Umbes 12 000 soomlast asusidki Nõukogude Karjalasse. Paar tuhat soomlast tuli isegi Ameerika Ühendriikidest. Nad jätsid seal kõik maha, müüsid oma vara ära ja sõitsid õnnelikule maale, kus pole ei tööpuudust ega ekspluateerimist. Kuid nad sattusid Karjala ürgmetsa, väga rasketesse oludesse, kus nad pidid töötama tühiste krosside eest. Passid ja valuuta võeti neilt ära. Mitu Ameerika soomlaste gruppi olid toonud kaasa oma tehnika, ka see võeti ära ja anti sovhoosidele.
Kuna Karjalas elas nüüd hulk välismaalasi, toimusid seal tihti ka puhastused. Suurimat kahtlust äratasid just need, kes olid tulnud Nõukogude Liitu oma soovil, et osaleda sotsialismi ehitamises.
1935. aasta 2. augustil võttis Karjala oblastikomitee büroo vastu täiesti salajase otsuse:
„Arvestades Karjalas kujunenud eriti keerukat olukorda – riigipiiri lähedust, vangilaagrite ja eriasunduste olemasolu, välismaalaste ja võõraste elementide suurt tulva – teha kõikide rajoonikomiteede sekretäridele ettepanek:
asuda kõiki võimalikke vahendeid kasutades kontrollima:
a) hiljuti vabatahtlikult siia saabunud ja ka juba ammu NSV Liidus elavaid välismaalasi;
b) välismaade kommunistlikest parteidest ületulnuid;
c) neid, kes on varem kuulunud välismaistesse sotsiaaldemokraatlikesse parteidesse;
d) ülejooksikuid Soomest, kes tulid kas vabatahtlikult üle piiri või keda on lähetanud siia fašistid;
e) Karjala avantüüri osalisi ja valgekaartlasi;
f) zinovjevlik-trotskistliku opositsiooni esindajaid.”
1935. aasta sügisel korraldati Karjalas kampaania võitluseks „soome kodanliku natsionalismiga”, ametist vabastati kogu autonoomse vabariigi juhtkond eesotsas partei oblastikomitee esimese sekretäri Kustaa Rovioga.
Algasid arreteerimised seoses väljamõeldud vandenõuga, mille olevat organiseerinud Soome sõjaväe kindralstaap. Karjalas oli seni tegutsenud kohalikest elanikest moodustatud jäägribrigaad. See saadeti laiali, komandörid pandi vangi.
1937. aasta sügisel arreteeriti praktiliselt kogu vabariigi juhtkond eesotsas oblastikomitee esimese sekretäriga.
Kui aga Stalin 1939. aasta sügisel alustas sõda Soome vastu, tekkisid tal seose Karjalaga kaugeleulatuvad plaanid. Kui need oleks ellu viidud ja Soome oleks kapituleerunud, oleks Soome territoorium ilmselt tugevasti vähenenud, Karjala aga märgatavalt suurenenud.
Karjala ANSV oli juba enne sõja algust nimetatud Karjala-Soome NSV-ks ja see sai liiduvabariigi staatuse. Partei Karjala oblastikomitee nimetati ümber Karjala-Soome NSV Kommunistliku Partei Keskkomiteeks.
Uue vabariigi etteotsa sai üks Soome kommunistliku partei loojaid, pikka aega Kominternis töötanud Otto Wille Kuusinen. Temast sai Andropovi soosija ning ta etendas Andropovi karjääri edenemisel otsustavat osa. Kuusinen oli haritud, töökas, rahuliku meelega ja tark mees, suhtlemine temaga andis noorele komsomolisekretärile palju.
Otto Kuusinen oli sündinud 1881. aastal, lõpetanud Helsingi ülikooli. Nagu Andropov, armastas temagi luuletusi kirjutada, mängis klaverit ja isegi komponeeris. Pärast ülikooli lõpetamist pakuti talle teatridirektori ametikohta. Kuid tema keeldus. 1904. aastal liitus ta soome sotsiaaldemokraatidega, kui Moskvas algas revolutsioon, juhtis ta juba Soome Sotsiaaldemokraatliku Partei täitevkomiteed.
1918. aasta 28. jaanuaril vallutasid Punakaardi salgad Helsingi. Kuusinen valiti revolutsioonilisse rahvaesindajate nõukogusse, seega sai temast Soome Töölisvabariigi valitsuse liige. Soome lõunaosa jäi mõneks kuuks kommunistide võimu alla.
Kuid Saksa ekspeditsioonikorpuse abiga suruti punaste ülestõus julmalt maha. Kuusinen, keda ähvardas mahalaskmine, varjas ennast noore soomlanna Aino Sarola korteris. Nende vahel arenes armulugu. Kuusinen kirjutas naisele luulelisi läkitusi. Aino jättis oma mehe maha ja põgenes koos Kuusineniga Moskvasse, kus Kuusinenist sai soome emigrantliku kommunistliku partei üks loojaid.
Kuusinen püüdis juhtida ka kommunistide illegaalset tegevust Soomes. Üks soome kommunist, Punakaardi komandör Aleksandr Vekman saadeti Soome ülesandega tappa Soome riigipea Carl Gustaf Mannerheim. Atentaat ebaõnnestus ja Vekman arreteeriti. Ta istus vangis kuni 1926. aastani, seejärel pääses tagasi NSV Liitu.
Moskvas tegutsevate soome kommunistide organisatsiooni lõhestasid suured erimeelsused fraktsioonide vahel. 1920. aasta 31. augustil olid mõned juhtkonna poliitikaga rahulolematud partei liikmed Petrogradis läinud kohaliku osakonna koosolekule ja lasknud kaheksa oma oponenti maha.3
Kuid Otto Kuusinen tegi Kominterni täitevkomitees edukat karjääri. Tema ameteid nimetati erinevatel aegadel erinevalt, kuid ta oli peaaegu kakskümmend aastat pidevalt Kominterni juhtkonnas. Kuusinen, kes valdas mitut keelt, pidi tegema ka palju paberlikku tööd. Kominternist kui maailmarevolutsiooni staabist kujunes ajapikku kommunistlike parteide juhtimise ministeerium, millel oli tohutu paberimajandus ja kirjavahetus.
Ma uurisin endises partei keskarhiivis kümneid pakse toimikuid – Kuusineni sekretariaadi materjale. Enamasti on need kohalike kommunistlike parteide ettekanded, milles antakse hinnang olukorrale oma maal, palutakse poliitilisi juhtnööre, rahalist abi, ja soovitakse saata oma aktiviste Venemaale õppima.
Soomlasliku temperamendiga Kuusinen oli väga ettevaatlik. Ta oli kahvatu ja häbelik töörügaja, nagu ütles tema kohta üks tema töökaaslane Kominternis.
Otto Kuusineni tütar esimesest abielust, Hertta Kuusinen, lõpetas Kominterni juures tegutseva šifreerijate kursuse ja suunati põrandaalusele tööle Soome. Ta arreteeriti ning ta vabanes vanglast alles 1944. aastal. Hiljem valiti Hertta Kuusinen Soome kommunistliku partei keskkomitee ja poliitbüroo liikmeks.
1921. aasta detsembris loodi Kominterni peasekretäri ametikoht. Kominterni esimese juhi Grigori Zinovjevi ettepanekul sai sellesse ametisse Kuusinen. Hiljem aitas Kuusinen Stalinil vabaneda oma soosijast Zinovjevist, pärastpoole ka Buhharinist. Kuusinen ise oli üks väheseid Kominterni juhtivaid tegelasi, kellel õnnestus ellu jääda. Kuid teisi ta ei haletsenud, öeldes:
„Kui keegi Kominterni või selle sektsioonide töötajaist asub opositsiooni ÜK(b)P Keskkomitee liini vastu (selliseid oli aga palju), astusin mina välja nende vastu ja osalesin aktiivselt Kominterni võitluses, toetamaks ÜK(b)P Keskkomitee ja seltsimees Stalini seisukohti.”
Kuusinen ei püüdnud kedagi ebaõiglaste süüdistuste vastu kaitsta või hädas aidata. 1939. aastal kirjutas ta siseasjade rahvakomissarile Ježovile, et Soome kommunistliku partei juhtkond loeb rahvavaenlasteks kõiki neid, keda NKVD on arreteerinud.
Stalin Kuusineni ei puutunud. Nad said naisega korteri kuulsas majas Moskva jõe kaldapealsel, suviti elasid nad Serebrjanõi Boris, puhkuse veetsid tihti lõunas, kus ta oli ükskord mõned päevad isegi Stalini külaline.
Kuid naisest jäi Otto Kuusinen ilma.
Aino Kuusinen pettus mehes, Kominternis ja nõukogude võimus. Ta leidis ettekäände ning sai võimaluse mõneks ajaks Nõukogude Liidust lahkuda. 1931. aastal sõitis ta USAsse, et juhtida parteitööd ookeani taha emigreerunud soomlaste hulgas. 1933. aastal viidi ta üle Nõukogude sõjaväeluuresse ning komandeeriti Jaapanisse, kus ta esines rootslannana, kasutades Elisabeth Hansoni varjunime. 1937. aasta lõpus sai ta käsu tulla tagasi Moskvasse. 1. jaanuaril 1938 ta arreteeriti. Uurijad nõudsid, et ta tunnistaks, nagu oleks Kuusinen inglise spioon. Kuid Aino ei tunnistanud oma mehe vastu. Juurdlus kestis terve aasta, pärast viibis ta veel kaheksa aastat Vorkuta vangilaagrites. Seejärel ta vabastati, kuid 1949. aastal vangistati uuesti, vabadusse sai ta alles pärast Stalini surma. Otto ei teinud naise abistamiseks midagi.
Aino Kuusinen on hiljem kirjutanud:
„Mitte mingid Kremli arhiivid, isegi kui need kunagi peaks ka avatama, ei suuda anda objektiivset pilti Kuusineni isikust ja tema iseloomust.
Kuusinen jäi nõukogude võimu jaoks alati mingiks võõrkehaks.