Üks ajakirjanik, kes kord juhuslikult astus Andropovi kabinetti Lubjankal, nägi tema töölaual Plehhanovi teoste köidet, kuhu olid mitmesse kohta järjehoidjad vahele pistetud, ning sattus KGB esimehe haritusest vaimustusesse.
KGB esimehel tuli iga päev läbi vaadata mitusada lehekülge igasuguseid dokumente, vastata paljudele telefonikõnedele ja võtta vastu suur hulk inimesi. Kas ta tõesti leidis sellise koormuse juures veel paar vaba tundi, et süveneda Georgi Plehhanovi tõsistesse teostesse? Kuid igatahes suutis ta oma külalistele jätta sügava mulje.
„Leningradi kohtuasja” järelkaja
1949. aastal sai alguse kuulus „Leningradi kohtuasi”. Selle raames arreteeriti, anti kohtu alla ja hukati neid, kes sõja ajal olid Leningradi kaitsnud. Arreteeritute kohta ei kirjutatud midagi, kohtupidamisest ja otsustest ei teatatud. Omaksed ei osanud kahtlustadagi, et nende isad ja abikaasad on juba maha lastud.
Need kõik olid sellised inimesed, keda Stalin oli märganud ja nad kõrgetele ametikohtadele määranud. Nende hulgas olid partei keskkomitee sekretär Aleksei Kuznetsov, poliitbüroo liige, Plaanikomitee esimees ja valitsuse esimehe asetäitja Nikolai Voznessenski, keskkomitee orgbüroo liige ja Vene NFSV Ministrite Nõukogu esimees Mihhail Rodionov.
Ajalehtedes polnud „Leningradi kohtuasjast” sõnagi. Kuid suures parteiaparaadis teati, et karistada sai terve suur parteiorganisatsioon. Sadu Leningradi parteitöötajaid, kes sel ajal võisid töötada juba kusagil mujal, vallandati töölt ja pisteti vanglasse. See oli näidisprotsess.
Parteitöötajatele anti veel kord mõista, et nad on pideva ja range kontrolli all. Kogu parteiaparaadis keerati kruvisid pingule.
1947. aasta 30. oktoobril võttis Karjala-Soome kompartei keskkomitee büroo vastu otsuse:
„Vastavalt ÜK(b)P Keskkomitee otsusele 11. oktoobrist 1947. a.:
1. Kehtestada, et kõik parteiorganisatsioonide töötajad annavad kirjalikult kohustuse, et nad ei avalda salajasi ja ametialaseid andmeid, mis puudutavad parteiorganisatsioonide aparaati ja selle tööd.
2. Kohustada partei linna- ja rajoonikomiteede esimesi sekretäre, partei asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide juhte tagama, et kõik töötajad annaksid kirjaliku kohustuse salajaste ja ametialaste andmete mitteavaldamise kohta hiljemalt 10. novembriks 1947, uutel töötajatel anda see kohe, kui nad on tööle asunud.”
Miks valiti välja Leningrad?
Leningradlasi peeti üldse Moskvaga opositsioonis olevaiks. See hirmutas Stalinit, ta ei usaldanud leningradlasi. Leningradi parteitöötajate massiline represseerimine oli signaal kogu riigile: ei mingit omapäi tegutsemist! Igas asjas tuleb küsida luba keskkomiteelt, muidu juhtub nii, nagu juhtus Leningradis. Seal aga arreteeriti kokku umbes 300 inimest, rääkimata nendest, kes lihtsalt vallandati.
Leningradlasi süüdistati selles, et nad tegelesid kahjurliku õõnestamisega, vastandasid Leningradi parteiorganisatsiooni keskkomiteele. Räägiti, et nad olevat tahtnud moodustada Venemaa kommunistlikku parteid, et suurendada Vene NFSV osatähtsust Nõukogude Liidus ja tuua Venemaa valitsus Moskvast Leningradi.
Seepärast otsiti kogu riigis Leningradist võrsunud parteitöötajaid, nad vallandati töölt ja pandi vangi. Karjala-Soome kompartei keskkomitee esimene sekretär oli Gennadi Kuprijanov, ta oli aastaid töötanud Leningradi parteiaparaadis, Petrozavodskisse toodi ta Leningradi ühe linnarajooni sekretäri kohalt, seega peeti ka teda „leningradlaseks”.
Kuprijanov oli vabariiki juhtinud 12 aastat. Esimestel sõjapäevadel, 1941. aasta 25. juunil, võttis poliitbüroo vastu otsuse kinnitada Karjala-Soome parteijuht 7. armee sõjanõukogu liikmeks, augustis sai temast Karjala rinde sõjanõukogu liige. Talle anti brigaadikomissari, hiljem diviisikomissari auaste. Kui 1942. aasta oktoobris poliittöötajate auastmed tühistati, sai esimesest sekretärist atesteerimisel kindralmajor. Kuprijanov kandis kindralivormi meelsasti.
1949. aasta septembris korraldati vabariigis suurem kontrollimine. Sellega tegeles keskkomitee inspektor Grigori Kuznetsov.
Kuznetsov oli kutseline parteitöötaja. Lõpetas 1935. aastal Novotšerkasski tööstusinstituudi, töötas kaks aastat Doni äärses Rostovis montaažitööde trustis ja valiti 1937. aastal partei rajoonikomitee sekretäriks. Järgmisel aastal sai temast partei linnakomitee sekretär, veel aasta hiljem juba Rostovi oblasti parteikomitee sekretär.
Enne sõda, 1940. aastal, kutsuti Grigori Kuznetsov Moskvasse ja ta hakkas tööle keskkomitee kaadrivalitsuses parteiorganisatsioonide osakonna juhataja asetäitjana. Kaadritööl oli ta seitse aastat. Kaks aastat töötas ta ministrite nõukogus ja alates 1949. aastast oli ta keskkomitee inspektor.
1949. aasta detsembris esitas ta keskkomitee kaadriala sekretärile Georgi Malenkovile mahuka ettekande Karjala-Soome NSV K(b)P Keskkomitee töö kohta:
„Vabariigi kompartei keskkomitee mitte ainult ei jätnud kõrvaldamata ÜK(b)P Keskkomitee otsuses välja toodud vigu vabariigi majandustegevuse ja partei-poliitilise töö juhtimisel, vaid süvendas neid vigu veelgi.
Selle peamiseks põhjuseks oli asjaolu, et vabariigi partei keskkomitee ja selle sekretär sm Kuprijanov, kes formaalselt nõustus ÜK(b)P Keskkomitee otsusega, tegelikult selle otsuse nõudeid ei täitnud, vaid jätkas oma endist ekslikku poliitikat vabariigi juhtimisel.”
Kuprijanovile pandi süüks tööstuse ja põllumajanduse plaanide aastatepikkust täitmata jätmist ja katseid seda varjata, kriitika ja enesekriitika mahasurumist, tõsiseid poliitilisi vigu teinud ja ennast kompromiteerinud töötajate soosimist, kollegiaalsuse puudumist otsuste vastuvõtmisel, metsatööliste seas tehtava parteipoliitilise töö nõrka taset, partei liikmeskonna arvu vähest kasvu, nõrka kasvatustööd karjalaste, soomlaste ja vepslaste seas…
1949. aasta 2. detsembril tegi partei keskkomitee sekretariaat otsuse:
„Seoses sellega, et Karjala-Soome NSV K(b)P Keskkomitee tegevuse uurimisel on avastatud tõsiseid puudusi sm Kuprijanovi töös, ja fakte, mis näitavad teda parteijuhina halvas valguses, teha komisjonile, mille koosseisu kuuluvad sm-d Ponomarenko, Škirjatov, Dedov ja G. Kuznetsov, ülesandeks tutvuda eelnevalt kontrollimise materjalidega, kuulata ära sm Kuprijanovi selgitused ja valmistada ette abinõud Karjala-Soome NSV juhtkonna tugevdamiseks.”
Panteleimon Ponomarenko oli keskkomitee sekretär, Matvei Škirjatov oli Parteikontrolli Komisjoni esimehe asetäitja, Afanassi Dedov aga oli keskkomitee partei, ametiühingu ja komsomoliorganite osakonna juhataja asetäitja.
26. detsembril 1949. aastal kuulati keskkomitee orgbüroo istungil ära Kuprijanovi ettekanne, milles ta püüdis ennast õigustada, ja keskkomitee inspektori Kuznetsovi teravalt kriitiline kaasettekanne. Seejärel tehti keskkomitee sekretariaadile ülesandeks koostada nädala jooksul otsuseprojekt.
Orgbüroo peamiseks ülesandeks oli kohalike parteiorganisatsioonide töö kontrollimine, sekretariaat valmistas ette orgbürool arutatavad küsimused ja organiseeris nende täitmise.
1950. aasta 19. jaanuaril Petrozavodskis toimunud partei vabariikliku keskkomitee büroo istungil esitas Andropov Karjala-Soome NSVst NSV Liidu Ülemnõukogu saadikuks kandideerivate isikute nimekirja. Selles nimekirjas olid Kuusinen ja Andropov, tema kandideeris Pudoži valimisringkonnas. Kuprijanovit enam saadikukandidaadiks ei esitatud.
10. jaanuaril 1950 oli Moskvas vastu võetud otsus „Karjala-Soome NSV K(b)P Keskkomitee tööst.”
14. jaanuaril vabastati G. Kuprijanov poliitbüroo otsusega esimese sekretäri ametist ja kutsuti Moskvasse ÜK(b)P Keskkomitee käsutusse.
Esimese sekretäri kõrvaldamine oli vaid Petrozavodskis alanud puhastuskampaania avalöök.
16. jaanuaril ilmus orgbüroo otsus Karjala-Soome NSV K(b)P Keskkomitee töö kohta, milles vabariikliku keskkomitee töö tunnistati ebarahuldavaks. Iseloomulik on, et süüdistused Kuprijanovi ja vabariikliku keskkomitee vastu hakkasid võtma järjest poliitilisemat iseloomu. Endist esimest sekretäri seostati „Leningradi süüasjaga”.
Orgbüroo