmselt vajab ta natuke kohanemisaega,” teatas kummitus oma sügaval, veendumust täis häälel. „Meil on paljust rääkida, poeg, aga meil on selleks edaspidigi küllaga aega.”

      Seesugust avaldust kuuldes mõistsin löödult, et tõenäoliselt oli tal tõsine plaan mind veel edaspidigi lollitada.

      Ma ei kavatsenud neid kaht ühekorraga täiesti talumatuks muutunud olevust enam sekunditki rohkem kuulata. Mu ainus soov oli siit hullumajast eemale pääseda.

      Berniike sai mu garaažist kätte, sikutades käigu pealt oma tumepunast spordijopet selga. Heitsin talle üheainsa piinatud ja tülpinud pilgu.

      „Noh, mida sina siit veel tahad?” nähvasin võtmetega rabistades süngelt. Need pudenesid mu vihast nõrkade sõrmede vahelt põrandale ja panid mu raevukalt vanduma. „Tulid mulle nüüd ütlema, et oled tegelikult prohvet Eelija või lausa neitsi Maarja ise?”

      Berniike itsitas lõbusalt. „Kaugel sellest. Tulin kõigest sind valvama, et sa omadega päris ära ei pööraks.” Ta rabas autoukse otsustavalt lahti ja maandus mu Lexuse kõrvalistmel.

      „Noh, sellega ei kavatse ma sind küll rõõmustada, sest ära pöörata ma just plaaningi. Ja katsu sa mind takistada, lasen su esimesel ettejuhtunud turval välja visata.”