Pigilevi puhul mingit raportit või muud niisugust direktiivi, mis oleks õigustanud mingite testide rakendamist ja jälitamist, arhiivis leida ei õnnestunud.
Mõtlikult lappas Rametov punast kausta ja peatus järgmisel dokumendil:
…3. märts 1993 kell 14.20 Moskva aja järgi tuvastatud alampolkovnik Pigilevi viivkontakt Tallinna Kaubamaja uksel rahvamassis. Kohtumise teine pool, loodava teabekeskuse koordinaator Eesti peaministri juures, endine Ameerika Ühendriikide LKA kolonel Eduard Vallak, õnnestus kindlaks teha videomaterjalide põhjal.
„Mhm,” mühatas kindral tunnustavalt. Paldiski grupp oli professionaalselt töötanud, fikseerides Pigilevi kohtumise. Viivkontakti peetakse luures kõige raskemini tuvastatavaks kontaktiks. Selle puhul tuleb luurajal täpselt kokkulepitud kellaajal suures rahvamassis kohtuda vaid hetkeks oma kontaktisikuga. Teineteisest möödumisel antakse informatsioon nii üle, et isegi kõrval olevad inimesed seda ei märka. Püüa kinni, kellega luuraja sadade inimeste hulgas mõne hetke jooksul kohtus. Et fikseerida sellist kontakti, peab kogu jälitusmeeskond tegutsema õigeaegselt ja täpselt nagu kellavärk. Kõike eelnevat arvesse võttes veendus Rametov veel kord, et Pigilevi puhul ei olnud tegu mingi juhusliku pealesattumisega, vaid kompleksselt ettevalmistatud jälgimisoperatsiooniga. Kindralleitnant jätkas lugemist:
…3. märts 1993. 14.54 Moskva aeg. Pigilev istub Viru hotelli taksopeatuses taksosse ESF 23–34 (kollane „Volga”) ja keerutab linnas ringi. Väljub Vabaduse väljakul, istub taksosse ESD 33–54 (punane „Lada 05”) ja sõidab Piritale. Sööb üksi lõunat Pirita restoranis. 16.22 istub uksehoidja poolt tellitud taksosse ESF 12–56 (kollane „Volga”) ja keerutab jälle linnas. 17.12 vahetab kino „Kosmos” juures taksot, järgmine on „Lada 06” riikliku numbrimärgiga ESH 44–65. Kõigi isikute andmed, kellega alampolkovnik Pigilev kohtus 3. märtsil 1993, tuvastatud – vaata lisa 1.
Kindral Rametov lappas hajameelselt lehti ning leidis lõpust nimekirja. Mõtetega Pigilevi juures, lasi ta silmadel libiseda üle lisatud nimekirja: taksojuhid, kelner „Pirita” restoranist, riietehoidja samast, ajalehekioski müüja Viru väljakul, meesteosakonna müüja Tallinna Kaubamajas jne. Nimekiri oli pikk ja Rametovile tundus, et Pigilev oleks nagu nimme sel päeval kohtunud väga paljude inimestega. Lehti tagasi keerates naasis Vassili Aleksejevitš 3. märtsi raporti juurde ja jätkas sündmustega tutvumist.
…18.32 objekt siseneb kohvikusse „Revalia”, kus nurgalauas ootab teda eelpool märgitud Eduard Vallak. Pigilev istub lauda, ajavad juttu (lindistus kassetil 3/III), vestluse sisu argipäevane. (Lindistus alates 18.36, kui lauda on toimetatud mikrofon.)
„Neli minutit katmata…” pomises Vassili Aleksejevitš endamisi. Kui tahtmist on, jõuab selle ajaga paljugi. Kindrali pilk langes lauale, mille lakitud pinnal lebas üksainus ese, kassett 3/III. Ta võttis selle kätte ning läks nurgalauakesel seisva magnetofoni juurde. Lülitanud aparaadi tööle, haaras ta nõupidamislaua tagant tooli ja istus kaksiratsi sellele. Toetades käed seljatoele ja lõua kätele, sulges kindral silmad ning asus hoolega kuulama. Lindilt kostis üldine kohvikumelu, inimeste hääled, lauanõude kolinat ja siis kõrgete kontsade kõpsumist. Meeldiv naisterahva hääl ütles midagi eesti keeles ja Vallak vastas talle. Tõlge oli aktis olemas, kuid kindral teadis dialoogi niigi peast. Nõrga kõlksatusega pandi arvatavasti toidunõud lauale ning kuulda oli kontsade eemalduv kõpsimine. Edasine tekst tuli juba vene keeles. Vallak rääkis ilusat vene keelt, kuid baltlastele omase pehme aktsendiga. „Anatoli Mitrofanovitš, pange ikka suhkrut ka,” lausus ta lõbusal häälel, „see pidavat ajutegevust soodustama.”
Äkilise mõtte ajel klõpsas kindral maki seisma, tõusis ja astus paari kiire sammuga laua juurde. Haaranud aktikaaned, leidis ta kiirelt üles vajamineva koha ja luges:
Objekti jälgimine kohvikus „Revalia” …18.34 neutraliseeritud ettekandja kohvikus „Revalia”, asendab kapten Morozova, kes serveerib objektile kohvi.
(Mikrofon paigaldatud suhkrutoosi põhja alla.)
Siin see oli, koputas Vassili Aleksejevitš vastu lauda. Uuesti astus ta magnetofoni juurde, keris linti veidi tagasi ja kuulas veel kord. Polnud kahtlust, ameeriklane oli juhtinud Pigilevi tähelepanu mikrofonile ja edaspidine oli mõttetu lalin, millel polnud mingit väärtust. Kindral klõpsas maki kinni. Seejärel laskus ta põrandale, toetus kahe rusikaga parketile, ajas keha sirgu varbaotstele ja tegi kakskümmend viis kiiret ning lisaks veel kakskümmend viis aeglast ja jõulist kätekõverdust. Füüsiline pingutus oli alati Vassili Aleksejevitši mõttetööd soodustanud.
Mis kuradi jänt seal Tallinnas käis? vasardas küsimus ajudes, kui mees end kergelt hingeldades põrandalt püsti ajas. Loogiline oleks, et pärast Pigilevi kadumist oleks Eduard Vallak ette võetud, kuid vastavat korraldust Akvaariumist ei tehtud.
Mõtteid korrastades silus kindral peoga üle lühikeseks pöetud juuste ja lonkis uuesti akna alla. Ühtlase vooluna vurasid autod endiselt üle Aleksander Nevski silla. Enamik turismibussidest oli hotelli eest lahkunud.
Vägisi kippus Vassili Aleksejevitšile jääma mulje, et Akvaariumis ei oldudki eriti Pigilevist huvitatud, ehkki kindralpolkovnik Kramov vastupidist väitis.
„Vaadake, Vassili Aleksejevitš,” oli Pjotr Ivanovitš teda oma puhmaskulmude alt sihtides öelnud, „see Pigilevi lugu on üks väga delikaatne värk.” Delikaatne värk, oli Rametov mõttes korranud. Tema teada polnud GRU-s delikaatsusest kunagi hoolitud. Alati olid esikohal firma huvid, mille alla käis ka võitlus reeturlusega. Viimase puhul ei hoolitud diplomaatilisest puutumatusest, võõraste riikide haldusalas olemisest ega moraalist.
„Ujub alampolkovnik kusagil piiri taga välja,” oli Kramov jätkanud, „on varsti kogu maailma press paska täis sellest, et me valmistame ette luuretegevust Balti riikide territooriumitel, kõik need ROSTOK-id, erigrupid jne.” Kramov oli vakatanud nagu uurides, kuidas öeldu Rametovile mõjub. Kindralleitnant ei lasknud oma näolt midagi välja lugeda, Kramovi jutt oli lihtsalt taustamulin, mis ei sisaldanud midagi väärtuslikku.
„Teisalt võttes, Pigilevi otsimine praegusel ajal Eestis on väga komplitseeritud,” oli Kramov öelnud. „Kõik see vägede väljaviimistemaatika… noh, saate isegi aru?”
Muidugi sai Rametov aru, kuid mitte nii, nagu püüdis teda veenda kindralpolkovnik. Üks oli selge, et alampolkovnik Pigilevi puhul oli tegu mingite teiste mängudega ning probleem pidigi jääma sinna paika, kus see just momendil oli.
„Aga kui küsiks Eesti võimudelt, teataks neile otsetekstiga, et sel ja sel kuupäeval jäi kadunuks selline ja selline Vene sõjaväelane ning palume teie kaasabi. See näitaks meid uues valguses, looks koostööalti imago ja aitaks parandada meie reputatsiooni.” Rametov oli mänginud meelega lihtsameelset. Teda huvitas Kramovi reaktsioon.
„Nalja teete?” Kramovi kulmud olid tõusnud imestunult kõrgele ning ta oli ärritunult