„Sa tundud nii kuum, oled haige või?” imestas tulija.
„Kui, siis ainult sinu järele,” tegin salapärast nägu ja tõmbasin ta üle ukseläve tuppa.
See oli ilus õhtu.
Vähemasti enamik sellest.
Lesisime elutoa suurel diivanil, põletasime küünlaid ja rääkisime. Janne oli just sedasorti tüdruk, kellega kannatas absoluutselt kõigest rääkida, isegi jalgpallist, pokkerist ja muust säärasest. Aga muidugi ei vaevanud ma teda nende teemadega, vaid elasin mõõduka viisakusega kaasa kõigile ta naiselikele huvidele.
Lõpuks vedas Janne poole jutu pealt oma kampsuni ühemõtteliselt üle pea ja ma võtsin ta oma käte vahele, hingates ahnelt sisse ta naha värsket ja puhast lõhna. Oma tüdruk on ikka maailma kõige parem asi, selle vastu ei saanud miski.
Janne nahk tundus mu sõrmede all ikka veel veidralt jahe. See näis lausa imelik. Muidugi ei lasknud ta mul selle üle kuigi kaua aru pidada, vaid klammerdus otsustavalt minu külge. Ma ei ihaldanud maailmas midagi muud kui teda puudutada. Sellega aegamööda algust tehes juhtus järjekordselt midagi imelikku. Korraga lahvatas kogu diivan leekidesse. Vahtisin kohkunud ilmel, kuidas võimsad oranžid leegid ahnelt diivani käetuge neelasid ja isukalt meie poole roomasid. Ma ei saanud üldse aru, kust need välja hüppasid – olin kindel, et me polnud ühtki küünalt ümber ajanud. Leegid mühisesid ja praksusid, kõrgudes ainsa silmapilguga hirmuäratava müürina üle me peade. Hüppasin otsustavalt püsti ja üritasin Jannet leekidest eemale tirida.
Janne vahtis mind millegipärast niimoodi, nagu oleks ma kuutõbine.
„Mis lahti on?” päris ta segaduses. Ta oli nii leekidesse mattunud, et ma ei näinud õieti ta nägugi.
Aga enne kui ma üldse midagi vastata oleks jõudnud, olid leegid ühtäkki kadunud – kadunud sama äkitsi, nagu olid tekkinudki. Vahtisin rabatuna ringi ja libistasin kontrolli mõttes peoga üle diivani seljatoe. Rohekaspruun katteriie ei olnud vähimalgi määral kannatada saanud, see polnud isegi soe.
Köhatasin segaduse varjamiseks, soovimata endast lolli muljet jätta. See veel puudus, et Janne mu mõistuses kahtlema hakkaks! Kogusin end kiiresti ja manasin ette tavapärase ilme, just nagu oleks see tõepoolest täiesti igapäevane nähe, et diivanid süttivad ja kustuvad, nagu heaks arvavad.
„Ei midagi,” kohmasin ja haarasin Janne oma kimbatuse varjamiseks sülle. „Mulle tuli lihtsalt parem mõte.”
„Huvitav, missugune?” naeris ta võluva kurguhäälega.
„Kohe näed.”
Viisin ta ülakorrusele ja me jätkasime seal.
Laupäeva hommik koitis taas pilvise ja udusena, mis oli sooja oktoobri alguse kohta üpris tavaline. Olin varakult ärkvel, söandamata end sellegipoolest voodist üles ajada. Veetsin pikki õndsaid minuteid enda kõrval magavat Jannet vaadates. Ta oli nii mõistusevastaselt ilus, et mul tekkis suurest igatsusest klomp kurku – pikad pruunid juuksed lopsaka kosena mu padjal laiali, hele nahk õhetamas, tihedad tumedad ripsmed täiuslikku poolkaart moodustamas. Ja huuled… kõige kutsuvamad huuled maailmas. Ainuüksi nende pehmusele mõtlemisest hakkas mul palav. Janne mu kõrval hingas magaja sügavat ja pahaaimamatut und, teadmata midagi sellest, et ma teda samal ajal oma ahne pilguga neelasin.
Me ümber oli harjumatult vaikne. Natuke aega selle põhjuse üle juurelnud, jõudis mulle pärale, et polnud ju Berniiket, igitüütut Berniiket, kes oleks oma muusikakeskust kräunutanud, treppe pidi jooksnud, lakkamatult lobisedes telefoni otsas rippunud või emaga mõne tühise pisiasja üle vaielnud, nagu tal kombeks oli. Ma ei teadnud ühtki lärmakamat ja tüütumat olevust kui mu õde. Sellegipoolest ei suutnud ma isegi tüli kiskudes ta peale kunagi kuigi kaua pahane olla, sest mingis mõttes oli Berniike üksjagu lahe tegelane. Pisut poisilik oma lühikese sasipea ja kõhetu koguga, peaaegu midagi semulaadset. Olin täiesti kindel, et kui ma peaks kunagi abi vajama, ei jätaks ta mind eales hätta. Nojah, kui ta ainult mu asjades tuustimise ära lõpetaks. Ma ei suutnud kuidagi pihta saada, mida ta sealt leida lootis. Kõik tema silmadele ebavajaliku, nagu näiteks Janne kirjad ja muud minu jaoks tähtsad asjad, olin ettenägelikult ära krüpteerinud.
Mulle meeldis vaikus. Maja kerge lavendlilõhn, mis kõikjal ringi heljus, ruumide avarus ja valgus. Meil oli lahe kodu ja ma tundsin end siin hästi. Sirutasin end asemel välja ja arutlesin endamisi, kas Janne oleks väga vastu, kui teeksin talle ettepaneku järgmisest sügisest koos majanduskooli astuda. Hüpitasin seda mõtet mõnda aega enda meeltes ja lootsin sisimas, et ehk ta vähemasti kaalub seda.
Vähehaaval hakkasin tajuma, et majas ei valitsenudki absoluutne vaikus. Kuulsin selgesti, kuidas allkorruse kell vaikselt oma rütmilist meloodiat tiksus. Vannitoast kostis veidi teistsugune tiksumine, mis oli pigem tilkumise moodi. Ilmselt oli kraan pisut lahti jäänud. Vannitoale mõtlemine tõi mu näole lõbusa muige. Tõenäoliselt nägi see paik praegu välja niimoodi, nagu oleks sealt tornaado üle tuhisenud. Küllap peaksin selle enne ema ja Berniike tulekut korda tegema, muidu poleks mul kardetavasti terve nädala jooksul Berniike kahemõttelistest nöögetest pääsu. Seejärel kuulsin eemalt maanteelt mööduvate autode summutatud mürinat.
Ja alles siis jõudis mulle midagi pärale.
Ma poleks pidanud ühtegi neist helidest kuulma – ei kella, ei kraani tilkumist ega maanteel vuravaid autosid. Sest köögikell oli liiga kaugel, vannituba asus hoopis maja teises tiivas ja maanteeni oli oma pool kilomeetrit, pealegi olid maja aknad praktiliselt helikindlad.
Kuulatasin veel teravamini – ja kuulsin viimaks allkorruselt mingit veidrat sahinat. Ma ei suutnud vaikse heli päritolu ära mõistatada, kuid kavatsesin selle kohemaid järele uurida. Vedasin šortsid jalga ja hiilisin trepist alla.
Janne isegi ei liigutanud.
Heli tundus tulevat ühest alumisest köögikapist. Uudishimust haaratuna paotasin ettevaatlikult kapiust ja mu suu vajus lahti. Mu hämmeldunud pilgu ees tõusis lendu tilluke kärbes, tiirutas hetke mu näo ees ja kadus siis uljast surmasõlme tehes söögitoa poole. Põrnitsesin talle jahmunult järele – einoh, lahe, ma olin kuulnud ülakorruselt all kapis toimetava kärbse samme!
Loomulikult ei olnud mul pärast sellist avastust enam sekundikski tahtmist voodis lesida. Panin kohvimasina tööle ja õngitsesin kapist röstsaiapaki välja.
Näljast kannustatuna sain peagi kolmanda saiviiluga ühele poole, likvideerisin oma söömise jäljed ja jäin ajaviiteks akna taga laiuvat paksu piimjat udu silmitsema. Erinevalt enamikust inimestest meeldis mulle selline ilm, see tekitas minus alati mingi mõnusa lõõgastunud äraolemise. Mul pole aimugi, kaua ma seda udu passisin, kui viimaks kuulsin trepilt pehmeid samme. Need panid mu otsekohe kõige õndsamal moel naeratama. Janne oli ärganud.
„Hei, kallis,” pomisesin ta kaela vastas ja hingasin sisse ta juuste sügisõunte mõrkjasmagusat lõhna.
„Hommikust,” vastas ta raugel häälel.
Pärast tervitussuudlust kallasin Janne kohvitassi täis ja vahtisin rahuloluga nagu kõige tähelepanuväärsemat lavastust, kuidas ta oma lopsaka juuksesalgu kõrva taha silus, minu vastas istet võttis ja kohvile piisakese koort kallas.
„Jube õdus on nõnda,” pudenes millegipärast mu suust.
„Kuidas – nõnda?”
„Sinuga siin istuda.”
Janne naeris meelitatult oma pimestavat naeratust ja hetkeks läbis mind ahne visioon, nagu olekski ta juba meie pere liige.
Hoolimata heatujulisusest tundus Janne kuidagi kahvatu. Mu tähelepaneliku küsimuse peale söandas ta lõpuks kurta kummalise nõrkuse üle, mis ei läinud üle, isegi kui ta oli pärast kohvijoomist mõnda aega elutoa diivanil pikutanud.
„Oota emps ära,” pakkusin. „Ta teeb su terveks.”
„Ah, pole lugu,” naeratas Janne nõrgalt. „See läheb niisamagi varsti üle. Mul on imelik su ema